Esimesed tuumajaamad rajati maailmas 1950. aastatel. Nagu ka teistes elusfäärides, käis selleski valdkonnas Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel külma sõja aegne võidujooks. Mõlemad pidasid end selle võitjaks, sest USA-s Idaho osariigis avatud EBR-1'st sai 1951. aastal esimene elektrit tootev tuumajaam.

Nõukogude Liit jõudis aga esimese stabiilselt energiat tootva jaamani 1954. aastal, kui avas Kaluga oblastis Obninski tuumareaktori. Mõlemad jaamad on praeguseks tegevuse lõpetanud.

Nõukogude võimukoridorides käisid 1960. aastatel jutud ka Võrtsjärve äärde tuumajaama rajamisest. Kuigi sellest mõttest asja ei saanud, tegi riik 1960. aastate algul algust Paldiskis Nõukogude laevastiku tuumaallveelaevade meeskondade väljaõppeks maismaal asuva õppekeskuse ehitamisega.

Olgugi et Tšornobõli tuumakatastroofi järel õppekeskuses praktilist tööd ei toimunud ning pärast Eesti Vabariigile üleandmist eemaldas Venemaa reaktoritest tuumakütuse ja demonteeris õppestendid, jäid alles mõlemad tuumareaktorit sisaldavad allveelaevasektsioonid. Viimaste ümber rajati raudbetoonist sarkofaagid.

Tuumajaama rajamine tõstatus uuesti 2000. aastate keskel, kui toonane keskkonnaminister Villu Reiljan tegi ettepaneku uurida tuumajaama ehitamise tasuvust. Aastal 2019 asutati ettevõtte Fermi energia, mis valmistab siiani ette Eestisse tuumajaama rajamist. Kuigi kindlat plaani veel paigas pole, võtsid riigikogu sel aastal vastu tuumaenergia ja -ohutuse seaduse ning valitsus algatas tuumajaama riikliku eriplaneeringu.

Kui varem on korduvalt räägitud, et Eestis on puudu valdkonna ekspertidest, siis sel sügisel lisandus sellesse nimistusse kaks tuumafüüsika doktorit – Andrei Goronovski ja Hando Tohver. Goronovski töötab igapäevaselt eelmainitud Fermi Energias tuumainsenerina, Tohver aga kliimaministeeriumis kiirguse ja tuumaohutuse nõunikuna.

Tuumajaam on julgeolekugarantii

Kui küsida seitsmeaastaselt lapselt, kelleks ta saada tahab, võib vastus olla politseinik või arst. Füüsik vaevalt, veelgi enam tuumafüüsik. Goronovski sõnul oli tema tee valdkonnani keeruline ja okkaline, sest füüsika polnud koolis huvitav. "See oli üks nendest ainetest, mis oli hästi teoreetiline," tõdes ta.

Huvi masinate ja nende töömehhanismide vastu siiski jäi ja nii jõudiski Goronovski Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetikat õppima. Hilisem õppetöö viis ta Rootsi, kus omandas magistrikraadi, ning seejärel tagasi Eestisse, kus kaitses hiljuti doktorikraadi.

Tohveri tee oli sirgjoonelisem. "Keskkooli lõpuks olin füüsikast üpris huvitatud, mul oli väga hea füüsikaõpetaja Neeme Lumi," selgitas ta. Nii suunduski ta ajateenistuse järel Tartusse füüsikat õppima, kus sattus kolmandal kursusel bakalaureusetöö teemat otsides tuumafüüsika peale.

Mõlemad vastsed doktorid on ühel meelel, et küsimus pole selles, kas Eestisse tuumajaam tuleb, vaid millal. "Kui Eesti tahab jääda edukaks ja arenevaks riigiks, siis meil ei ole ilma tuumaenergiata elektritoodangule teisi jätkusuutlikke ja majanduslikult sobivaid alternatiive," sõnas Goronovski.

Tohver nõustus ning viitas Euroopa Liidu süsinikneutraalsuse põhimõttele, mis tuleks praeguste plaanide järgi saavutada 2040. aastaks. Tema sõnul on avaliku arutelu küsimus see, milliseks tuumaenergia täpne roll Eestis kujuneb. "Järgmise paarikümne aasta vaates usun ma aga, et tuumaenergia on tehnoloogiliselt kõige küpsem ja tõenäoliselt ainuke lahendus, mis suudab pakkuda meie turule mõistlikke hindu," lausus ta. Samas on tuumajaamadel oma ohud ning Eesti geopoliitiline olukord lisab sellele täiendava kihi.

Kuigi Ukrainas käib sõda ja riigis on neli tuumajaama, pole asi seni kõige hullemaga lõppenud. Küll aga on näiteks Zaporižžja tuumajaamast kadunud mitmel korral elektriühendus.

"Esmalt toon näitena Zaporižžja jaama: isegi kui see jaam on okupeeritud territooriumil ja sinna on kukkunud pommid ning raketid, ei ole sealt kiirgust lekkinud. See näitabki, et tänapäevased jaamad on kaitstud. Jaam on viidud külma seiskumise olekusse, see seisab ohutult ja midagi sealt ei leki," arutles Goronovski.

"Jaamad on iseenesest projekteeritud nii, et sinna võib lennukiga sisse lennata, ilma et sellest kriitilist viga tekiks," sõnas Tohver. Kui agressorriik peaks ründama tuumataristut, oleksid sellel väga tõsised tagajärjed, sest siis ei oleks see enam pelgalt kahe riigi vaheline probleem, lisas nõunik.

"Isiklikult arvan, et kui räägime puhtalt sõjaolukorrast, ei näe ma, et tuumaenergia oleks suurem probleem. Näen selles isegi teatavat julgeolekugarantiid," sedastas Tohver.

Inimeste vastumeelsus tuleb teadmatusest

Eesti ühiskond on siia tuumajaama ehitamise küsimuses löönud kahte leeri. Näiteks võitleb sellele innukalt vastu Eestimaa Looduse Fond, mis leiab, et tuumajaama rajamine Eestisse on ebavajalik ja kliimale kahjulik.

"Inimesed ei tea, mis tuumaenergia on ning millised riskid ja ohud tuumajaamaga kaasnevad. Suur osa infost põhineb vananevatel tehnoloogial. Näiteks seostavad paljud tuumajaamu siiamaani Tšornobõli jaamaga, usuvad, et tänapäevased jaamad võivad samamoodi plahvatada ja nendega kaasnevad sarnased riskid, mis ei vasta tõele," nentis Goronovski.

Tohveri tõi välja, et meelsusuuringute järgi on elanikkonna toetus tuumajaamadele üsna kõrge. Viimase paari aasta jooksul on kõikunud toetusprotsent 60 ja 70 protsendi vahel, mis on tema sõnul kõrgem kui ühegi teise energiaallika puhul.

Tuumafüüsikute sõnul järelkasvuga probleemi ei paista, küll aga on puudu õppejõududest. "See on paratamatu iga uue valdkonnaga – kui hakkame midagi uut tegema, siis esialgu inimesi ei ole. See on suuresti inertsi teema: kui protsessi käima saad, hakkavad riigis tekkima pädevad inimesed, kes saavad omakorda uusi koolitada, ja nii saab süsteem hoo sisse," sõnas Tohver.

Kuigi jaamu planeerides ja ehitades läheb tarvis kõrgharitud spetsialiste, jaama igapäevase tegutsemise eest vastutajatel seda vajadust pole. "Tuumajaam sarnaneb klassikaliste elektrijaamadega – seal on palju pumpasid ja torusid. Need vajavad hooldust ja käitamist ning see ei nõua tingimata kõrgharidust," selgitas Goronovski.

Fermi Energia plaan ongi Goronovski sõnul õpetada ümber spetsialiste, kes juba täna meie elektrijaamades töötavad, andes neile lisaks tuumavaldkonna teadmisi.

Tohveri ja Goronovski doktoritööd

Hando Tohver pakkus oma doktoritöös uudset lahendust tuumatehnoloogiat alles kasutusele võtvatele riikidele radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks. Väitekirja põhjal saab piirangutega tööstustarkvara asemel ohutust hinnates edukalt kasutada avatud lähtekoodiga programme.

Tohver leidis enda arendatud tarkvara Wastimate'i abil otsetee, kuidas käidelda tuumajäätmeid. Selgus, et värskid ja vanu jäätmeid ühte pakendisse teadlikul n-ö kokku segades saab ohtliku laadungi ohutusse paika paigutada aastakümneid plaanitust varem.

Lisaks uuris Tohver oma töös, kuidas kasutada Eesti põlevkivituhka ja basalt-boorkiude(BBF) uues kiirguskaitsebetoonis. Tulemused näitasid, et BBF vähendab ohtlikku teisest kiirgust rohkem kui poole võrra. Leid on oluline ka Eestis, sest Paldiski tuumaobjekti likvideerimisel tekkivate jäätmete pakendamiseks on vaja üle tuhande kuupmeetri varjestusbetooni.

Goronovski uuris oma doktoritöös alumiiniumitööstuse tööstusjäägis punamudas leiduvaid looduslikke radioaktiivseid aineid (NORM). Ta töötas välja uue NORM-mõjukategooria ning lõimis selle elutsükli hindamise (LCA) metoodikasse.

Ta leidis töös, et ehitatud keskkonna looduslikku kiirgust on varasemalt alahinnatud ja selle mõju inimestele on suur. Praktiliste mõõtmistega näites Goronovski, et ehitusmaterjalides punamuda kasutamisega kaasneb äärmiselt väike radioloogiline risk, mis jääb alla isegi traditsiooniliste materjalide mõjule.