Võibolla – kõik on suhteline. Igal juhul on lugu juba paljudele tuttav. Kuid lugematute versioonidega naljalugudest erinevalt areneb selle sisu tänaseni ja pakub huvitunutele uut ainest.

Lugu sai alguse 2011. aastal Indoneesias Sulawesi rahvuspargis. Loodusfotograaf David Slater unustas hetkeks ühe fotokaameratest järelvalveta. See eest olid valvsad lähedal viibinud ahvid ja fotoaparaat jõudis uudishimuliku musta makaagi kätte. Vastavalt innovatsiooni eesrindel tegutseva Elon Muski seisukohale, et toode, mis vajab kasutusjuhist, on rikkis, oli see fotoaparaat täiesti töökorras.

Ahvist sai amatöörfotograaf, kes tegi endast ja kaaslastest umbes sadakond pilti, enne kui omanik aparaadi taas enda valdusesse sai. Sarnaselt proffidele moodustas enamuse karvase fotograafi tööst samuti must materjal ja õnnestumisi oli vähe. Kuid need olid olemas! Eriti hinnatakse tema tehtud autoportreesid. Ja kuigi ahv on džunglisse tagasi läinud, kestab tsirkus edasi.

Tsirkuse elamust pakub vaidlus rahaga seotud õiguse üle. Loos tuleb esile inimese ja ahvi vaheline erinevus. Kui ahv vaatab endast tehtud pilti, näeb ta selles ahvi. Kui inimene vaatab seda pilti, näeb ta raha. Nagu öeldud, mõni pilt oli hästi õnnestunud, ahvist fotograafi uudis ületas vajaliku tähelepanu lävendi ja tema pildid hakkasid ilmuma meediaväljaannetes.

Paralleelselt hakkasid liikuma ametlikus vormis ja nõudlikus toonis kirjad soovitusega need pildid kasutusest eemaldada või siis tasuda autorile hüvitist. Kirjade saatmise taga oli fotoaparaadi omanik David Slater, kes pidas ennast piltide omanikuks.

Seaduse järgi tekib autoriõigus seoses teose loomisega. Teos loetakse looduks hetkel, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavas vormis. Autoriõiguse tekkimiseks ja teostamiseks ei nõuta teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. Kuid autorlus ei ole seotud teose tehnilise teostuse omandiga, vaid loomeprotsessi teostajaga.

David Slater pole seega populaarse ahviportree autor, aga ta väidab, et on piltide koopiaomanik ja on paaril korral püüdnud seda õigust kohtu abil sätestada. Seni tulutult, kui jätta arvestamata meedia meelehea, kes saab uudisvaesel ajal juhtumi üle nalja visata.

Üldiselt paistiski kogu juhtum naljakana ja kui loomade eetilist kohtlemist taotlev organisatsioon pöördus sügisel kohtusse väitega, et nad esindavad ahvist fotograafi, peeti juhtunut satiiriks. Heas stand-up koomika etteastes võibki sattuda esimeses osas hämmingusse ja end hingesopis lohutada teadmisega, et peagi tuleb naljakoht. Seekord venis stseeni ebamugav faas kurnavalt pikaks. Nalja ei saanudki, sest loomakaitsjatel oli tõsi taga.

Nad esitasid kohtusse hagi David Slateri ja tema raamatu väljaandja vastu, kuna nende tegutsemise tulemusel oli poodides müügis raamat kõnealuse pildimaterjaliga. Loomakaitsjate hagis väideti, et ahv, kelle nimeks oli märgitud „Naruto“, on piltide autor, koopiaõiguse tegelik omanik ja kannatab juhtunu pärast kahju.

Loomakaitsjate palgatud advokaatide loogika järgi peab keegi olema nende piltide omanik. Omaniku olemasolu on oluline sotsiaalne kokkulepe tänu millele motiveeritakse autoreid looma uut loomingut. Samuti on praktikas piisavalt näiteid, milles koopiaõigus ei kuulu inimesele, vaid organisatsioonile, mistõttu võib omaniku staatus laieneda ka teistele mitteinimestele nagu Naruto.

Fotoaparaadi omanik ja kirjastus esitasid kohtule palve antud kaasus alusetuna tagasi lükata. Makaak Naruto huvide eest seisjad esitasid vastulause ja ootavad kohtult juhtumi käsitlemist. Järgmine kuulamine toimub uue aasta alguses. David Slateri poolt kohtule esitatud vastulause sissejuhatus algab sõnadega: „ahv, loomaõiguste kaitsja ja primatoloog lähevad kohtusse…“.

Hetkel paistab, et lõpuks vist lähevadki! Seega ärge kaotage lootust – nali tuleb!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.