18-aastase Mary Shelley poolt 1818. aastal kirjutatud jutustuses noorest teadlasest Victor Frankensteinist sünnib viimase ohjeldamatu uudishimu tulemusel elutust materjalist groteskne olevus. Esialgu kartlik ja sõbralik inimese laadi olend õpib tasahilju maailma tundma. Nähes ühel hetkel oma peegelpilti saab ta aga aru, et on koledam kui ükski inimene ega sobitu kunagi nende sekka.

Olevus mõistab, et tema loomise põhjuseks olnud inimliku uudishimu pärast peab ta kogu oma elu veetma inimeste viha ning põlguse tekitatud piinades. Raevuhoos tapab ta noore teadlase venna ning nõuab Victor Frankensteinilt, et too valmistaks veel ühe olevuse. Seekord naissoost variandi, kellega koos põgeneks ta Amazonase vihmametsadesse. Olevus nõuab, et kuna ta on elusolend nagu inimesed, on ka temal õigus olla õnnelik.

Huvitaval kombel leiab viite nimetatud loole eelmise aasta jaanuaris toimunud Euroopa Parlamendi õigusasjade komitee istungiks ettevalmistatud raportist. Ajendiks oli vajadus osutada inimkonna pikka aega kestnud kirele valmistada inimese sarnasusega intelligentset olevust. Nüüd oleme taolise võimaluse realiseerimise lävel ja valmistume kohtuma oma unistuste robotiga.

Kuigi selleni võib kuluda veel teadmata aeg, iseloomustab erinevalt poole sajandi tagustest püüdlustest ja ignoreerides kõiki kirjanduslikke katseid juba valmivaid tänapäevaseid masinaid erakordne õppimisvõime. Seetõttu leiavad need inimeste elu mõjutavates protsessides üha rohkem rakendust.

Seega pole vaja oodata, kuni sünnib idealiseeritud robot, sest uudsete ja seadustega korraldamata väljakutsetega kohtumiseks piisab olemasolevatest masinatest. Näiteks kui isejuhtiva auto kasutusele võtmisega lubatakse oluliselt vähendada täna hinnanguliselt 95-protsendilise tõenäosusega inimeste süül põhjustatud liiklusõnnetustest, jääb ikkagi alles kasvõi üks protsent juhtumeid, milles lasuks süü robotauto otsustel.

Kes siis vastutab? Kui vastutajaks määratakse auto tootja, kaoks tema huvi taolise tehnoloogia arendamisega riskida. Autotootja võiks lihtsalt tõdeda, et nad ei taha tulevikus süüdi olla ja lõpetavad sõidukite valmistamise. Seepeale ehmatavad kõik ära, sest kes tahaks tagasi olukorda, milles kasvab liiklusõnnetuste arv järsult 90 protsenti. Täna ju autovalmistajat ei süüdistata, kui keegi teeb autoga avarii.

Selle näite abil ei tundugi imelikuna mainitud istungil käsitletud idee omistada nutikale seadmele iseseisva isiku staatus. Antud loos jääks süüdi auto. Üks probleem oleks lahendatud, kuid see sünnitaks kohe uue. Kes tahab, võib näiteks sõidukit vihaselt jalaga toksida, aga robotauto karistamisel puuduks mõju. Karistamine on samuti oluline õigusliku korra tegur. Sellel on mitu eesmärki. Näiteks kättemaks läbi kahjude tagasi tegemise.

Samuti toimib karistus hirmutava ennetusena. Osa karistustest sisaldab arestimist ehk toimimisvõime halvamist. Pea alati loodetakse karistuse läbi kahjude hüvitamist. Lõpuks püütakse karistamise abil pahategijat rehabiliteerida ja tuua tagasi normaalsete väärtuste rüppe. Kõik see toimiks, kui karistuse saaja saaks sellest aru ja peaks seda ebameeldivaks. Isikustatud autol oleks aga ükskõik.

Üheks võimaluseks on kaasata konflikti kindlustaja. Tema võtaks enda kanda kahjude hüvitamise. See peaks olema sedavõrd suur, et trumpaks karistamisega seotud emotsionaalsemad aspektid. Kui robotautode abil väheneb drastiliselt õnnetuste arv, oleks sõitjatelt nõutava kindlustuse määr madal, maksjaid palju ja harvadele kahju kannatajale antavad hüvitised suured. Selline asjade seis peaks kõigile meeldima. Keegi ei imestaks, kui autot kirjeldatakse elektroonilise iseseisva isikuna, millel esinevad väikesed vead.

Õnnetuseks ei käitu kõik uued tehnoloogiad sedavõrd hästi. Sellel nädalal avalikustati 156 Euroopa teadlase ja eksperdi pöördumine, milles taunitakse ideed omistada nutikatele seadmetele isiku staatus. Vastuargumendina tuuakse nii õiguslikud kui ka eetilised seigad. Eriti pööratakse tähelepanu tootjate vabanemisele igasugusest vastutusest, mille tõttu ähvardab avalikku heaolu risk. Terava konkurentsi tõttu hakkavad tootjad paiskama turule Victor Frankensteini koletisi.

Kahesaja aasta vanune lugu on seega vastutust puudutava küsimuse analüüsimiseks igati ajakohane vorm. Kas selles loos juhtunud traagilistes sündmustes lasub süü raevuhoogu sattunud olevusel, selle valmistanud Victor Frankensteinil või hoopiski tegelasi kehva seisu asetanud 18-aastasel Mary Shelleyl?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".