Kui professor Siibak postitab Facebooki pildi oma lastest võib-olla ainult korra aastas, siis palju on ka neid, kes teevad lasteteemalisi postitusi märksa sagedamini.

Sotsiaalteadlased nimetavad säärast käitumist digi- või võrguvanemluseks. Inglise keeles öeldakse selle kohta shareting, mis tuleb sõnadest share (jagama) ja parenting (laste kasvatamine). Võrguvanemate jaoks on sotsiaalmeedia keskkonnad, näiteks Facebook, sageli justkui kaasaegsed perekonna fotoalbumid.

Sotsiaalmeedias fotode jagamises pole iseenesest midagi taunimisväärset, kuid Siibak osutab siinkohal olulisele vahetegemisele täiskasvanute ja laste kohtlemises. Seda kinnitas juba 2012. aastal Gerli Luste bakalaureusetöö. Kui Luste intervjueeris Facebooki aktiivselt perekonnafotosid postitavaid kasutajaid, nähtus et enne fotode avaldamist küsitakse selleks neil kujutatud täiskasvanult luba. Fotodel kujutatud laste arvamust pildivaliku kohta või luba nende avaldamiseks, ei küsinud seevastu naljalt keegi.

"Neid, kes enne lastest postituse tegemist laste endiga neil teemadel räägib, on väga vähe," tõdes Siibak. "Tavaliselt põhjendavad vanemad seda nii: ta on minu laps ja mina otsustan, millist infot ma tema kohta jagan. Nii pannakse maksma nii-öelda tugevama õigus."

Kuna vanemate sotsiaalmeedia tegevuste ja fotode jagamise kaudu ei looda ainuüksi kuvandit täiskasvanutest lapsevanematena, vaid kujundatakse ka lapse virtuaalset identiteeti, siis soovitab professor Siibak lapsi hoopis enam taolistesse diskussioonidesse kaasata.

"Ma arvan, et juba lasteaialapsega on võimalik koos pilte vaadata ja nende üle arutada", nendib Siibak. "Kui ma enda lastega koos pilte vaatan, siis ma küsin, kas neile üks või teine pilt meeldib, mis nad nendest piltidest arvavad."

Lapse arvamus on tähtis

Ta jätkab: "Kindlasti ei suuda nelja-aastased hoomata, mida Facebook või Facebooki pildi postitamine tähendab, aga neilt võib küsida sisulisi küsimusi, mida nad mõistavad ja millele vastata suudavad. Selles vanuses on laste valikud sageli seotud näiteks sellega, et nad ütlevad: mulle ei meeldi mu kleit või mul on siin naljakas nägu või mu pats on kole; ma oleks tahtnud, et mul oleks siin pildil ka lemmikkaisukaru olnud."

Sellised vestlused on tähtsad, sest kui vanemad jagavad sotsiaalmeedias laste kohta privaatset infot ja visuaalset sisu, loovad nad lapse digitaalset jalajälge ja mõnikord võivad nad sellega pahaaimamatult laste õigusi rikkuda.

"Lapsevanemad peavad olema need, kes lapse õiguste kaitsmise eest hea seisavad. Nad peaksid ka hea seisma selle eest, milliseks kujuneb lapse digitaalne jälg enne, kui nad  täiskasvanuks saavad ja ise enda kohta käivat sisu haldama hakkavad," selgitas professor.

"Mitmed uurijad aga ka mitmed organisatsioonid, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, leiavad, et sotsiaalmeediasse postitades rikuvad vanemad lapse õigusi eneseväljendusele ja privaatsusele ning nad soovitavad neisse otsustesse lapsi rohkem kaasata. Kui laps juba oskab enda tahet väljendada, tuleks hakata ka tema arvamusega arvestama."

Emad ja teismelised

Eestist mitte väga kaugel, näiteks Itaalias ja Austrias on juba olemas ka mõned kohtukaasused, kus teismelised on oma vanemad kohtusse kaevanud, kuna neile ei meeldinud, mida vanemad nende kohta internetis jagasid.

Kuigi Eestis ühtegi sellist kohtuprotsessi veel käimas ei ole, näitavad Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrandi Merike Lipu ning Andra Siibaku koostöös tehtud uuringu tulemused, et ka siin näevad lapsevanem ja laps lastest tehtud piltide ning privaatse info jagamist üsna erineva nurga alt.

Uuringu käigus intervjueeriti eraldi ühest ja samast perest pärit ema ja eelteismelist (9–13-aastast) last. Valimis oli kokku 14 perekonda.

Eelteismelisel paluti mõtestada, mida nad arvavad sellest, kui vanemad nende kohta sotsiaalmeediasse postitusi teevad. Samas uuriti ka seda, kuidas neid postitusi tegevad emad enda tegevust tõlgendavad. Emad olid vaatluse all just seetõttu, et eelkõige on just nemad need, kes lapsepõhist sisu jagavad.

Uuringu tulemustest selgus, et kõige rohkem häiris Eesti noori see, et enamjaolt ei küsinud emad enne postitamist laste arvamust.

"Eelteismeliste jaoks oli vanemate selline käitumine suur probleem," selgitas Siibak. "Üldiselt neile ei meeldinud, et vanemad nende kohta käivat infot jagasid. Nad tahaksid palju rohkem sõna sekka öelda, millist teavet nende kohta sotsiaalmeedias jagatakse ja milliseid fotosid vanemad neist sinna üles panevad."

Uuringuid selle kohta, kuidas tunnevad end suure digitaalse jalajäljega üles kasvanud lapsed hilisemas elu, veel ei ole. Kuid Siibak loodab, et sellised pikaajalised uuringud peagi ka tulevad. Veel sooviks ta teadlasena teada saada, mida arvavad suureks saades näiteks mikrokuulsuste ja sotsiaalmeedia mõjuisikute lapsed, keda vanemad esimestest ultrahelipiltidest alates aktiivselt avalikkusele presenteerinud on.

Siibakut huvitab

• Millist rolli võiks mängida vanemate loodud digitaalne jalajälg lapse suhetes eakaaslastega kooli keskkonnas?
• Kuidas mõtestavad lapsed ise oma vanemate praktikaid ning millisteks sotsiaalmeedia kasutajateks kujunevad vanemate eeskujul lapsed ise?

"Aga võib-olla on hoopis nii, et need lapsed, kelle kohta vanemad ei ole pilte ja teavet jaganud, tunnevad, et neid ei ole piisavalt armastatud," tõstatas professor teise võimaliku hüpoteesi. "Näiteks mõni meie uuringus osalenud lapsevanem tundis, et kui ta oma lastest postitusi ei tee võivad teised sõpruskonnas olevad vanemad arvata, et selles peres ei armastata oma lapsi. Nii võivad tõesti mõelda ka lapsed: kui kõigi teiste vanemad jagavad oma lastest pilte, miks siis minu omad seda ei tee – mida see tähendab?"

KAS TEADSID?

Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak. Autor: Heili Mägi

Kõige populaarsem uuring

Andra Siibak on tunnustatud meediauuringute professor, kelle teadustöö keskendub  erinevate põlvkondade internetikasutuse praktikate, eelkõige sotsiaalmeedia kasutuse uurimisele.

Möödunud aasta lõpus jõudis tema 2009. aastal avaldatud uurimistöö Eesti noorte visuaalsest eneseesitlusest sotsiaalmeedias teadusajakirja Cyberpscyhology kümne kõige enam loetud artikli hulka. Ühtlasi on see Siibaku enim tsiteeritud artikkel – teised uurijad on sellele oma teadustöös viidanud üle 300 korra. Professorit üllatab, et kümme aastat tagasi avaldatud artikkel endiselt nii palju lugejaid leiab, sest andmed vananevad internetiuuringute valdkonnas väga kiiresti.

"See artikkel oli osa minu doktoritööst, mille kirjutamist alustasin juba 2005. aastal. See oli aeg, kui sotsiaalmeedia oli veel väga uus nähtus, kuigi igal kolmandal eestlasel oli juba Rate.ee konto. Tundub, et see oli väga õige hetk, noorte visuaalse eneseväljenduse uurimiseks. Need, kes praegu sotsiaalmeedias noorte identiteeti uurivad, on leidnud minu artikli ilmselt üles kui ühe algupärase," rääkis Siibak.

Toonases uuringus küsiti 713 Eesti teismeliste käest, millest nad endale Rate.ee keskkonnas profiilipilti valides lähtuvad.

Nii poisid kui tüdrukud (vanuses 11–18) ütlesid, et peamine on see, et pilt oleks ilus – et nad  näeksid sellel head välja. "Kõik noored pidasid profiilipildi valikul kõige olulisemaks seda, et oleksid ise oma väljanägemisega rahul. Kõik muud aspektid, mis visuaalse eneseväljenduse juures olulised võiksid olla, olid tüdrukutele kordades olulisemad kui poistele."

Näiteks oli tüdrukutele jaoks oluline ka see, et pilt oleks tehtud ilusas kohas; et tema ümber oleks kaunis taust; et see väljendaks mingit olulist hetke tema elu; et pildi peal oleks ka teisi inimesi, kes tema elus olulised on.

Poiste jaoks ei olnud pildivalikul ilus koht ja olulised inimesed aga üldse olulised. Nende jaoks olid tähtsad peamiselt kolm asja: et ma näeks hea välja; et ma näeksin seksikas välja; et mul oleks trendikas riietus.

Siibak möönab, et seksikus oli tähtis ka tüdrukutele, kuid poiste puhul tuli see kolmik veelgi teravamalt esile. Tüdrukutel olid need ja ka kõik muud aspektid palju võrdsemalt esindatud: nad tahtsid, et valitud pilt/pildid räägiks neist ideaalset lugu.

Lisaks sellele uuris Siibak oma doktoritöös ka seda, milliste muljekujundus-strateegiatega Rate.ee kasutajad toona populaarsust võita üritasid.

Kõige populaarsemate kasutajate kontodel fotodele kontentanalüüsi tehes järeldas ta muu hulgas järgmist:

1. Noored mängivad sotsiaalmeedia keskkondades erinevaid identiteedimänge ja kohandavad loominguliselt täiskasvanute maailmast saadud teadmisi eakaaslaste kultuuriga. Nad on vägagi teadlikud eakaaslaste ootustest ning seetõttu langetatakse sotsiaalmeedia profiilifotode valik enamjaolt vastavalt sellele, kuidas saaks paremini võita eakaaslaste poolehoidu ja tunnustust. Enda visuaalseid enesepresentatsiooni-strateegiaid valides kasutatakse loominguliselt massimeedias ja reklaamitööstuses levinud soo kujutamise trende.

2. Neidude poseerimistaktikad vastasid suures osas ühiskonnas levinud ootustele naise iluideaali suhtes. "Tähelepanuväärsete naiste TOP 100" hulka kuuluvad neiud olid tihti pikkade blondide juustega, saledad neidised, keda võis sageli näha poseerimas paljastavas ja napis riietuses. Seevastu noormehed kombineerisid stereotüüpseid maskuliinseid jooni (näiteks Macho-mehe kuju) hoopis pehmemate, metroseksuaalile omaste maskuliinsuse-tõlgendustega (näiteks Mr. Nice Guy kuju).