Üha napimaks muutuv mänguaeg ajab lastearstid tagajalgadele ({{commentsTotal}})

Foto: Scott Webb/Unsplash

Argielule pidevalt tähendust omistada üritavad murelikud lapsevanemad tungivad laste ellu juba sedavõrd palju, et arstid kirjutavad mitmel pool maailmas lastele retseptina välja kohustuslikku mänguaega, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Esimese koolipäeva järel võsukest uuest elukogemuse paigast koju tuues küsis tusase ilmega subjekti seiranud lootusrikas lapsevanem, kas koolis leidus ka mõni sõber. Vastus kõlas umbes nii – kellele neid vaja on, sest vahetunnid on liiga lühikesed.

Värsket eluloolist episoodi vahendas USA lastekirjanik Katherine Marsh ajalehes The Washington Post. Juhtunu mõjus talle sedavõrd toniseerivalt, et ta hakkas nägema suuremat pilti. Esialgu märkavad seda vähesed. Isegi konkreetse loo puhul Belgia pealinnas Brüsselis asuvas Ameerika koolis on vaheaja pikkus 50 minutit, seda lisaks hommikusele paarikümneminutilisele pausile. Kodumaal USA-s on vaheajad märgatavalt lühemad. Milles siis probleem?

Probleem tuleneb lastele antava aja kasutamisest. Autori jaoks arenevad sündmused kiiremini USA-s, aga ülejäänutele võib olla juhtuv hoiatavaks signaaliks. Näiteks sõltub vahetunnis toimuv ilmast. Juhul kui väljas on liiga palav, külm või vihmane, jäävad ameerika lapsed siseruumidesse. Kuna selleks napib eraldi ruume, istutakse paljudes koolides vaheaeg ära klassis.

Õpetajad kipuvad olukorda kas juhtima või võimalust ära kasutama, mille näitena kirjeldab autor, kuidas tema pikema koolikogemusega vanemale pojale näidati vahetunni ajal õpetlikku filmi ajast, kui tema vanemad koolis käisid. Filmi sisuks oli vihjata elule ilma nutitelefonide ja arvutimängudeta. Selle asemel võiksid filmi vaadanud laste kaasaegsed proovida mängimist omavahel. Katherine Marsh märgib kerge irooniaga, et sedagi inimlikku kontakti väärtust püüti lastele õpetada ekraani abil.

Kuid teda paneb muretsema veelgi sügavamale peituv häda. Samale viitas suve lõpus USA lastearstide koostatud raport, milles jõuti järeldusele, et tajudes muude alternatiivide ebapiisavust või kasutamata jätmist, peavad arstid asuma lastele retsepte väljastama, millel on ravidoosiks teatud kogus mänguaega. Näiteks noorema vanusega laste korralise tervisekontrolli käigus saaks pere kaasa võimalike muude soovituste kõrval kohustuse suurendada laste iseseisva mängu aega.

Sõna "iseseisev" võib tunduda liigsena, aga tegelikult just sellele suunab loo autor oma argumendi teraviku. Kooli vaheajal näidatud õpetliku filmi juhtum on suures pildis näide ühiskonna kasvavast paranoiast täita tähendusega laste kõik hetked. Lastearstide näide joonib alla sama, sest paistab, et lastevanematega ei saa enam muul moel suhelda, kui esitades argumenteerivaid õigustusi, retsepte ja andmeid, miks ja mida nad oma võsukestega peaks tegema. Lapse tegevuses lihtsalt juhtuv mäng tundub kuidagi mõttetu ja tähendusetuna. Selle kõrval paistab isegi nutitelefonis istumine kuidagi ratsionaalne. See tähendab, et kogu tähenduse heas ja halvas loovadki vaid täiskasvanud.

Autor ei vaidle eesmärkide ega tähenduse loomise vastu. Aga tänu lastekirjaniku tööle on ta aastaid püüdnud tunnetada laste maailma mõistmise unikaalsust. Ta pöörab tähelepanu lihtsale tõele, et nii nagu raamatute lugudes ja elus leiavad aset hüppelised hetked maailma mõistmises ja isiku arengus siis, kui täiskasvanuid ei ole kohal. Siis, kui täiskasvanud pole parajasti juhtimas laste elu detaile.

Taoline eesmärgistatuse türannia kurnab tegelikkuses ka lapsevanemaid ning õpetajaid. Kahaneva aja ning tähelepanu ressursi olukorras kalduvad nad eelistama metsikuna kulgevale vabale ajale valve all istumist ja millegi hariva tarbimist. Rahuldudes vähemalt näilisusega, et nüüd leiab laste maailmas aset midagi arendavat. Juhtuva tagajärjena sünnib osaliselt tahtmatu konkurents, milles mõõdetakse haridusasutuse edu laste varajase lugemisoskusega, kuna see peaks tagama hilisemas elus kõrgema prestiiži ja suurema sissetuleku.

Tegemist on vanemate ängiga tuleviku suhtes, mida süvendavad nende enda loodud elukorralduse tagajärjed. Kedagi ei paista huvitavat, et lapsed on kaotamas mängu ja sõbrunemise oskuseid. Selle asemel tundub, et üksildane mäng ekraani taga täidab sama eesmärki. Otsivad ju modernsed vanemad kõikjalt eesmärki.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: