Eelmise nädala teisipäeva õhtul teatas peaminister Narendra Modi, et rahatähed väärtusega 500 ja 1000 ruupia kaotavad kehtivuse. Raha kasutamiseks jäi aega neli tundi. Järgmisel päeval olid pangad suletud ja rahaautomaadid välja lülitatud. Haiglatel, rongi- ja lennujaamadel lubati seda sularaha vastu võtta vaid kuni reedese päeva lõpuni. Mainitud kaks rahatähte olid Indias kõige populaarsemad kupüürid ja nende osakaal moodustas käibel olevast rahast 86 protsenti.

Riik asus end vabastama sularahast, nimetades protsessi demonetiseerimiseks. Rahvast tabanud šoki kõrval on tähelepanuväärne, et samavõrra šokeeritud olid praktiliselt kõik ametnikud. Neid võib pidada kahekordse šoki ohvriteks. Üleöö rahatuks jäämise kõrval rabas neid veel asjaolu, et omakasu peal väljas olevasse bürokraatiamasinasse polnud kavast midagi lekkinud. Normaalne olnuks muuta teadmine riigi programmist kasutoovaks spekulatsiooniks ja vahetada oma kohvrid rahaga millegi muu väärtusliku vastu.

Indias toimub 90 protsenti tehingutest sularahas. See tähendab, et ka kõige vaesematel on tavaliselt kusagil varuks mingi kogus sularaha. Enamasti rahatähtedena, millel väärtust 500 ja 1000 ruupiat, mis vastab seitsmele ja 14 eurole. Olulisel osal keskklassist ja väikekaupmeestest täidab kodune musta raha varu kohvrite ja kappide sisu. Sularahaga saab ajada omi asju pangavabalt ja riiki kaasamata. Autosid ja maju käiakse ostmas suuremate kohvritega.

Riik lubab oma käibes enam mitte kasutuskõlblikud kupüürid kanda kuni aasta lõpuni tasuta pangaarvele. Jooksvateks kuludeks saab igaüks kasutada pangakaarti või siis vahetada umbes 50 euro vääringus vanad sedelid uute 500 ja 2000 ruupiate vastu. Uusi rahatähti trükiti kuulujuttude ja spekulatsioonirikka kultuuri silma all mitmeid miljardeid ilma, et kelleski oleks kordagi kahtlust äratatud. See on järjekordne imestamise koht.

Hämmastust põhjustab kolmaski asjaolu. Rahvas seisab rahumeelselt pikkades järjekordades. Mõned neist kohvritega. Järjekord viib panga kassaluugini, kuhu saab oma raha ulatada, et see siis leiaks tee omaniku pangaarvele ja osa saaks vahetada jooksvate sularahaarvelduste tegemiseks. Silmatorkavat rahulikkust toidab majanduse paranemise lootus. Maksude osakaal riigi sisemajanduse kogutoodangus on Indias poole väiksem võrreldes arenenud riikide keskmisega. Peaminister ennustas paariks nädalaks ebamugavust ja lootis rahva heatahtlikule suhtumisele. Seni paistab head tahet veel jätkuvat.

Kuid mitte kõik ei seisa järjekorras kohvriga. Tõenäoliselt ootab suur osa mustast rahast vanas kohas ja jälgib mängu. Hinnatakse, et India majanduses toimub iga viies tehing varimajanduses. Kõik on sellest teadlikud, pea kõik selles ka osalevad ja kellelegi pole saladuseks, et tänu sellele jäävad teed ehitamata ja haiglad ning koolimajad on kehvas seisus.

Osa kogutavast maksurahast kulub 1,26 miljardi indialase ID-kaardi süsteemile. Seal tuntakse nähtust Aadhaar-kaardina. Ilma selleta oleks võimatu muuta sularahal toimunud majandus pangakaardi põhiseks, unustamata elanikkonnale sotsiaalsete teenuste tarnimist. Indias on registreerimata isikuid umbes 300 Eesti riigi jagu. Nende muutmine riigile nähtavaks koos ülejäänud miljardiga on tõenäoliselt nii sotsiaalse kui IT-maailma suurimaid projekte.

Lisa siia kavatsus muuta riik kolkaküla kingsepast kuni linna autokaupmeheni elektroonilise raha kasutajaks ja me võime olla kindlad, et Indias kasutusstsenaariumite rikkas olustikus sünnib uusi maksetehnoloogiaid, mis hakkavad kujundama kogu maailma rahaliste tehingute kultuuri. Kuid arvestades suurte IT-projektide realiseerimise maailmakogemust, võib kõik lõppeda ka kroonilise probleemi vormis.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.