Loomapidamise mõttes on Eesti ajalooliselt olnud ääreala, millega soojas kliimas kodustatud loomad esimesel katsel ei kohanenudki. Jaht ja lemmikloomapidamine jäid aga pikaks ajaks ühiskonna kõrgkihi pärusmaaks. Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe heidab nüüd koos Novaatoriga pilgu Eesti elanike suhtele loomadega läbi aastasadade.

Ka muidu konservatiivses matuseäris saab pakkuda uutmoodi lahendusi: näiteks lõi Eesti Maaülikooli teadlane urni, mis on valmistatud seentest. Taolises urnis matmine tähendab, et ühel hetkel saadakse sõna otseses mõttes mullaga üheks.

Võistlev konkurents kujutab 21. sajandi suuremate kriisidega silmitsi seistes ummikteed, leiab majandusprofessor Kadri Männasoo oma Tallinna Tehnikaülikooli aastapäeval peetud akadeemilises kõnes. Heaolu mõtestamisel tuleks vaadata aga arutust tarbimisest kaugemale.

Kui veel 30 aastat tagasi mõtlesid Eesti teadlased Lääne-Euroopa rabakonna populatsioonide kokku kuivamisest kuuldes, et siinmail küll niimoodi juhtuda ei saa, siis aegamööda oleme siiski läänele järele jõudnud.

Ehkki käesoleval talvel jagatavad toetused võivad päästa nii mõnegi inimese energiavaesusest, peab hakkama riik küttearvete vähendamiseks tegelema tõsiselt Eesti hoonefondi korrastamisega. Mida kauem oodata, seda kallimaks see maksumaksjale läheb, nendib Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika professor Targo Kalamees.

Kui mets põleb, ujutatakse üle või see satub kooreüraski rünnaku alla, on tegemist häiringuga. Eesti teadlase osalusel valminud uuring osutab, et metsa elurikkusele tuleb mõõdukas häiring kasuks. Uuringu võtmesõna on just nimelt mõõdukus ehk täiesti häiringutest puutumata või maastikupõlengust räsitud mets elurikkust ei toeta.

Üle maailma on teadlased üsna üksmeelsed, et inimtegevusest põhjustatud kliimasoojenemine on tsivilisatsiooni säilimise peamine ohustaja. Lahendused, mida pakub rohepöördepoliitika, on aga vastuolulised, kirjutab Ülo Mander.