Inimkond kodustas lamba vähemalt 10 000 aasta eest ning lambavill on olnud kogu maailmas ja ka meie kultuuriruumis sajandeid hinnatud tekstiilimaterjal. Villale toetub paljuski ka meie rikkalik aineline pärand, alates lambanahksetest kasukastest ning saanitekkidest kuni kirikinnaste, triibuseelikute, meeste vamsade, troide ja vattideni välja. Ajaloo allikatele toetudes võib väita, et lammaste kodustamine ja lambavilla kasutus mõjutasid lisaks inimese igapäevasele eluolule ka majandust, kultuuri ja ökoloogiat laiemas tähenduses, kirjutab Eesti Kunstiakadeemia teadur Katrin Kabun.

Alates möödunud sajandi keskpaigast, mil süntees- ja tehiskiud hakkasid looduslikke kiude üha enam asendama, vähenes villa kasutus oluliselt. Selle tulemusena muutusid ka lambakasvatuse eesmärgid. Kui varem oli vill oluline majanduslik ressurss, siis tänapäeval keskendutakse peamiselt lihatootmisele.

Villa kvaliteet pole sellisel juhul enam esmatähtis. Nii on lambavillast saanud lihatootmise kaasprodukt ehk 3. kategooria loomne jääde, millest püüavad tootjad võimalikult odavalt vabaneda, seda isegi maha mattes või põletades. Kuna lambad vajavad oma heaolu huvides vähemalt kord aastas pügamist, kordistub kasutamata villa kogus aastast-aastasse. Hinnanguliselt jääb igal aastal Euroopas kasutusest välja 200 000 tonni villa ja maailmas kokku ligi miljon tonni.

 Samas pole villa enda olemus ajas muutunud. Villakiu ülikeeruline hierarhiline struktuur ja keemiline koostis moodustavad endiselt ainulaadse koosluse, mis annab aluse käsitleda lambavilla kui looduslikult kõrgtehnoloogilist kiudu. Oma värskelt kaitstud doktoritöös uurisin, millised villa omadused ja nende avaldumismehhanismid teevad lambavillast sellise ainulaadse materjali.

Näiteks võib lambavill olla ümbritsevast keskkonnast 1–2 kraadi soojem. Sama tähelepanuväärne on villa võime täita näiliselt vastandlikke ülesandeid: imada niiskust, kuid samal ajal tõrjuda vedelikke, jättes oma pinna seejuures kuivaks. Lisaks seob lambavill õhust saasteaineid ning aitab tasakaalustada ruumi niiskustaset. Seda loetelu võiks jätkata pikalt.

Lambavilla uuesti au sisse tõstmine ei tähenda minu jaoks pelgalt traditsioonilise materjali taas kasutuselevõttu, vaid lisaks tuleb selle väärtust ümber mõtestada tänapäeva vajaduste kontekstis. Kasutades ära lambavilla loomupäraseid omadusi, on võimalik suurendada sellest valmistatud toodete funktsionaalsust ja leida uudseid rakendusvaldkondi.

Kuigi leian, et lambavilla ringlusse toomisel on peamine võtmeküsimus, kuidas taastada aastakümnete jooksul katkenud tarneahelad ja kaasajastada villatöötlemistehnoloogiad, siis minu doktoritöö eksperimendid näitasid veel midagi. Need tõestasid, kui oluline on siin disaineri roll ja disainmõtlemise ühendamine teaduslike uurimismeetoditega.

Töös käsitletud juhtumiuuringud lambavilla rakendamisest interjööris, taastusravis ja pakenditööstuses kinnitasid, et oluline samm on teadlik materjalivalik. See aitab taastada nõudlust lambavilla järele ning tuua see väärtuslik looduslik ressurss tagasi ringlusesse. Hea näide on ühest juhtumiuuringust välja kasvanud jätkusuutlikke pakendeid tootev ettevõte Woola OÜ. Praeguseks on ettevõte väärindanud ligi 200 tonni kohalikku lambavilla – materjali, mis oleks muidu suure tõenäosusega kasutuseta jäänud.

Seega, ühendades disainmõtlemise, inseneeria ja ettevõtete praktilise kogemuse on võimalik leida lambavillale uusi ning innovaatilisi kasutusviise. Nii saab villast taas väärtuslik bioressurss, mis pakub ka jätkusuutlikku alternatiivi naftakeemia põhistele materjalidele ning aitab kujundada tervislikumaid elu- ja töökeskkondi

Katrin Kabun on tekstiilidisainer ja teadur. Oma uurimistöös tegeleb lambavilla rakendamise küsimustega kaasaegses elukeskkonnas. Kuna lambavill on tänapäeval sageli jäätme staatuses, siis usun, et just uudsete rakenduste kaudu saab taastada nõudlust kohaliku villa järele. Ühendades teadusuuringud, disaini ja ettevõtete praktilise kogemuse, saab pakkuda alternatiive naftakeemia-põhistele materjalidele, vähendada lambavilla kui väärtusliku bioressursi hävitamist ning toetada ka selle ajaloolise ja majandusliku väärtuse taastamist.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimus 6. oktoobril.