Sageli kardetakse, et tõlketeenuse pakkumine vähendab sisserändajate motivatsiooni eesti keelt õppida. Uuringud seda hirmu ei toeta.

Küll aga võib tõlgi puudumine kriitilises olukorras maksma minna inimelu. Kui patsient ei saa aru arsti juhistest või elupäästva operatsiooni mõjust, kannatab ravitulemus ja väheneb patsientide ohutus. Arusaadav tervishoiuteenus on inimõigus, kuid Eestis puudub praegu süsteemne tervishoiutõlge. Vahelüliks on sageli meedikud ise, kes teevad seda tööd oma põhitöö kõrvalt ja tasuta. Tema vabatahtlik pingutus võib olla see, mis päästab elu.

Tõlkimine ei takista keeleõpet

Keeleseadus (§ 2) sätestab, et "võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt". Mõned interpreteerivad seda põhimõtet väitega, et tõlketeenuste pakkumine vähendab motivatsiooni eesti keelt õppida. Eesti lõimumispoliitika keskendubki peamiselt keelekursuste ja keelekohvikute rahastamisele, tõlketeenuseid hüvitatakse ainult rahvusvahelise kaitse saajatele EL fondidest. Uuringud näitavad, et tõlketeenuste kättesaadavus ei vähenda keeleõppe motivatsiooni. Soov keelt õppida sõltub eelkõige laeimatest sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest teguritest.

Nagu näitavad meie hiljutise uuringu tulemused on keeleõpe uusmigrantide jaoks oluline, kuid vaatamata sellele ei saa nad Eesti tervishoius ilma keelevahenduseta või levinud vahendkeeltes (inglise või vene) teenindamiseta hakkama. Süsteemse tõlketeenuse puudumine sunnib võõrkeelseid patsiente pöörduma erakliinikutesse või ravi pooleli jätma.

Tervishoius on arusaamine kriitilise tähtsusega

Minu uuringus tunnistas 48 protsenti vastajatest, et neil on raske leida perearsti, kellega oleks võimalik ühises keeles suhelda. Lisaks oli 45 protsenti kasutanud tuttava abi või masintõlget ning ligi kolmveerand erasektori tervishoiuteenuseid, sageli ainult kommunikatsioonibarjääri tõttu. Olukord, kus makse makstakse võrdselt, kuid tervishoiuteenust osutatakse patsiendile arusaamatus keeles, on keelevähemuste meelest ebavõrdsust tekitav.

Eesti tervishoius puudub süsteemne tõlkepoliitika ning keelebarjäärid tervishoius nähtamatud. Näiteks ei fikseerita, mis keeles toimus suhtlus patsiendiga ning milline on võõrkeelsete visiitide osakaal. Juba COVID-19 pandeemia näitas, et keelevähemused on tervishoiukriisides eriti haavatavad, sest oluline teave ei jõua kõigi elanikkonnagruppideni. Rahvusvahelised ülevaated kinnitavad, et professionaalne keelevahendus parandab ravitulemusi, vähendab ravivigu ja suurendab usaldust tervishoiusüsteemi vastu.

Mitteprofessionaalne tõlge tekitab riske

Kuna professionaalne tõlge on kallis, tõlgi leidmine aeganõudev ja Eestis puudub tervishoius tõlkimist reguleeriv seadusandlus, jääb keelevahendus sageli meedikute endi "vabatahtlikuks" ülesandeks. Meedikute värbamisel käsitletakse keeleoskust ekslikult tõlkeoskusena. Tervishoiualast keeleoskust ning ammugi mitte tõlkeoskust ei kontrollita.

Minu uuringu tulemused näitavad, et masintõlget peetakse küll praktiliseks abivahendiks, kuid see ei ole raviotsuste tegemiseks piisavalt usaldusväärne. Patsiendid kirjeldasid seda kui hädaabilahendust. Empaatiast jääb samuti puudu. Keelebarjääre esineb ka personali vahel, mistõttu võib tõlkeviga ohustada patsienti nii arsti ja patsiendi suhtluses kui ka oluliste ravijuhiste edastamisel meedikute vahel.

Tõlkimist nähakse sageli personali- ja palgaprobleemide kõrval teisejärgulisena. Meedikud lahendavad arusaamatusi olukorrapõhiselt ega kaasa omaalgatuslikult välist tõlki, sest sobivaid spetsialiste napib ja teenust peetakse ebarealistlikuks lisakuluks. Oli üllatav, et minu uuringus eelistasid patsiendid keelevahendajateks kakskeelseid haiglatöötajaid, mitte aga tutttavat või tõlki.

Uuringud näitavad, et Eestis levinud arvamused, et keelevähemused peavad kuidagi ise tõlketeenust korraldama, keeleoskus võrdub tõlkeoskusega ja masintõlge on piisav alternatiiv, on ekslikud ning ohtlikud. Süsteemne tervishoiutõlge ei ole luksus, vaid turvalise ja inimkeskse tervishoiu alustala.