Eestis 1992–2011 aastani kehtinud kroonid valmistati Inglismaal Thomas De La Rue & Co Ltd trükikojas. Väike ja tagasihoidliku majandusega riigi tellimus polnud eriti suur. Sellest ilmajäämine ei mõjutanud ilmselt 200-aastase ajaloo väärtpabereid ja raha trükkiva ettevõtte rahalist seisu kuigivõrdki.

Füüsilise raha valmistamine ja käibes hoidmine on iga riigi keskpanga ülesanne. Kui Eesti läks üle eurodele, telliti rahatähed Saksamaa kunagisest kuninglikust Preisi riigitrükikojast väljakasvanud, moderniseeritud ja demokraatlikule riigikorrale ajakohastatud nimega Bundestrükerei. Meie nii-öelda oma eurod võib teiste seast ära tunda saada 11-kohalise seerianumbri alusel, kui see algab "D"-tähega.

Euroopa Liidus praegu ringlevad umbes 29,5 miljard rahatähte valmistatati 16 rahapajas. Isegi pärast Brexitit tellivad mõned keskpangad osa eurosid Ühendkuningriigi De La Rue trükikojast. Viimastel andmetel leiab klientide seast Soome, Portugal, Holland ja Iirimaa. Lisaks trükitakse seal umbes kolmandik kogu maailma rahatähtedest.

Seda tähelepanuväärsem on ettevõtte hiljuti antud signaal, mis kajastab maailmas toimunud muutusi laiemalt. Börsil noteeritud ettevõte hoiatab investoreid, et rahatrükkimine pole enam nii tulus kui vanasti. Firma teatas, et ei suuda jõuda prognoositud tulemusnäitajateni.

Selle sajandi algusest on sularaha kasutamine langenud rekordmadalale. Kui 2018. aastal tasuti kauba või teenuste eest 27 protsendil kordadest sularahaga, oli sama näitaja eelmiseks aastaks langenud 16 protsendini. Aastaks 2026 peaks sularaha osakaal ülemaailmsetes müügipunktides langema alla kümne protsendi.

Seda ilmsemalt on sellest mõjutatud kõik maailma rahapajad. Sarnaselt paljude protsesside kiirenemisele avaldas sularaha valmistamisele oma mõju ka koroona. Pandeemia ajal raharinglus aeglustus. Hinnanguliselt on euro-pangatähtede keskmine kasutusiga umbes kolm aastat. Peamine põhjuseks on kulumine. Kõik pangatähed ei kulu muidugi sama kiiresti.

Kõige rohkem saavad vatti väikese nominatsiooniga rahatähed. Viieeurosed kupüürid kuluvad kõige kiiremini ehk vähem kui aastaga. Ilmselt pole vaja põhjendada, miks peavad 500-eurosed vastu 30 aastat. Kulumise aeglustamiseks on viie ja kümne euro rahatähed kaetud täiendava kaitsekihiga. See siis kaitseski pandeemia ajal vähe liikuvat raha nii hästi, et varasemalt keskpanga hoidlatesse kogutud uued kupüürid jäid seisma. Kui nakkusohu ajal ei käidud poes, ei külastatud ka rahatrükikodasid. Mõlemad majandusüksused kandsid kahju.

Raha füüsilise formaadi taandumist tajuvad ilmselt kõik. Rahva laiemaid meeleolusid kajastavad kõige tundlikumalt oma rahaga hääletanud indiviidid ehk need, kes on ostnud näiteks De La Rue aktsiaid. Usutavalt trükib ettevõte ka oma noteeritavaid väärtpabereid. Nende trükkimine on veel formaalselt plussis, kuigi languses. Aastal 2018 oli trükkali aktsia väärt 508 dollarit, praegu kaubeldaks 40 dollariga. Värske hoiatus majandusraskutest peaks andma aimu firma tulevikku uskumise suundumuse suunast.

Tüüpiline euroalas elav kodanik teeb nädalas keskmiselt 13 makseoperatsiooni. Neist 80 protsenti toimub kassades, 17 protsenti veebikeskkonnas ja neli protsenti ettevõtete vahelise arveldusena. Maltas, Sloveenias, Austrias ja Itaalias makstakse kassas peamiselt sularahas ehk enam kui kahel kolmandikul kordadest.

Sama osakaalu, kuid kaardimaksetena näeb Soomes, Luksemburgis, Belgias ja Hollandis. Rootsis kohtab kassades sularaha kõigest kaheksal protsendil kordadest. Eestis on sularaha ja kaardimaksete vahekord enam-vähem pooleks.

Mõneti on arusaadav, miks meie geograafilises ringkonnas usutakse lähenevasse "sularahata ühiskonna" mudelisse. See suurendaks majanduslikku tõhusust ja toetaks sotsiaalset progressi. Sama ei saa öelda ülejäänud Euroopa kohta. Kuigi kaardimaksete populaarsus kasvab ka prantslaste seas, jäädes mõned protsendid sularahale alla, kardab neist üle 80 protsendi, et sularahata makseviisidega kannatavad isikuvabadus, kodanike solidaarsus ja neile teeb sularaha kadumine muret.

Nende teemade puhul meenutatakse Hiinat, kus kaubanduses sooritatud maksetest on digitaalsed 80 protsenti, neist omakorda pea 90 protsenti moodustavad mobiilimaksed. Maailmas järgmisel kohal asuvas Taanis on mobiilimaksete näitaja üle kahe korra väiksem, 41 protsenti. Hiinlaste nutiseadmes leidub aga ka vastuolulise sotsiaalse krediidi või muude normide täitmise tsentraalse arvepidaja rakendusi.

Euroalal on umbes 23 miljonit vaest inimest, kellel puudub rahakaartide kasutamise võimalus. Seega on sularahaajastule veel vara lõppu kuulutada. Sellegipoolest langeb aga ilmselt paberist kupüüride osakaal kiiresti ja rahatrükikojad peavad nuputama endale uusi ärimudeleid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".