Umbes 60 protsenti online-kaupluste käibest tuleb kella 9 ja 17 vahel ehk "tööajal". Oma koha koondamisest teada saades kirjutas üks Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa Mendeni linna ametnik endistele kolleegidele sõbralikus hüvastijätukirjas, et on pensionile minekuks põhjalikult valmistunud, kuna pole viimased 14 aastat tegelikult mitte midagi teinud – Adieu!

Loost selgub, et ta ei hoidnud tööst kõrvale ja pakkus end korduvalt tööandjale, aga kuna ametkond kasvas pidevalt suuremaks, hajus töö igakord kuhugi ära. Peamise etteheitena linnapeale oli mitmesuguse tarbetu ja halvasti töötava tehnoloogia ning tarkvara hankimine, mis põhjustas mitmesugust näilist tööd, kuid millest reaalselt linlaste elujärjes midagi ei muutunud. Sisuliselt kasvas mõttetu töö. Muus osas tal kellelegi etteheiteid ei olnud, sest oli nende aastate jooksul palgana välja võtnud 745 000 eurot.

Ärijuhtide koolitajana tuntud Londoni majanduskooli antropoloogia professor David Graeber arutles äsja tarbetu töö sünni põhjuste üle ja leidis, et süüdi on kapitalism. Seegi väide on paradoksaalne. Nähtuse sisuks arvatav ratsionaalne kapitali kasutus peaks otse vastupidi jätma alles vaid vajalikud tegevused ja kasvatama töötust.

Professor ei vaidle, et 20. sajandil tekitas tehnoloogia arenguga juurde hulganisti uusi töid ja isegi tööstuseid, kuid neis töötajaist väike osa on tegevad sushi, iPhone'ide või moekate jalanõude tootmises ja levitamises ehk tootval tööl. Möödunud sajandil toimus enneolematu põllu- ja vabrikutööliste arvu vähenemine, luues asemele lugematuid juhtide, ametnike, teenistujate ja müüjate töökohti.

Sajandi alguse tööjõuturust umbes kolmandiku moodustanud ametipidajate arv oli sajandi lõpuks kolmekordistunud. Enamus tootvast tööst oli automatiseeritud. Nende asemele sündis armeede kaupa juriste, administraatoreid, suhtekorraldajaid, personalijuhte, haldureid tervishoidu ja haridusse jne. Kuna need tööd röövivad enamuse ajast, sündis juurde täiendavaid töökohti pitsakulleritest koerapesijateni.

Professor Graeber kasutab taoliste ametite kohta kriitilisemat väljendit, aga tema mõte kajastab tarbetust. Süüd ega ebamugavust taolise ameti pidajad tundma ei pea. Teema raskus asub küsimuses, kust sellised mittetootvad kohustused sünnivad, kui tootva töö automatiseerimise tulemusel pidanuks juba ammu tekkima juurde kvaliteetset vaba aega.

Inimestel oleks aega käia söömas või ise pitsat küpsetada ja lemmikloomi pesta. Selle asemel vohavad nüüd poolkuntslikud teenused. Kuid taoliste teenustega võrreldes on veelgi kiiremini kasvanud mitmesuguste ametnike tööpõli. Mittetootliku sektori ametnikke on vaja. Kõik teevad kellelegi midagi ja seda peab kuidagi reguleerima. Suur osa taolistest reguleerijatest ei tooda midagi, ei tee telefone, sushit ega moekaid jalatseid.

Inimese lugu uuriva professori arvates sünnivad need ametid mitte majanduslikest teguritest, vaid moraalist ja poliitikast. Umbes poole sajandi eest tabas valitsev klass, et rõõmus, tootlik ja rohkelt vaba aega omav elanikkond on neile surmavalt ohtlik. Muutes töö omaette moraalseks väärtuseks õnnestus provotseerida massid kirglikult ja end unustavalt tööd rassima, luues oma tegevuse tulemusel massiliselt uut tööd juristidest juhtide ja juhatajateni.

Nende tööde tegemata jätmisest ei juhtu maailmas midagi peale suure bürokraatliku segaduse. Selles võtmes käitus Saksamaa ametnik erakordselt mõistlikult. Ta ei teinud mittevajalikku, ega põhjustanud teistele tühja tööd. Taolise nutikuse eest tasub maksta küll.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.