Eesti ei saa liikuda teadmusmahukama majanduse poole kiiremini, kui kasvab selleks vajalike teadmistega inimeste hulk. Seepärast on kõrghariduse mahu suurendamine, oma andekate inimeste hoidmine ja rahvusvaheliste talentide kaasamine ühtaegu nii haridus- kui ka majanduspoliitika. Õppekohtade arv peab kasvama koos õppida soovivate noorte hulgaga. Kui jätta see võimalus kasutamata, ei korva seda hiljem ei suurem teadusraha ja ettevõtete innovatsioonitoetused ega üksikute välismaiste tippude värbamine.

Kõrgharidust puudutavate otsustega, sealhulgas sellega, kui paljudele noortele jätkub eelolevatel aastatel õppekohti, paneb valitsus just praegu paika piirid, millist majandust suudab Eesti kümne või 20 aasta pärast üleval pidada. Eesti on seadnud eesmärgi jõuda 2035. aastaks tööjõu tootlikkusega 110 protsendini Euroopa Liidu keskmisest, 2025. aastal oli see näitaja vaid 77 protsenti.

Seda vahet ei ületa samade ärimudelitega lihtsalt rohkem töötades. Rohkem Eesti ettevõtteid peab jõudma allhankest oma toodete, tehnoloogia ja intellektuaalomandi loomiseni. See omakorda eeldab teadlasi, insenere, arendusjuhte ja teisi kõrgema pädevustasemega inimesi. Kõrgemast tootlikkusest sõltub aga omakorda riigi võime rahastada maksutulust riigikaitset, haridust ja avalikke teenuseid.

Suurem gümnaasiumilõpetajate põlvkond on Eesti ülikoolide, kõrgkoolide ja kutsekoolide uste taga juba ootamas. Valitsuse otsus kavandada täiendavate õppekohtade loomiseks lisaraha on seetõttu vajalik samm ja investeering Eesti tulevasse majanduskasvu.

Et edasi õppima pääsevate noorte osakaal ei väheneks, tuleb vastuvõttu kasvatada samas tempos gümnaasiumilõpetajate arvuga. Vastasel juhul saadaksime oma võimekamatele koolilõpetajatele vaikiva sõnumi: minge õppima Helsingisse, Stockholmi või Amsterdami. Nad lähevadki ja paljudel tekivad õpingute järel tööalased ja isiklikud põhjused sinna jäämiseks. Siis on hilja imestada, miks nad ei naase üksnes patriootlikust kohusetundest.

Rektorite Nõukogu teeb ettepaneku seada eesmärgiks, et Eestis oleks kõrgharidus vähemalt 55 protsendil 25–34-aastastest elanikest (2025. aastal oli see 44,3 protsenti). Praegu puudub aga tervelt kolmandikul selle vanuserühma inimestest üldse erialane haridus ning ligikaudu 20 700 inimesel ehk 13 protsendil on kõigest põhiharidus või pole sedagi. Sama palju lapsi sünnib praegu Eestis enam kui kahe aasta jooksul.

Eesti inimarengu aruande järgi tähendab iga täiendav haridusaasta Eestis keskmiselt ligikaudu kuus protsenti kõrgemat palka. Üksikisiku kasu tasandilt kaugemale vaadates on põhjust kriitiliselt küsida, kas meil jätkub uute tehnoloogiate arendamiseks ja väljatöötamiseks, keerukate protsesside juhtimiseks vajalikke inimesi. Lisaks seab kõrghariduse maht lae mitte ainult majandusele, vaid ka riigi võimele hoida toimimas tervishoiu- ja haridussüsteemi või tagada avaliku sektori asjatundlikkust.

OECD riikide võrdluses on Eesti mahajäämus eriti suur doktoritasemel teadmistes. Meil on 25–64-aastastest elanikest doktorikraadiga 0,8 protsenti, OECD riikides keskmiselt 1,2 protsenti. Valitsuse kokkulepe kasvatada doktoriõppe vastuvõtt viie aastaga 500 inimeseni aastas väärib tunnustust ja viiks selle näitaja 2035. aastaks hinnanguliselt 1,1 protsendini, aga ka selle juures jääks Eesti teiste sabas sörkima.

Vähemalt 1,5 protsendini jõudmiseks tuleks vastuvõttu kasvatada pikema aja jooksul ligikaudu tuhande doktorandini aastas. Lisaks ülikoolidele vajavad neid inimesi näiteks ravimi-, tehisaru-, energeetika-, kaitsetööstus- ja süvatehnoloogiaettevõtted ning avalik sektor, mis peab suutma neis keerulistes valdkondades asjatundlikke otsuseid teha.

Doktoriõppe mahu kasvatamiseks peab aga märgatavalt rohkem üliõpilasi mahtuma esmalt bakalaureuseõppesse ja seejärel langetama kõrgeima kvalifikatsiooni omandamise otsuse magistri- ja sealt edasi doktoriõppes. Doktorikraadiga inimeste arvu kasvatamine eeldab seega kogu kõrgharidusraja tugevdamist.

Innovatsiooniks on raha kõrvale vaja ka inimesi

Siin avaldub seni vähe tähelepanu saanud seos kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse rahastamisega. Rektorite Nõukogu ettepaneku järgi võiks Eesti investeerida 2030. aastaks teadus- ja arendustegevusse neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust: riik 1,2 ning ettevõtted 2,8 protsenti. Ettevõtete osa on sellest rehkendusest küll suurem, kuid isegi kui vajalik raha on olemas, ei tee see iseenesest majandust teadmusmahukaks. Ettevõtetes peab olema inimesi, kes suudavad juhtida uute lahenduste välja arendamist.

Muidugi võib valmis tehnoloogia ka mujalt sisse osta, kuid sel juhul jäävad enamasti ka selle loomisega tekkinud teadmised, intellektuaalomand ja suurem osa kasumist mujale. Ka mujal loodud teadmiste ja sisseostetud tehnoloogia mõistmiseks, kohandamiseks ning rakendamiseks on vaja kohalikke tippspetsialiste. Seetõttu vajab ettevõtete teadusinvesteeringute ergutamisega samaväärset tähelepanu ka kõrghariduse rahastamine. Magistri- ja doktorikraadiga inimesed suudavad teadusraha ettevõtetes uuteks toodeteks ja tehnoloogiateks muuta, kuid nende järelkasv algab juba bakalaureuseõppest.

Eesti tööandjate keskliit juhib oma manifestis põhjendatult tähelepanu insener-tehniliste pädevustega spetsialistide nappusele. Haridus- ja teadusministeerium on ülikoolidega kokku leppinud, et suuremate aastakäikude ülikooliikka jõudmisel on vaja kasvatada vastuvõttu just suure nõudlusega erialadel, lisaks inseneeriale ja IT-le ka näiteks arstiõppes ja õpetajakoolituses.

Selle mure lahendus ei ole siiski lihtne õppekohtade ümberjagamine. Sada suletud õppekohta humanitaar- või sotsiaalteadustes ei too ülikoolidesse automaatselt sadat uut inseneeriaüliõpilast. Pealegi ei sünni ega juurdu uus tehnoloogia ainult inseneriteadmiste toel. Selle kasutuselevõtt eeldab järjest põhjalikumat arusaamist nii täppisteaduste algtõdedest kui ka näiteks õigusest, juhtimisest, inimkäitumisest, muutuste kommunikatsioonist. Prioriteetsete erialade õpet tuleb seetõttu kasvatada lisanduva mahu, mitte teiste vajalike pädevuste arvelt.

Samalaadne välistamisretoorika tuleb ära klaarida ka kõrghariduse ja kutsehariduse suhte puhul. On ekslik käsitleda kõrghariduse mahu kasvatamist kutsehariduse arvelt tehtava valikuna. Kõrgtehnoloogiline ettevõte vajab teadlaste ja inseneride kõrvale tehnikuid, seadistajaid, elektrikuid, laborante ja teisi kutseoskustega töötajaid. Uuringud näitavad, et kõrgtehnoloogiliste töökohtade kasv loob samas piirkonnas lisatöökohti ka spetsiifiliste kutseoskustega spetsialistidele.

Seega loob teadmusmahukas ettevõtlus uusi rakendusvõimalusi ka kutseoskustele. Teadlase idee ei jõua tootmisse ilma inimesteta, kes oskavad selle töökindlalt ka valmis ehitada ja käigus hoida.

Eesti enda noortest vajaliku tippspetsialistide järelkasvu kasvatamine on möödapääsmatu, kuid magistri või doktori ettevalmistamine võtab aastaid. Seetõttu peame hoidma erialast sidet välismaale õppima või teadust tegema läinud eestimaalastega ning lisaks kaasama teadmisi ka mujalt. Talendipoliitika ei ole rändepoliitika parketikõlbulikum nimi ega kampaania, mille käigus võetakse lennujaamas vastu üksikuid tippspetsialiste.

Rektorite Nõukogu Eurostati andmetele tugineva arvutuse järgi on viimase kümne aasta jooksul kaitsnud Euroopa ülikoolides doktorikraadi ligi 450 Eestist pärit inimest. Oleks naiivne eeldada, et nad kõik naasevad Eestisse. Riik võiks aga võtta eesmärgi siduda neist igal aastal vähemalt 30 Eesti ülikoolide, ettevõtete või avaliku sektoriga.

Selleks ei pea iga inimene tingimata Eestisse kolima. Side võib tekkida ühise uurimisprojekti, üliõpilaste juhendamise või ettevõtte nõustamise kaudu. Mõistagi võiks osa neist tulla Eestisse rajama teadmusmahukat ettevõtet või andma uut hoogu olemasolevate ettevõtete kasvule, mille eeldus on just doktoritasemel erialateadmiste olemasolu.

Akadeemiline vabadus kui konkurentsieelis

Võidujooks talentide pärast käib kogu arenenud maailmas ja teised riigid ei jää ootama, kuni head inimesed ise uksele koputavad. Näiteks Prantsusmaa käivitas programmi "Choose France for Science". Norra lõi aastateks 2025–2028 kokku 300 miljoni Norra krooni (ligi 30 miljoni euro) suuruse meetme, millega loodetakse värvata 30–40 rahvusvahelist teadlast. Euroopa Liit käivitas 500 miljoni euro suuruse algatuse "Choose Europe for Science". Nende sammude ajend oli teadusvabaduse ja -rahastuse piiramine Ameerika Ühendriikides ning atraktiivsete pakkumiste tegemine uut tegevuskohta otsivatele teadlastele.

On omaette aruteluküsimus, kas ja kuidas peaks enda positsiooni tugevdamiseks kasutama ära ühe poliitilise surve all oleva akadeemilise kogukonna raskusi. Küll aga kannavad need algatused sõnumit, et avatud ja stabiilne teaduskeskkond ja vabadus uurida ka poliitiliselt ebamugavaid küsimusi on muutunud strateegiliseks eeliseks. Veel ei suuda Eesti suurriikidega võistelda töötasude poolest, kuid olles akadeemilise vabaduse poolest maailma tipus, saame pakkuda teadlasele tegutsemisvabadust ja võimalust oma valdkonda paindlikult kujundada.

Selliselt Eestisse värvatud välisteadlased võivad täita olulisi teadmislünki, koondada enda ümber uusi uurimisrühmi ja käivitada uusi uurimissuundi, kuid oma haritud järelkasvu me nendega asendada ei saa. Teadmusmahukamat majandust saab ehitada ainult nii kiiresti, kui suudame ette valmistada selleks vajalikke inimesi. Kümne aasta pärast tunneksime Eestis puudust just neist kõrgharitud inimestest, kes tahaksid praegu siin õppida, kuid kellele ei pruugi jätkuda õppekohta ainuüksi nende sünniaasta tõttu.

Kui kaua oodatud suuremat noorte põlvkonda käsitletakse haridussüsteemis ülejäägina, jääb kõrghariduseni jõudvate inimeste hulk Eesti majandusele laeks, mida ei kergita hiljem ei teadus- ja innovatsioonitoetused ega välisteadlaste värbamine. Seetõttu peab iga majanduskasvu lubav erakond oma valimisprogrammis näitama ka seda, kuidas suureneb selle eesmärgi täitmiseks vajalike kõrgharitud inimeste hulk.