Tehnika neutraalsusest
"Inimesed ütlevad sageli et tehnika on neutraalne. See peab absoluutselt paika, kuid seejuures on tähtis meeles pidada, et meie suhtumine tehnikasse pole kunagi neutraalne. See, mida tehnikaga teeme, pole seda juba definitsiooni järgi. Tehnika enda neutraalsus ei neutraliseeri seda, mida me sellega teeme," rõhutas Rübsaam.

Teisisõnu tuleks suhtuda taolisesse n-ö enesest mõistetaval tõel põhinevasse mõtteviisi ja seda väitvatesse inimestesse kerge ettevaatusega. Liiatigi muutub inimese arusaam heast ja kurjast, õigest ja valest niigi pidevalt. Ühel hetkel õilsa eesmärgi nimel kasutatu võib muutuda surmarelvaks. Teisalt võib taparelvade arendamiseks tehtav arendustöö päästa ajaloo teisel perioodil miljoneid.

Inimeste jaoks võib olla selline muutlikkus ja dünaamilisus üdini loomulik ja mõistetav. Maailm ongi muutlik! Probleem tekib juhul, kui head ja halba tarvis kuidagi vormiliselt kirjeldada. "Digitehnoloogiad töötavad juba olemuslikult formaliseeritud viisil. Need viivad oma ülesandeid täide objektiivselt. Täpselt nii, nagu neile on öeldud. Seega peaksime sügavalt järele mõtlema, enne kui midagi paberile paneme," laiendas filosoof. Siinkohal viitas Rübsaam eriliselt tehisintellektile. Nähtusele, mis tõotab muuta maailma utoopiaks, kuid vähemalt hetkeseisuga läbi rohkete pisarate.

Heast ja halvast
"Me ei peaks üheski punktis eeldama, et oleme täielikult välja nuputanud. mis tehisintellekt on. Hetkel on intelligentsed agendid veel suuresti formaliseeritud ja jäigad. Samal ajal pole jõudnud aga inimesed isegi selles osas üksmeelele, mis on hea kurss, mida järgida. Kuidas saame siis muretult lasta tehisintellektil formaliseeritud "hea" ja "halva" alusel otsuseid langetada?" arutles Rübsaam.

Leidub aga terve hulk inimesi, kelle arvates võiks sööta tehisintellektile ette maailma terve ajaloo. Küll süsteem siis juba ise etteantud info põhjal välja nuputab, kuidas seda juhtida. "Seejuures jäetakse aga tähelepanuta, kui subjektiivne on meie ajalugu ja inimlike saavutuste narratiiv. Kui sa aga tõesti nii arvad, siis palun-palun hoia formaliseerivast tehisintellektist ja selle arendamisest eemale," sõnas filosoof.

Nii seisab ta hetkel rangelt paljusid erinevaid ülesandeid täita suutva tehisintellekti loomise vastu.

See ei tähenda, et intelligentseid agente ei võiks kasutada maailmas erinevate spetsiifiliste probleemide lahendamiseks. Tõenäoliselt tõuseb selle rakendamisest isegi paljudes olukordades kasu. Kindlasti ei kulge see aga täielikult ilma probleemideta.

"Kõigile meeldib rääkida, kuidas on tegu uue tööstusrevolutsiooniga, automatiseerimisega. Meil kõigil on selle lõpuks töökohad, meil kõigil on 10-tunnine töönädal, saame tegeleda hobidega, pidutseda. See võib 200 aasta pärast tõesti tõele vastata. Kuid siirdeperioodi ajal satuvad meie ühiskonnas haavatavamal positsioonil olevad inimesed teistest suurema löögi alla," viitas filosoof. Just sellega seonduvate murede realiseerumine on tõenäolisem, kui terve inimkonna hukutavate tapjarobotite nägemine.

Frankensteini koletisest inimloomuse algeteni
Tehnika valdkonnas tehtavad edusammud andud ajalooliselt ainest debatile inimese ja tema olemuse üle. "Meie nüüdisaegse mõtlemise järgi tähendab see arvutuslik olemist. Ma töötlen informatsiooni, järelikult olen ma olemas. See on kaasaegse elu metafoor," sõnas Rübsaam. Sarnasus tehisintellekti ja tehiselu toimimispõhimõttega on ilmselge. Seeläbi võivad need paista inimestele mõistetavalt ähvardavad. Tegu on kaasaegse Frankensteini jutuga.

Rübsaam ei pidanud aga väga tõenäoliseks, et tehisintellekt hakkab eksisteerima kunagi niimoodi, nagu seda praegu populaarmeedias ja ühiskonnas kujutatakse. Paralleeli võib tuua valgustusajastule aluse pannud prantsuse suurkuju René Descartesiga, kes käsitles inimkeha masinana.

"Me peame välja nuputama, kuidas töötab inimkeha, siis peab meil olema piisavalt keerukas tehnoloogia. Paneme seejärel kaks kokku ja meil ongi tehiselu. Näeme praegu täpselt sama. Peame lihtsalt välja nuputama, kuidas inimaju töötab. Laadima selle aju piisavalt arenenud tehnoloogia sisse. Selle realiseerumine on ainult aja küsimus," kirjeldas Rübsaam. Ainult informatsiooni töötlemisele keskendumine tähendaks aga taas inimlikkuse vaatamist läbi väga kitsa prisma.

Tõdemus, et juba praegu ehitatakse arvuteid ja kirjutatakse algoritme, mis on informatsiooni töötlemises palju paremad kui inimesed, vihjab, et inimeseks olemine on midagi palju enamat. "Mõte inimlikkuse universaalse omaduse leidmisest ja formaliseerimisest on lihtsalt valgusajastu, ratsionalismi ja puhta humanismi jäänuk," märkis filosoof. Seega oleks tema sõnul mõistlikum kramplik inimlikkuse ühisnimetaja otsimine lõpetada.

See ei tähenda tema sõnul, et nüüdisaegsel teadvusel, näiteks teadvuse- ja aju-uuringutel poleks midagi pakkuda. Seda ilmestavad ikka ja jälle selle olemust lahkavad teadustööd. "Kuid meil tasub meeles pidada, et me ei tea kunagi, kui palju meil õigus on või kui kaugel me tõest oleme. Me ei tea isegi, kas see tõde eksisteerib. Kui palju mõjutab meie selleteemalisi mõtisklusi meie kasutatav tehnika ja meid ümbritsev keskkond?" küsis Rübsaam retooriliselt.

Piltlikult öeldes, sarnaselt igale teekonnale võimaldab vastav teadustöö saada meil maailma kohta teada palju uut ja huvitavat, kuid pole kindel, kas me jõuame üleüldse kunagi sihtpunkti.

Transhumanism ja inimlikkuse lahustumine
Seda peab Rübsaam trans- või ka posthumanismi üheks kõige suuremaks puuduseks. Inimlikkuse ja inimeseks olemise, sh ka inimkeha maha jätmine eeldab, et inimlikkuse tuum suudetakse leida ja tuvastada. "See filosoofia ja ideoloogia põhineb aga neil samadel 400 aasta vanustel ideedel inimloomuse kohta. Veendumusel, et on olemas mingi universaalne inimlikkus. Seejuures on see kodeeritav, kvantifitseeritav ja seda saab formaliseerida," rõhutas filosoof.

Tõsi, inimajus leidub küll nii mõndagi sellist, mis võiks sobida selle aineliseks aluseks. Olgu selleks elektrilised impulsid, keemilised ühendid ja ajurakkude omavahelised seosed. See ei pruugi Rübsaami hinnangul aga tähendada, et nende kõigi virtuaal- või mõnes muus ruumis matkimisega suudetakse jäädvustada inimlikkus ja inimeseks olemise tunne tervikuna.

Selle asemel soovitab ta järele mõelda, kas universaalne inimlikkus kui selline üleüldse eksisteerib. Sajandite eest peeti inimese olemuseks tema keha. Seejärel muundus see uute mõttevoolude mõjul ebamaiseks ajus paiknevaks olendiks. Kehast sai vaid selle tööriist. Kuid millise või kui suure osa inimese olemusest moodustab tema nutitelefon ja virtuaalruumis olev kuvand?

"Loodan, et enda olemuse laiali jaotamisega; tehnikatega, mis harunevad keskkonda sarnaselt meie ajuga; saame lõpetada vaidluse inimeseks olemise sisu üle. Tehnika loodav fluiidsus sunnib meid vaatama otsa tõdemusele, et inimese ja mitte inimese vahel puudub piir. Mõistame, et inimest suure tähega pole olemas. On vaid see, teine või kolmas inimolemus," sõnas Rübsaam.

--
Muu hulgas tehisintellekti ja posthumanismiga seonduvate filosoofiliste uurimisele keskenduv Amsterdami ülikooli doktorant Alix Rübsaam astus peaesinejana üles Arengukoostöö Ümarlaua konverentsil "Digitalising Development".