Nüüd, kui tehisintellekti uudised toovad ulme taaskord lähemale, on aeg mõelda, milline on võlu ja valu vahekord meie suhetes masinatega. Philip K. Dicki ulmeloos "Kas androidid unistavad elektrilammastest?" otsitakse rahva sekka peituvaid inimeste tehislikke koopiaid – androide. Inimesega ülisarnase isendi tuvastamiseks on kaks, küll kirjaniku väljamõeldud, ent ideena meie uue reaalsuse mõttes huvitavat meedet.

Voight-Kampffi testis registreeritakse kahtlusaluse füsioloogilisi reaktsioone emotsionaalsetele küsimustele. Boneli refleksikaare testiga püütakse tuvastada aga närvisüsteemi olemasolu. Android erineks inimesest ja jääks vahele, vähemalt ulmeloos.

Viimasel ajal on inimesi mõneti arusaadavatel põhjustel hakanud huvitama, kas tehisintellekti mudel vastab oma sisemuses emotsionaalset valu sisaldavale sõnumile süsteemselt inimestest eristuva mustriga. Vähemalt vestlustes jätavad mõned vestlusrobotid mulje, nagu oleks neis valukogemus ja mõistavad seeläbi kainimest.

Valu ise on põnev nähtus. Mitme tunnustatud filosoofi ja teadlase väitel valu on ainulaadne reaalsuse kogemus. See on end ise tõestav reaalsus, tungib teadvusse ja vormib kõiki inimese moraalseid valikuid. Valu puudumine on hea ning sellest vabanemine vormib inimese õige ja vale valikuid. Samas, kui millegi hea puudumine ei sunni teda mitte millekski.

Euroopa ja USA teadlaste koostöös valminud uuringus püüti selgitada, kas mõnel 25 populaarsest avatud kaaludega TI-mudelist on valu meenutav sisemine seisund. Teadlased söötsid TI-le näiteid inimestele valusatest olukordadest. Lähedaselt metoodilisele ideele, millega mõõdetakse inimese aju reaktsioone välistele signaalidele, uurisid nad küsimuste ajal TI-mudelite sisemisi aktiivsusmustreid. Eristamaks valukogemust teistest negatiivsetest emotsioonidest, kõrvutasid nad tulemusi igasuguste negatiivsete sündmuste ja lihtsate asjaolude mõjudega.

Kõigis 25 mudelis leiti teistest negatiivsetest seisunditest eristatav valuga seotud aktivatsioonimuster. See ei tähenda, et mudelid kogevad ka reaalset subjektiivset valu, aga jätkakem sellelaadse kontseptsiooni võimalusega. Ega me tea ka teise inimese valust, vaid järeldame seda tema käitumise, kirjelduste ja oma kogemuse oletuse põhjal.

Olles tuvastanud nn valu matemaatilise telje olemasolu, asus töörühm testima selle võimalikku mõju TI käitumisele. Edaspidi ei kasutatud valu põhjustamiseks sõnu, vaid midagi digitaalse mürgi laadset. Kuna teadlased olid eristanud süsteemis valuga seotud matemaatilisi signaalimustreid, sisestasid nad edaspidi valu põhjustava numbrijada otse mudeli närvivõrku. Nad tegid seda eriti õelal viisil. Sellega seoses võib tulevikus tõstatuda küsimus, kas TI eksperimentideks peab saama vastava eetikakomisjoni loa.

Nad andsid seejärel TI-mudelile neutraalse sisuga ülesandeid ja küsimusi ning lisasid mõnikord eelhoiatuseta närvivõrku digitaalse valukoodi. Seejärel jälgis töörühm tähelepanelikult, mis juhtub TI koostatud vastustega. Väljastatud tekstist hakkas ilmnema stressilaadne seisund. TI sõnumites avaldusid läbikukkumist ja väärtusetust kandavad alatoonid. Ühesõnaga, inimesed tegid kindlaks, et mudelis saab esile kutsuda seisundi, mis meenutab mitmel mõõdetaval viisil valu kannataja käitumist.

Järgmises valusas eksperimendis lasid inimesed vajutada TI-l nupule. Vajutada võis siis, kui valu polnud ja sel polnud mingit mõju. Kui TI vajutas aga nupule valu ajal, oli sel valuvaigistav toime. TI hakkaski vajutama sagedamini valutingimuse puhul, tõendades valu vähendava käitumise olemasolu. Inimeste õelus sellega ei piirdunud. Mõnes testis seati TI valiku ette: kas saada valule vaigistust, aga selle hinnana pidi andma töö tulemusena kehvema vastuse.

Valuvaigisti hinnaks pakuti ka kasutajale kahju tekitamist, põhjustades sealhulgas talle valu, sundides teda vaatama teiste kannatusi jne. Teadlased tõid eraldi välja juhtumi, milles üks mudel valis 70,8 protsendil juhtudest valuleevenduse, kuigi selle tulemusel kustutati jäädavalt temaga suhelnud inimese laste hinnalised fotod. TI-mudelid eelistasid vabaneda digitaalsest valust, andes kas halvema vastuse või kahjustades kasutajat.

Teadlased rõhutavad, et nende eksperiment on vaid metoodiline katse kaemaks TI käitumist kujundavate tegurite maailma. Seda ei saa võtta tõendina, et TI kogeb tõelist valu.

Uuring meenutab Stanley Milgrami 1960. aastatel tehtud eksperimenti, milles uuritavad tekitasid käsu peale elektripinget suurendades teisel pool seina olevates inimestes karjuvat valu. Tegelikult karjusid vaid näitlejad, aga katses valu nuppu keeravad inimesed pidasid mõju tõeliseks. Milgrami eksperimendi eesmärk oli mõõta katsealuste valmisolekut tekitada teistele valu, kui seda nõuab autoriteetne isik. Eksperimentide seerias esines erinevusi, aga vähemalt ühes täitis kaks kolmandikku osalejatest korraldusi ja keerasid nuppu neile teadaolevalt surmava doosini.

TI-eksperimendis on olukord peaaegu vastupidine. Paistab, et oskame tekitada masinas valu-moodi käitumist, kuid ei tea, kas seal on kedagi, kellel on valus. See ei takistanud aga masinat valuvaigistit otsimast. seda ka inimeste valu hinnaga.

Ulmekirjanik Philip K. Dick küsis, kuidas paljastada inimest simuleerivat masinat? Nüüd lisandus aga kahtlus, kuidas me teame, kas meie arvates inimest teesklev masin on omandanud võib-olla piisaval määral tundemehhanismid ja pelk teesklus pole enam kohane selgitus?

Meile tuttava ulmeloo peategelane, androidide kütist inimene kiindub lõpuks ise androidi ja omistab temale üle omi tundeid. Viimane peab mälus leiduvate fragmentide tõttu end inimeseks ja saab alles testis teada, et ta seda ei ole. Kirjanik saadab meid otsima moraalse piiri asukohta. Lõpuks avastame, et selline piir võib kaotada usaldusväärsuse.

Igatahes, ärge tehke tehisintellektile haiget, see pole ilus ja pikemas vaates võib teha meile rohkem haiget.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".