Vaata avalikku loengut täismahus UTTV-s. Tartu Ülikooli tulevikumõtte professor kindral Martin Herem peab sügissemestril kõigile huvilistele loengusarja "Lai riigikaitse ja Eesti tulevik". 17. septembril peetud loeng kandis pealkirja "Kuidas valmistuda sõjaks?".

Herem tõi Ukraina kogemustele toetudes välja, et ühiskond suudab kohaneda kriisidega uskumatult hästi. Näiteks toimetavad inimesed rindejoone lähedal asuvas Hersoni linnas igapäevaselt edasi vaatamata pidevale drooniohule. Kohalikud käivad joogatrennis ja sorteerivad parkides isegi prügi. Sõjast saab seega ühel hetkel inimeste jaoks paratamatult uus argireaalsus.

Kui asutused aga ohte varjavad ja raskeid teemasid väldivad, toidab see Heremi sõnul kodanikes ebakindlust. "Mulle kirjutas üks psühholoog, kuidas hirm ei tule mitte sellest, et sa räägid sõjast, vaid teadmatusest. Kui inimene näeb ainult ohtu, aga ei tea lahendusi, tekib hirm. Kui kirjeldad ohtu ja pakud lahendusi, hakkab inimene mõtlema, et polegi nii hull, valmistume," nentis Herem.

Ta tõi välja, et inimesed kipuvad kriisiks valmistudes tihti kujutama filmilikult. Kümned kodanikud soetavad endale tulirelva, lootes sissetungijale iseseisvalt ja kartmatult vastu astuda. Kui omanik aga tiirus regulaarselt ei harjuta, pole relvast suuremat kasu. "Täna julgen ma öelda, et tublisti üle 50 protsendi relvaomanikest ei satu poole aasta jooksul kordagi tiiru – isegi kui nad on enda arvates kõvad laskesportlased," tõdes endine kaitseväe juhataja.

Herem rõhutas, et tugeva riigikaitse alus on toimiv tsiviilühiskond. Riik vajab kriisi ajal raudteelasi, elektrikke ja õpetajaid sama palju kui rindesõdureid. Igaüks peab jätkama oma igapäevatööd argitööd viisil, et riigi tagala kokku ei kukuks. "Kõik tahavad kangesti endale relvi hankida ja akendest laskma hakata, aga see on natukese totakas ja väga lihtsustatud lähenemine. Kui sa oled näitleja, tee teatrit. Kui oled kirjanik, kirjuta," tõi professor piltliku näite.

Pikk ooteaeg enne võimalikku rünnakut kurnab samas nii inimeste närve kui ka riigikassat. Kui riik kutsub kümned tuhanded reservväelased metsa, peatub riigis normaalne majandustegevus. "Olen naljaga pooleks öelnud, et kui me jõuame sinna oranži tsooni ja viime läbi mobilisatsiooni, aga Venemaa ei ründa, siis majanduslikult oleks õigem ise rünnata. Siis me vähemalt teame, millal see hakkab, ja me ei kuluta asjata toitu ja õhku," lausus professor.

Kui riik suudab end edukalt kaitsta, jäävad ühiskonda ikkagi sügavad armid. Sõjaline võit ei tähenda seega, et riigi elanikud saaksid naasta valutult vana elukorralduse juurde. "Kujutame ette, et Venemaa kasutab meie vastu sõjalist jõudu lausa kuu aega. Me lööme ta tagasi, nagu Vabadussõjas või nagu soomlased, ja oleme võidukad. Aga mis siis, kui see võit on meie jaoks liiga inetu?" manitses Herem.

Erilise ohuna tõi ta välja korruptsiooni. "Meiesugusel väikeriigil, kust pole maast praktiliselt midagi võtta – erinevalt Venemaast, me muutume lihtsalt selliseks sõltuvaks halliks tsooniks, me kaotame kõik," sõnas tulevikumõtte professor.

21. sajandi sõda

Avalikes aruteludes pälvivad sageli suurt tähelepanu küberrünnakud ja vastase katsed inforuumi mõjutada. Marin Herem vaatas neile teise pilguga. "Muidugi peame ka infosõjale tähelepanu pöörama, sest infooperatsioonide kaudu üritatakse meid paanikasse ajada, et me ei valmistuks või teeksime seda valesti [...] Miks ma keskendun aga päris sõjale? Sellepärast, et kõik need hübriidsed rünnakud ja ohud ei ole oht meie eksistentsile. Mina arvan, et me saame nendega hakkama," kinnitas Herem.

Lisaks rõhutas ta, et sõjapidamise aluspõhimõtted püsivad muutumatuna isegi siis, kui insenerid toovad rindele uusi tehnoloogiaid. Kuigi ajakirjandus kirjutab pikalt moodsatest droonidest ja täppisrelvadest, taandub edu lahinguväljal ikkagi sellele, kui palju sõdureid suudab armee elimineerida.

"Millega päädis augustikuu? Väikeste droonide rekordiga Venemaa poolt. Need droonid on läinud reaktiiviks, liugpommide arv kasvab, nad teevad meeletu pingutuse, aga kas rinne muutub? Ei paista," rääkis Herem.

Uued insenertehnilised lahendused on sõjas omal kohal, kuid neid arendades ja tellides peaks rõhuma nende praktilisusele. "Mida peaks kaitsetööstus tegema? Me kipume otsima lihtsalt mingisugust probleemi ja palume lahendusi. Tegelikult peaksime ütlema: meil on vaja saata 30 kilomeetri kaugusele selline hulk lõhkeainet, mis augustab 30 millimeetrit plekki," täpsustas Herem.

Professor leidis, et diplomaatia ja majandussanktsioonid pakuvad riikidele sõja algfaasis vaid moraalset tuge. Kriitilisel hetkel määrab tulemuse toores sõjaline jõud. "Unustage ära igasugune rusikavibutus, korralekutsumine, diplomaatilised vestlused ja sanktsioonid – see kõik on vaid toetav. Sõda 21. sajandil ei ole midagi muud kui see: kes tapab rohkem vaenlasi, see liigub rohkem võidu poole," rõhutas erukindral.

Tulevikus peaks Eesti asutused panustama üha enam matemaatilistele arvutustele ja selgetele kaitseplaanidele. Kui ühiskond loobub illusioonidest, suudavad kodanikud tekkinud riske õigesti hinnata.

"Kuigi vahepeal räägiti efektipõhistest ja psühholoogilistest asjadest, siis täna me näeme Ukrainas, et kehtib ainult üks asi: mida rohkem tapad, seda vähem vaenlasi on, ja lõpuks saavad nad otsa. Venemaaga küll päris ei paista kuskilt poolt otsasaamist. See kõik on väga kalk, aga see on puhas matemaatika," nentis Herem.