Klassikalise muusika austajad kipuvad tekstist ilma jäädes süüdistama saali akustikat või omaenda kuulmist. Uurijad leidsid, et oma roll on ka laulja hääleaparaadil ja klassikalisel vokaaltehnikal. Teisisõnu, teksti arusaadavust on võimalik parandada.

"Meil kõigil meeldib käia kontsertidel, kuid lauljaid kuulates on tihti raske aru saada lauldavast tekstist. Eriti kui lauldakse ooperlikult valjult kõrgetel nootidel koos orkestri saatega ja suurtes kõlavates ruumides," sõnas Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor Allan Vurma saates "Tähelepanu! Tegemist on teadusega".

Teadlased kutsusid katse tarbeks laborisse ooperisolistid ja draamanäitlejad, kellel palusid mikrofoni ees aariaid nii laulda kui ka ooperiaariate ja laulude teksti lihtsalt selgelt ette lugeda. Eksperiment haaras kaasa hääleliike madalatest bassidest kuni kõrgete sopraniteni. See andis uurijatele võimaluse võrrelda tavakõnet klassikalise ooperilauluga väga mitmekülgse materjali pinnalt.

Tuttavate meloodiate kõrval pidid vokalistid esitama konkreetsest keelest täiesti sõltumatuid üksikuid silpe. Inimaju paneb tajutud sõnad kokku just üksikuid häälikuid eristades. Tallinna Tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi arvutid lahkasid salvestatud helifaile ja määrasid, millal iga lauldud fraas, sõna ja üksik häälik algas ning lõppes. Kaardistatud piirid aitasid uurijatel arvutada häälikute kestust ja leida neile iseloomulikke akustilisi tunnuseid.

Analüüs tõi nähtavale vastuolu, kus hääle valjuse kasv ei toeta enam seda, et kuulaja sõnadest aru saaks. "Teksti tuvastamine halveneb kõrgetel nootidel, vaatamata sellele, et nii vokaale kui ka konsonante lauldakse kõrgetel nootidel valjemini, aga see on tingitud sellest, et ülemhelide vahelised kaugused muutuvad lauldes kõrgetel nootidel suuremaks ja seega kaob häälikukvaliteedi tuvastamiseks vajalik informatsioon," selgitas TTÜ vanemteadur Einar Meister.

Kõrv vajab selleks, et sõnu ära tunda, spetsiifilist sagedusmustrit. Vokalisti hääle tõustes kasvavad kõrgetel toonidel ülemhelide vahelised kaugused. Vajalik infokild kukub tekkivatesse akustilistesse tühimikesse ja läheb kõrva jaoks kaotsi.

Uurijad panid proovile ka inimeste taju, mis paljastas teksti teise varjatud vaenlase. Füüsikas kehtib maskeerimise reegel, kus tugevam helilaine matab nõrgema hääliku enda alla. Ooperilavadel tekitab maskeerivat varju kõige sagedamini laulja ise.

Uurimisrühm on kaardistanud praeguseks akustilised parameetrid, mis annavad vokaalpedagoogidele teadusliku vundamendi, et luua uusi lauluharjutusi. Interpreedid saavad end tehniliselt täiendada ja lavalist esitust teadlikumalt timmida. "Meie uurimise tulemused võimaldavad edaspidi anda lauljatele, esinejatele, aga ka heliloojatele näpunäiteid, kuidas esitada lauldav tekst veelgi arusaadavamalt, et mulje ja emotsioon vokaalmuusika ettekandes oleks veelgi eredam ja sügavam," ütles Vurma.