Olen kuulnud seda küsimust nii ülikoolis kui ka köögilauas: kui teised saastavad sellises mahus, mida saab väike Eesti üldse ära teha? Lihtsustatult öeldes jaguneb seltskond seepeale kaheks. Üks leer noogutab küsijaga kaasa, teine vaidleb vastu, et kõik algab inimesest. Vaidlus tundub pealtnäha moraalne, ent tegelikult on see aritmeetiline, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli doktorant-nooremteadur Arseni Kotov.

Võtame näiteks India. Selle heitkogused on hiiglaslikud, sest seal elab üle 1,4 miljardi inimese. Jagame heitmed rahvaarvuga läbi ja pilt pöördub: keskmine indialane paiskab õhku umbes kaks tonni fossiilset süsihappegaasi aastas ehk vähem kui poole maailma keskmisest. Keskmine eestlane püsib aga OECD värske ülevaate järgi üle arenenud riikide keskmise, indialasest mitu korda kõrgemal.

Vastus on seega vana ja igav. Huvitavam on, miks see küsimus ikka tagasi tuleb: psühholoogiliselt lubab see lükata muutuse kellegi teise õlule ja elada rahus edasi nagu ennegi.

Surve teritab vana, mitte ei loo uut

Tihtipeale elab sama ootus ka rohepoliitikas: keera kruvi koomale ja tehased hakkavad uuenema. Intervjuud, mille tegime 19 Eesti eksportiva puidu- ja mööblitööstuse ettevõtete juhtidega, näitavad muud. Juhtide jutust koorus kolm korduvat arusaama. Osa juhte näeb rohelisust kui puidu olemusest tuleneva ja tegevuses juba lahendatud küsimusena. Teised tajuvad seda agaväljast ette antud nõudena. Kolmandate jaoks on aga veel lahtine küsimus, mis otsustaja enda jaoks alles kujuneb.

Uusi nõudeid loeb juht peamiselt ärilise loogika järgi, mistõttu vahetab karmim direktiiv, nõudlikum klient või kallim sertifikaat tema peas harva välja alusarusaama sellest, mis rohelisus üldse on. Tõhususeusku tehased muutusid veel tõhusamaks, sertifikaadikogujad kogusid uusi sertifikaate.

Ühe ettevõtte juhtkonna laual seisis valik, kas osta sada protsenti roheenergiat või panustada korralikku puiduskännerisse. "Suund on ikka tehnoloogia kasuks pigem, esialgu", selgitas üks juhtidest: "See annab meile praegu paremat väärtust kätte kui roheenergia, mis on näilik". Kunagi läheb tehas tema sõnul roheenergiale ilmselt üle, "aga mitte nii ruttu". Areng seega toimub, aga on järkjärguline: radikaalne hüpe, mis avaks uksed uude ärisse, jääb tulemata.

Kaks viimast arusaama ehk väljast antud nõue ja alles kujunev küsimus põrkasid kõige selgemini kokku meie rühmaintervjuus, kus jutuks tulid taastuvenergia päritolutunnistused. Üks tegevjuht ostab neid, sest seda nõuavad kontserni sihtarvud. Teine keeldus sellest isegi samas lauas: "Meie elektrienergia on veel täiesti fossiilne. Kui me tahaksime näida hästi rohelised, siis loomulikult ostame sertifikaadi ära". Tema jaoks oleks see rohepesu: tehas eelistab muutused kohapeal päriselt ära teha. Köögilaua kaks leeri istusid teineteise vastas, ainult et nüüd juhtisid mõlemad tehast.

Põhjuse sõnastas juba tuntud USA ühiskonnateadlane Herbert Simon: inimese ratsionaalsus on piiratud. Ettevõtte otsustaja ei saa näha maailma ennast, vaid üksnes oma kujutluspilti sellest. See sisemine pilt määrab, millele juht tähelepanu pöörab, mis loeb ja mis paistab teostatav.

Meie töös nimetame neid määratlemise, olulisuse ja teostatavuse filtriteks. Nende kaudu jõuab otsustaja üldisest arusaamast konkreetse valikuni. Väline tagasiside ei muuda enamasti kujutluspilti, vaid täpsustab kriteeriume selle sees.

Vana pilt peidab uut äri

"Keegi ei maksa sulle rohelisuse eest rohkem", võttis üks juhtidest turuloogika kokku. Tal on suuresti õigus: eksporditurul on rohelisus pigem pääse kui preemia. Ometi tunnistasid juhid, et sertifitseerimise suurim kasu on konkurentsieelis ja teadlikel turgudel saab küsida kestliku toote eest kõrgemat hinda küsida.

USA Dartmouthi kolledži strateegiauurija Giovanni Gavetti sõnul peituvad väärtuslikumad võimalused kognitiivselt kaugel: seal, kuhu sissetallatud mõtterajad ei ulatu ja konkurendid pole jõudnud. Juht, kes seob majandus- ja keskkonnaeesmärgid tervikuks, näeb lahendusi, mida puhas kasumiloogika ei märka.

Meie intervjuudes otsisid kõige laiemalt uusi lahendusi ettevõtted, kelle arusaam rohelisusest polnud veel välja kujunenud: nad katsetasid tekstiilijäätmetest tehtud ökonahka ja veepõhiseid liime, mida polnud ükski klient tellinud. "See on meie enda soov, meie enda tahe", põhjendas üks juht. Tõendid on esialgsed, kuid muster juba paistab.

Kes ootab tehastelt julgemat rohepööret, ei saa piirduda kohustustega: uus nõue võib sulada vanadesse kriteeriumidesse. Enne tasub seega küsida, kuidas juhid rohelisust määratlevad ja hindavad. Näiteks leidsid meie töös mõned juhid, et kuna nad kasutavad toormena puitu ja kütavad tootmishoonet saepuruga, pole sügavamat innovatsiooni enam vaja.

Nii jõuamegi tagasi köögilaua taha. Teisel leeril on õigus, et kõik algab inimesest, ainult mitte moraalse loosungina, vaid mehaanikana. Tehas, nagu riik, ei muutu ainult sellepärast, et surve kasvab. Loeb ka see, kuidas muutust kellegi peas mõtestatakse. Paika loksunud pilt hoiab end aga vaikselt ise paigal, kuni keegi julgeb selle ümber joonistada.

Artikli aluseks on teadusartikkel "Jätkusuutlikkuse strateegia ümbermõtestamine Eesti puidutööstusettevõtetes", autorid: Arseni Kotov, Susanne Durst ja Wolfgang Dieter Gerstlberger; ilmunud ajakirjas Proceedings of the Estonian Academy of Sciences.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimub 6. oktoobril.