Mõtle korraks tagasi oma kooliajale. Mis tegi sinu lemmikõpetajast sinu lemmikõpetaja? Kas ta oskas lihtsalt hästi õpetada? Või oli temas midagi, mis pani sind just tema tunnis turvaliselt tundma, küsib Tallinna Ülikooli psühholoogia doktorant-nooremteadur Marilyn Jurman.

Üpris kindlalt mängisid siin rolli oskused, mida teaduses nimetatakse sotsiaal-emotsionaalseks pädevuseks: oskus märgata ja juhtida iseennast, mõista teisi, hoida suhteid ja teha läbimõeldud otsuseid. Nüüd kujuta ette sedasama õpetajat klassi ees. Ta saab õpilastega hästi läbi ja väljast vaadates tuleb ta oma tööga suurepäraselt toime. See ei tähenda aga tingimata, et tal on sama lihtne iseendaga toime tulla.

Jäämäe tipp

Õpilasel jääb nägemata see, mida õpetaja peab klassi ees juhtima enda sees: emotsioone, ajasurvet, konflikte, otsuseid ja ootamatuid olukordi. Koolide töö- ja õpikeskkonda hindavas TALIS-e uuringus märkis viimati 29 protsenti Eesti põhikooli 7.–9. klassi õpetajatest, et kogeb töös palju stressi, võrreldes OECD keskmise 19 protsendiga. Lisaks kavatses ligi pool Eesti õpetajatest järgmise viie aasta jooksul õpetajaametist lahkuda.

Seetõttu hakkas mind huvitama, kas õpetaja sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused on seotud sellega, kui palju stressi ta kogeb. Koos kolleegidega küsitlesime ligi 530 Eesti põhi- ja keskkooliõpetajat. Nad hindasid oma tajutud stressi ning viit sotsiaal-emotsionaalse pädevuse valdkonda: eneseteadlikkust, enesejuhtimist, sotsiaalset teadlikkust, suhteoskusi ja vastutustundlikku otsustamist.

Esimene tulemus oli üsna ootuspärane: mida kõrgemalt õpetajad oma sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi hindasid, seda madalam oli üldiselt nende tajutud stress.

Siis läks aga asi minu jaoks huvitavamaks.

Stressi eripärad

Kui arvestasime kõigi viie valdkonnaga korraga, seostus väiksema stressiga kõige tugevamalt enesejuhtimine ehk õpetaja oskus oma tegevust suunata, eesmärke seada ja nende poole liikuda. Väiksem omaette seos jäi ka eneseteadlikkusele. Kui aga vaatasime eraldi õpetajaid, kes tajusid stressi kõige kõrgemalt, eristas neid teistest õpetajatest ainult enesejuhtimine.

Õpetaja võib olla väga empaatiline, oma õpilasi hästi mõista ja keerulistes sotsiaalsetes olukordades suurepäraselt toime tulla. Kas see tähendab aga automaatselt, et ta saab sama hästi hakkama iseendaga? Tulemused viitavad, et mitte tingimata.

Enesejuhtimine ei tähenda siin lihtsalt käsku ennast kokku võtta. Eneseteadlikkus aitab märgata ja mõtestada näiteks seda, et oled väsinud, ülekoormatud või ärritunud. Enesejuhtimine puudutab seda, mida selle teadmisega edasi teed.

See ei tähenda, et suhteoskused oleksid vähem olulised. Uuring keskendus kitsamalt õpetaja enda tajutud stressile. Suhteoskused võivad olla olulised näiteks õpetaja ja õpilase suhetes või klassikliimas, kuid neid seoseid me selles uuringus ei hinnanud.

Laiem pilt

Nendest tulemustest ei saa järeldada, nagu tuleks stressis õpetajal ennast lihtsalt paremini juhtida. Viis sotsiaal-emotsionaalse pädevuse valdkonda selgitasid õpetajate stressitasemete erinevusest umbes 11 protsenti. See tähendab, et suuremat osa selle põhjustest tuleb otsida mujalt. 

Õpetaja stressi võivad kujundada ka töökoormus, koolikeskkond ja olemasolev tugi. Sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamine ei saa asendada mõistlikke töötingimusi, piisavat aega ega kolleegide ja juhtide tuge. Uuring ei näita ka põhjuslikku seost. Suurem stress võib raskendada enesejuhtimist sama hästi, kui parem enesejuhtimine võib olla seotud väiksema stressiga.

Mõtle nüüd uuesti oma lemmikõpetajale. Võib-olla mäletad, kuidas ta sind märkas, rahustas või innustas. Kui tahame, et õpetajad suudaksid seda teha ka homme, peame märkama lisaks nende oskusele toetada teisi ka seda, kuidas nad ise toime tulevad. Ja mitte alles siis, kui stress on juba liiga suur.

Marilyn Jurman on Tallinna Ülikooli doktorant-nooremteadur hariduspsühholoogia valdkonnas. Enne teadusesse jõudmist töötas ta näitlejana, kuid pärast teatriharidust otsustas30-aastaselt alustada uuesti bakalaureuseõpinguid, seekord psühholoogias. Õpingute jooksul kirjutas Jurman ka noorteromaani ning sealt viis tee doktorantuuri. Praegu uurib ta õpetajate sotsiaal-emotsionaalset pädevust. Jurmani huvitab, kuidas inimesed iseenda ja teistega paremini toime tulevad – ja kuidas seda päriselt uurida.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimub 6. oktoobril.