Kujutame ette olukorda: sügissemester on hooga alanud ja tudeng peab kirjutama ühe kursuse kodutööna pikema teksti. Aga kuidas seda tegema peaks? Ta loeb oma kodutöö juhist, mis suunab teda tutvuma ka ülikoolis kehtiva kirjalike tööde juhendiga, kirjutab Tartu Ülikooli keeleteaduse nooremteadur Nele Karolin Teiva.

Lisaks ohtratele vormistussoovitustele leiab ta sealt soovitusi stiilis "väljenda end võimalikult enesekindlalt" või "väldi tingivat kõneviisi, sest see jätab sinust lugejale ebakindla mulje". Ja kuigi oma teksti luues ei ole tudeng mitmel korral oma väidetes lõpuni kindel, jääb talle mulje, et ta ei tohi seda kuidagi välja näidata. Igaks juhuks, sest mida muidu lugeja temast arvab.

Kuigi juhendite soovitustel on oma tõetera sees – liigne ebakindlus tõesti ei pruugi kirjutisele kasuks tulla – jätavad need kõrvale kõik olulise selle kohta, miks ja millal on ebakindluse väljendamine ühes tekstis mitte ainult lubatud, vaid lausa vajalik. 

Enda doktoritöös uurin, kuidas ja miks eestikeelsetes kirjalikes tekstides ebakindlust väljendatakse ja kuidas lugejad seda tajuvad. Mind huvitavad nii kõikvõimalikud autori ebakindlusele viitavad pehmendavad sõnad (nagu ilmselt, võib-olla), pikemad fraasid (nt ma ei ole kindel, ma arvan) kui ka grammatilised vahendid, nagu tingiv kõneviis (nt ütleksin, arvaksin). Eriti pakub mulle huvi, kuidas kasutatakse neid sellistes tekstides, mida tudengid ülikoolis kirjutama peavad.

Selgub, et isegi kui kirjalike tööde juhendid seda ei soosi, siis pehmendavaid keelevahendeid leidub tudengite tekstides küllaltki palju. Nende kasutus on seotud nii kirjutaja kogemuse, teksti eesmärgi kui ka tekstiga loodava suhtlusolukorraga. Kui tudeng kirjutab analüüsi nõudvas tekstis "ilmselt võib põhjuseks olla…", väljendab ta oma ebakindlust, rõhutades, et tegu on vaid tema arvamusega ja lugeja võib samale olukorrale ka teisi põhjuseid leida. 

Oma uurimuses olen leidnud, et mida kaugemale üliõpilane oma õpingutes jõuab, seda vähem tema tekstidest pehmendajaid leiab. Siin on olulised ka kirjutamistraditsioonidega seotud tavad. Kui Eesti tudengi tekstis kogemuse kasvuga pehmendajate kasutus väheneb, siis näiteks inglise keeles kasutavad kogenud kirjutajad pehmendajaid algajatest hoopis rohkem. 

Inimese kirjutatud tekstis annavad pehmendajad vihjeid selle kohta, kui kindel autor oma väites on ja kas lugejana tasuks seda uskuda. Samas elame me ajal, kus üha enam toodavad tekste tekstirobotid, mis võivad esitada kaheldava väärtusega väiteid väga enesekindlalt. Seda olulisem on uurida, kuidas pehmendajate kasutamine või nendest hoidumine lugeja hinnangut väidete usaldusväärsuse ja kindluse osas mõjutab. Sellele küsimusele katse abil vastust otsides olen juba leidnud kinnitust olulisele tõele: enesekindel väljendus ei taga tingimata seda, et lugeja peab väidet usaldusväärseks. 

Mis sellest kõigest siis arvata? Ebakindlus on teaduse ja elu lahutamatu osa. Kuigi nii juhendid kui ka tekstirobotite eeskuju võivad suunata kirjutajaid liigse enesekindluse poole, tasuks oma keelelised valikud läbi kaaluda ja sealjuures ka lugejale mõelda. Kui me teame, et me tegelikult midagi päris hästi ei tea, siis ei tasu seda ka keeleliselt varjata, vaid võib oma ebakindluse julgelt sõnadesse panna. Ja samas võiks meile jääda julgus enesekindlalt väljendada seda, milles me päriselt kindlad oleme.

Nele Karolin Teivat huvitavad eestikeelsed tekstid, nende tekstide kirjutajad-lugejad ja see, kuidas kirjutaja ja lugeja suhtluses tähendused sünnivad. Ta on osa töörühmast, kellega koos uurib akadeemiliste tekstide loomise protsessiga seonduvat ja koostab õppematerjale gümnasistidele ning tudengitele. Väljaspool tekstimaailma huvitab teda aga näiteks see, kuidas oma koduköögis võimalikult maitsvaid küpsetisi valmistada.

Lugu ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Doktorikooli korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga" projekti "Ülikoolide koostöö doktoriõppe edendamisel" (kaasrahastab Euroopa Liit) toetusel. Konkursi finaal toimub 6. oktoobril.