"Varem oli pigem mure, et noored ei lõpetanud kõrgkooli ära ja läksid juba tööle. Nüüd on neil kõrg- ja kutseharidus omandatud, aga tööle nad ei saa. Mis siin muutus?" arutleb Antropoloogia Keskuse (AK) tegevjuht Liina Maria Lepik. Noorte süvenev töötus tuleb ilmsiks ka riiklikus statistikas: 2026. aasta esimeses kvartalis oli töötuid noori 22,8, teises kvartalis aga 22,4 protsenti. "Kui keskmine töötus on seitse protsenti, on noorte töötus 22 protsenti. Midagi on pildil väga valesti," tõdeb tegevjuht.

Soovides paremini mõista noorte suure tööpuuduse tagamaid ja tööturule sisenemise takistusi, võttis AK koostöös nõustamisettevõttega Miltton teema luubi alla. Nende kvalitatiivne uuring põhines 13 süvaintervjuul 19–26-aastaste erinevate taustadega Eesti noortega. Lisaks kaasasid nad ühe AK praktikandi tööotsingute kogemuse autoetnograafilise kirjelduse.

Intervjuudes paluti noortel kirjeldada oma kandideerimiskogemust ning selle mõju nende igapäevaelule ja enesehinnangule. Samuti pidid nad arutlema töö leidmist soodustavate ja takistavate tegurite ning töö leidmiseks tehtavate kompromisside üle. "Töökogemuse nõudmine enne selle tekkimist on peamine probleem," toob Milttoni psühholoog Eva Maria Kangro välja.

Kõigi osapoolte probleem

Eesti noored on uuringu autorite hinnangul sattunud tööturule sisenedes piltlikult öeldes nõiaringi. Noored lähevad saama kõrgharidust ja üritavad õpingute ajal või järel innukalt erinevatele töökohtadele kandideerida. Saades vastuseks lühida "ei", kandideerivad noored üha rohkem, samas kui nende CV-de alla uppuvad tööandjad reageerivad aina vähem. "Noored ise peegeldavad seda nõiaringi nii, et esimesele tööle minnes nõutakse juba erialast töökogemust, aga keegi ei ole nõus seda pakkuma," sedastab Liina Maria Lepik.

Üht konkreetset süüdlast sel olukorral pole. Tegevjuhi sõnul on nõiaring tekkinud noorte endi, tööandjate, hariduse ja riigi ühismõjul ning selle murdmine eeldab samuti kõigi osapoolte pingutust. Eva Maria Kangro sõnul asendab lisategurina juuniortöökohti kohati juba tehisaru. "Võiks ju kohe tehisaru süüdistada, aga probleem on süsteemsem: tegemist on lõhega hariduse ja tööelu vahel," märgib ta.

Uuringus tuligi ilmsiks, et Eesti kõrgharidus, aga ka haridussüsteem laiemalt reageerib ühiskonna muutustele aeglaselt. Kui OSKA raport ütleb ära, milliseid töökohti oleks tööturule vaja, jõuab vastav õppekavade uuenduskuur haridus- ja teadusministeeriumi tellimuse läbi ülikooli mitme-aastase hilinemisega. "Lõpuks, kui noor on läinud õppima, võib see haridus olla tema lõpetamise ajaks juba vananenud ja tööturg seda enam ei vaja," tõdeb Lepik.

Eriti valusalt puudutab see varem n-ö tulevikuerialadena välja reklaamitud valdkondi. Kui pikalt räägiti ühiskonnas, et IT-valdkonnas leiavad inimesed alati tööd, siis nüüd on tehisaru tulek just seal algajate töökohad ära kaotanud. "LIsaks toimusid vahepeal poliitilised nihked. Nüüd ütlevad jätkusuutlikkust ja materjalitehnoloogiat õppinud noored lõpetades, et nende tulevik on kas juba läbi saanud või pole veel tulnud," lisab tegevjuht.

Ülikoolidiplomi asemel hindavad tööandjad üha enam mitmekülgset oskuste pagasit. "Olulised on kiire kohanemine ja tehnoloogiaga sina peal olemine. Loevad hoopis teised oskused kui need, mida meile on aastakümneid ülikoolidest kaasa pakitud," märgib Lepik.

Tutvused maksavad, aga töö peab sobima

Muu hulgas selgus uuringust, et noore tööelu algust mõjutab väga palju tema sotsiaamajanduslik taust. Näiteks saab tasustamata praktikatel käia ainult see noor, kelle pere suudab teda seni ülal pidada. "Üks meie uuringus osalenud noor ütles lausa kurvastavalt: "Ma tunnen, et kui ma oleksin Tallinnast pärit, siis mul oleks palju edukam elu." See näitab regionaalset ebavõrdsust," sedastab Liina Maria Lepik.

Kodukandist enamgi saavad töö leidmisel määravaks noore ja tema pere tutvused. Osa noori tunnistas, et ei näe mõtet oma CV-d ära saata, sest ilma tutvusteta keegi seda niikuinii ei loe. "Sidemed ja võrgustik loevad väga palju. Teisalt näitab kogemus, et kui noored on ise initsiatiivikad ja võtavad otse ühendust huvipakkuvate tööandjatega, siis leitaksegi nii tööd," arutleb Eva-Maria Kangro.

Samuti paluti noortel intervjuudes rääkida oma ootustest tööle ja tööandjale. Ilmnes, et nad eelistavad üha enam sisemist motivatsiooni toetavat töökeskkonda. "Noor ei tule lihtsalt tööd tegema, vaid tahab teha tähendusrikast tööd keskkonnas, mis toetab tema arengut. Kui selline keskkond on loodud, on noored ülipühendunud ja valmis pingutama rohkemgi kui vaja," osutab Kangro.

Lepiku sõnul väldivad noored sageli valdkondi, mis on nende väärtustega vastuolus: "Näiteks neid, mis hävitavad inimesi või loodust, või osade puhul ka sõjatööstust." Töö ei tohiks noore jaoks käia tugevalt eraelu arvelt ja pikkade ületundidega ega kaasa tuua toksilist töökeskkonda. "Võib-olla on hoopis meil noortelt õppida, et see ei olegi normaalne töökeskkond. Võib-olla noored on praegu targemad, aga tööturg ei oska seda neilt veel oodata," mõtiskleb tegevjuht.

"Kui te mind vajate, võtke ühendust"

Uuringu valguses annavad autorid soovitusi kõigile noorte töötuse nõiaringiga seotud osapooltele. Eva-Maria Kangro näeb psüholoogina, et esiteks peaks pakkuma lapsevanematele koolitusi, kuidas aidata noortel tulevikku luua. "Vanematel on suur jõud suunata lapsi tundma huvi erinevate võimaluste vastu. Mõte ei peaks olema, et tuleb valida kindel eriala, sest see tasub ära, vaid anda võimalus panna maast madalast proovile eri oskusi," täpsustab ta.

Samuti saab vanem toetada last varajase töökogemuse saamisel – olgu siis vabatahtliku töö, maleva, põllutöö või huvitegevuse kaudu. Kui võimalik, soovitavad uurijad lapsevanemal kutsuda laps kaasa enda juurde töövarjuks ja tutvustada talle oma eriala.

"Haridus peab aga kiiremini reageerima ja ilmselt tuleb hakata parandama kutsehariduse mainet," jätkab Liina Maria Lepik. Kõrgharidus on tema sõnul küll moes ja kutseharidus endiselt kohati põlu all, kuid tegelikult ootab tööturg just kutseoskustega inimesi. "Kutse- ja rakendusharidust peaks esitlema positiivse valikuna, mitte alternatiivina neile, kes mujale sisse ei saanud," nõustub Kangro.

Üldhariduskoolides võiks tuua karjääri planeerimise gümnaasiumi viimasest aastast varasemaks ning korraldada rohkem töövarjupäevi ja ettevõtete külastusi. "Kõrgkoolid ja kutsekoolid saaksid aga siduda õppe veel tihedamalt tööandjatega, pakkudes praktilist kogemust kogu õpiteekonna vältel ja luues tugeva praktikakohtade võrgustiku," soovitab Kangro. See eeldaks suuremat koostööd ülikoolide ja erialaliitude vahel.

Riik võiks uurijate sõnul kaaluda seejuures maksuerisust ülikooliaegsetele praktikakohtadele. "Üliõpilastel on ravikindlustus juba kaetud ning kui nad lähevad ülikooli ajal praktikale, on tööandja jaoks päris suur vahe, kui tööjõumaks on 33 protsenti väiksem," selgitab Lepik.

Ettevõtja võiks töörühma sõnul aga siiski anda paljude kandidaatide seast ka äsja koolipingist tulnud noortele võimaluse – olgu siis proovitööde või katsete näol. "Teotahet täis noor õpib kiiresti ja on õige pea asendamatu töötaja. Praegu ei saa noored isegi võimalust ennast näidata," osutab tegevjuht. Samuti on oluline, et tööandja pakuks pikemaid ja tasustatud praktikakohti, sest see vähendab majanduslikku ebavõrdsust tööturule sisenemisel.

Noortele soovitavad uurijad aga tutvuste puudumisel need endale ikkagi leida. Tasub minna vabatahtlikuks, osaleda õpilas- ja üliõpilasorganisatsioonides ning olla ise proaktiivne. "Kui teile mõni tööandja meeldib, tasub neile läheneda isegi siis, kui teil pole praegu midagi konkreetset pakkuda. Öelge: "Te meeldite mulle, teie töö on oluline ja kui te mind vajate, võtke ühendust"," soovitab Lepik.

Uuringu raport on leitav Antropoloogia Keskuse kodulehelt.