Kujutage ette planeeti kui elusorganismi, millel on üheksa elutähtsat näitajat, nagu näiteks vererõhk, pulss või kehatemperatuur inimesel. Teadlased nimetavad neid planetaarseteks piirideks: lävenditeks, mida pikaajaliselt ületades ei suuda Maa enam meile harjumuspärasel viisil toimida, kirjutab Eesti Maaülikooli põllumajanduse nooremteadur Triin Sellis.

Värskeima, 2025. aasta septembris avaldatud hinnangu järgi oleme ületanud üheksast piirist juba seitse: nendeks on kliimamuutused, elurikkus, maakasutuse muutus, magevee kasutus, lämmastiku- ja fosforiringe, saastatus sünteetiliste ühenditega ning kõige viimasena lisandunud ookeanide hapestumine. Kõigi seitsme puhul on surve kasvutrendis. Ohutusse vahemikku jäävad ainult stratosfääri osoonikihi hõrenemine ja aerosoolide hulk atmosfääris. Sealjuures oleme suutnud tuua stratosfääri osoonikihi kriitilisest seisust tagasi ohututesse piiridesse.

Üks suurimaid murekohti on siinkohal viis, kuidas me toitu toodame. Peame kõik eluspüsimiseks sööma, kuid arvestama seejuures, et see mõjub alati keskkonnale teatud määral nii hästi kui ka halvasti. Põllumajandus vajab palju ressursse, nagu maad, vett, väetisi jne. Samal ajal tekib toitu tootes kasvuhoonegaase ning hulga energiat nõuab ka selle töötlemine, transport ja pakendamine. Kokku saab toidusüsteemi arvele kanda hinnanguliselt ligikaudu kolmandiku kõigist inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest.

Kliimamuutused pole seejuures ainsad, kus surve avaldub. Planetaarseid piire saab vaadata nii terviklikult kui ka valdkondade lõikes. Hinnangud näitavad, et toidutootmine ületab kõiki üheksat planetaarset piiri. Kuidas aga üldse mõõta, kas midagi mahub planeedi piiridesse või mitte? Ja mille põhjal seada eesmärke, mis viivad meid madalama keskkonnajalajäljeni?

Üks võimalus selleks on hinnata olelusringi (ingl life cycle assessment). Mõiste võib kõlada keeruliselt, aga põhimõte on üsna lihtne. Kõige lihtsam on seda raamistikku seletada näite varal: kujutlege üht pätsi saia.

Vaatame selle pätsi teekonda, mis algab juba enne põldu, kuni lõpuks saab sellest jääde. Loodetavasti jõuavad saia pakend ja kõrvalsaadused seejuures uuesti taaskasutusse ja nii saamegi ringsüsteemi. Olelusringi hinnates jälgime saia teekonda algusest lõpuni: kust pärineb seemnevili, kuidas nisu põllul kasvab ja missugust väetist see saab, kuidas kasutatud väetis toodeti, kuidas nisu jahvatatakse ja küpsetatakse, kuidas sai poodi transporditakse ja lõpuks söögilauale, mis saab pakendist ja jäätmetest pärast seda, kui sai on söödud.

See tervikpilt annab midagi, mida üksik hinnasilt tavaliselt ei näita: infot selle kohta, kui suur on toote tegelik keskkonnajälg kogu elukaare vältel. Selleks, et need analüüsid ka omavahel võrreldavad oleksid, on kokku lepitud rahvusvahelised ISO-standardid, mille alusel on Euroopa Liit välja töötanud oma toote keskkonnajalajälje ehk PEF-i metoodika.

Sellist analüüsi kasutatakse, et vähendada keskkonnamõju ja seada strateegiaid ettevõtetes ja riikides, aga ka turunduses. Näiteks kui toode kannab mõnd roheväite märgist, peab selle taga tavaliselt olema just säärane analüüs.

Miks aga ühest numbrist, näiteks süsiniku jalajäljest, üksi ei piisa? Enamik seniseid hinnanguid keskendub peamiselt ühele näitajale: süsiniku jalajäljele ehk sellele, kui palju kasvuhoonegaase mingi toit või tootmisprotsess tekitab. See on oluline näitaja, aga tihti räägib see vaid osa loost.

Oluline on vaadata võimalikult terviklikku pilti: peale süsiniku ka mõju elurikkusele, toitainete leostumist vette ja teisi keskkonnamõju kategooriaid. Põhjus on lihtne. Lahendus, mis parandab üht näitajat, võib teist samal ajal halvemaks muuta. Mitme mõjukategooria korraga vaatamise mõte ongi see nähtavaks teha.

Kõige käepärasem näide on saia enda pakend. Plastkott tundub kohe millegi ülearusena: see valmistati nafta baasil, on tavaliselt ühekordne ja lõpetab prügina, millele uut elu ei anta. Pakendi ülesanne on aga hoida sai kauem värske. Pakendist loobudes jõuab suurem osa saiast kõhu asemel jäätmete hulka, kasvab kogumõju hoopis suuremaks – ära visatud saia sisse on juba kokku pandud põllumaa, väetis, kütus ja küpsetamiseks kulunud energia.

Ühes hiljutises saia olelusringi analüüsis selgus, et ühe raisku läinud saiaviilu kliimamõju oli mitu korda suurem, kui sellele viilule vastava plastpakendi mõju. Ka pakendivahetus pole alati kasulik: biolagunev materjal vähendab plastijäätmeid, kuid selle tootmine võib olla energiamahukam ja eeldada kompostimistaristut, mida igal pool veel ei ole. Üks number paraneb, teine läheb halvemaks. Kui vaadata ainult süsinikku või ainult plasti, jääks see vastuolu märkamata. Samas leidub lahendusi, mis parandavad tulemust mitmes kategoorias korraga.

Oma doktoritöös uurin, kuidas kaasata neid vastuolusid ja kooskõlasid taimkasvatuses hindamisse kõige optimaalsemalt. Näiteks millised põllumajanduslikud praktikad on keskkonnamõju seisukohast kõige tasakaalustatumad. Uurin muu hulgas näiteks külvikordade, vahekultuuride, maastikuelementide rakendamise, erinevate agrotehniliste võtete nagu otsekülv ja kündmine, mõju keskkonnale.

Eesmärk ei ole leida ühte n-ö õiget lahendust, mis sobiks kõikjal, vaid mõista, millised kombinatsioonid annavad parima tulemuse erinevate keskkonnaeesmärkide vahel, ilma et üks probleem lahendataks teise arvelt. Olelusringi hinnates saab hinnata ka sotsiaalseid mõjusid. Tulevikus tuleks sealgi leida põllumajandustootmisele optimaalsemad lahendused.

Kokkuvõttes on olelusringi hindamine praegu üks paremaid lähenemisi, mis meil strateegiliste keskkonnaotsuste tegemiseks olemas on, alates üksikust talunikust kuni Euroopa põllumajanduspoliitikani. Raamistik ise on aga pidevas arengus ja vajab veel peenhäälestust. Just selliste täpsemate meetodite abil on võimalik liikuda toidusüsteemi poole, mis mahub tagasi planeedi taluvuspiiridesse. Kestlikum toidutootmine on midagi, mida saab mõõta, planeerida ja järk-järgult, sammhaaval ehitada.

Triin Sellis kasvas üles Otepää kõrgustiku kuplite-metsade vahel mahetalus. Piirkonnale omaselt armastab ta suusatamist ja matkamist. Gümnaasiumiks valis ta Treffneri loodusklassi, kust lisaks kõigile teadmisele sai kaasa sõbrad kogu eluks. Järgnesid bioloogiaõpingud TÜ-s ja agronoomia EMÜs. Enne doktorantuuri vaatas ta veel veidi ringi: töötas põldkatsetega ja seejärel ministeeriumis. Peagi sai selgeks, tema minu kaalutud doktorantuuri teemal on hädasti teadlasi puudu ja parimaid otsuseid ei osata veel hästi teha

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimub 6. oktoobril.