"Nii Tallinnas kui ka Tartus torkab silma palju head, eriti mis puudutab viimase aja arenguid. Samas jagub  arenguruumi mõlemas linnas küllaga," ütleb Chris. Koos abikaasa Melissaga külastasid nad oktoobri alguses Tallinnat ja Tartut ning proovisid mõlemas linnas ka ise rattaga liigelda. 

Kanadast pärit, kuid seitsmendat aastat Hollandis Delftis elav abielupaar hindab kõiki maailma linnu läbi uue kodumaa liikluskultuuri prisma. Tallinnas ja Tartus kogetu põhjal osutavad nad, et erinevaid liikumisviise on siin arendatud ebaühtlaselt. "Jääb mulje, et kestlikke liikumisviise kasutavad vaid väga pühendunud inimesed või need, kellel lihtsalt pole teist valikut," osutab Chris.

Kui palju on Eestis Hollandit?

Melissa ja Chris Bruntletti vaatevinklist on ideaalne linnaruum selline nagu Delftis. "Täiuslikus linnas naudivad avalikku ruumi kõik, sõltumata vanusest, võimetest või soost," sõnab Melissa. Heas linnas on keskkond tema sõnul sotsiaalsem ja tänavamelu kutsub inimesi rohkem õues viibima.

Jalgsi ja rattaga liiklemine on Bruntlettide ideaallinnas elu lahutamatu osa. "Inimesed saavad ise valida, millist transpordivahendit või marsruuti nad soovivad kasutada, ilma et linn seda neile ette kirjutaks," kirjeldab Chris. Paari sõnul tuleb transporti võtta vahendina, mis muudab linna kõigile paremaks elupaigaks. Teisisõnu on eesmärk elamisväärsus laiemalt, mitte tingimata liikuvus iseeneses.

Tartus liigeldes nägid eksperdid, et killukesed nende ideaalist on olemas. Tartu kaks ametlikku rattatänavat Tähtvere ja Õnne tänav mõjusid nende hinnangul ülejäänud linnaruumiga võrreldes teistsugusena. "Tänu haljastusele, lilledele ja puudele olid need palju kutsuvamad. Need olid meeldivad kohad, kus inimesed tahavad päriselt aega veeta ning tunnevad uhkust ja seotust oma kodukandiga," loetleb Chris.

Tallinnas täheldas Melissa rattaga liigeldes rohkem ebamugavaid olukordi. "Põhjus võib muidugi olla linna suurus ja liiklejate hulk," arutleb ta. Temagi märkas Tartus pealinnaga võrreldes rohkem kergliiklevaid lapsi, täiskasvanuid ja eakaid. See näitas, et Tartu on jõudnud lünklikule arengule vaatamata liikluspildi mitmekesistamises kaugemale. "Suurim proovikivi on seda hoogu säilitada, sest tundub, et areng on Tartus viimasel ajal veidi takerdunud," osutab Melissa.

Liiklus pole nullsummamäng

Kirjeldatud arengutest hoolimata paistavad nii Tartu kui ka Tallinn Bruntlettide hinnangul endiselt autokesksed. Samas peab mistahes linnas arvestama, et kõik inimesed ei saa kas oma vanuse või tervise tõttu autot juhtida. "Kui väidame, et auto võrdub vabadusega, ütleme ühtlasi, et seda vabadust saavad nautida ainult autojuhid," tõdeb Melissa.

Paari sõnul jaguneb ühiskond laias laastus kolmeks kolmandikuks. Kolmandik ei sõida autoga, sest nad on kas liiga vanad, noored või ei luba seda nende tervis. Teine kolmandik küll kasutab autot, kuid sooviks kasutada ilmselt alternatiive. Veel kolmandik kasutab autot kas omast soovist või vajadusest igal juhul, ükskõik kuhu linn arendab. "Linn ei tohiks teenindada ainult seda ühte kolmandikku, kelle jaoks on auto ainus liikumisviis," märgib Melissa.

Seejuures rõhutavad eksperdid, et nad ei palugi autost loobuda kõigil inimestel. Kui autoga liikumine on hädavajalik, sest inimene elab linnasüdamest kaugel, on see Bruntlettide hinnangul täiesti mõistetav. Küll aga ei soovita nad linnu planeerida üksnes äärelinnas elavate inimeste vajaduste järgi.

Küsimus taandub paari sõnul sotsiaalsele õiglusele: kas kõigil inimestel on võimalik ühiskonnas osaleda ja teenustele ligi pääseda? Näiteks pole kehva tervisega eakal või nägemispuudega inimesel võimalik omal käel linnas autoga liigelda. "Kui lähtume linnu planeerides sellest ja mõtleme, kuidas pakkuda alternatiive neile, kes rooli istuda ei saa, muudame ka kõnniteed reaalseks valikuks," osutab Melissa.

Chrisi sõnul on inimesed harjunud mõtlema liiklusest kui nullsummamängust, kus ühele liiklejarühmale võimalusi luues kaotavad teised midagi. Kui autosõidule leiduks kutsuvaid alternatiive, võidaksid sellest tegelikult ka autojuhid ise, sest vähem autosid teedel tähendaks vähem ummikuid. "Hollandi autojuhtid on maailmas ühed rahulolevamad. Neil on parimad sõidutingimused, sest tänaval on teiste juhtidega vähem konkurentsi," sedastab Chris.

Tallinna ja Tartu olukorda aitaks paari sõnul parandada riiklikud taristu projekteerimise standardid. Paljudes riikides on seal kirjas, kui lai peab olema kõnni- või jalgrattatee. Samuti näeb standard ette ehitusel kasutatavad materjalid. "Kui jalgrattateid ehitatakse jupikaupa ja ilma laiema visioonita ühtsest võrgustikust, ei võeta rattasõitu tõsiseltvõetava transpordiliigina. Siis kasutabki seda võimalust vaid 5–10 protsenti elanikkonnast," arutleb Chris.

Ta soovitab seada standardid kõrgele, pühenduda taristusse investeerimisele ja see seejärel välja ehitada. Valmis tuleb olla, et muutus võtab aega aastakümneid. "Hollandil võttis praeguse olukorrani jõudmne 50 aastat," toob Chris välja.

Linn on oma juhtide kogemuste nägu

Eestit külastades esitlesid Melissa ja Chris Bruntlett muu hulgas oma uut raamatut "Women Changing Cities" ("Naised muudavad linnu", toim). Selles uurisid nad, miks õnnestus naistel linnajuhtimises edu saavutada 11 linnas, kus varasemad juhid läbi kukkusid.

"Jõudsime järeldusele, et kõikidel meie intervjueeritud naistel esines viis juhiomadust, mis muutsid nende lähenemise teistsuguseks," meenutab Melissa. Näiteks olid uuritud naisjuhid oma töös empaatilised ehk mõistsid, et nende isiklik linnakogemus pole ainus võimalik viis, kuidas keskkonda kogeda. Nad kuulasid ära ka erinevaid osapooli ning usaldasid kogukonnaliikmete teadmisi sellest, mis nende kodukohas toimib ja mis mitte. 

"Probleem on selles, et praegu on juhtivatel kohtadel liiga vähe naisi. Nagu esitlusel mainisime, oli raamatu kirjutamise ajal maailma 300 suurimast linnast vaid 25-s naislinnapea, ehk vähem kui üheksas protsendis," sõnab Chris. Kuigi kõigi esiletõstetud omadustega võivad silma paista ka meesjuhid, on naised tema sõnul harjunud, et neid kritiseeritakse niikuinii. Sestap on nad valmis raskeid otsuseid langetama ja muutusi looma.

Melissa sõnul on laiemalt oluline, et linna juhtivad ja kujundavad inimesed peegeldaksid paremini oma kogukondi. "Kui pool elanikkonnast on naised, peaksid ka linna juhtidest pooled olema naised. Juhid peaksid olema ka erinevas vanuses ja erineva taustaga, sest just isiklik kogemus kujundab seda, kuidas me oma tööd teeme," arutleb ta.

Melissa ja Chris Bruntletti kutsus Eestisse linnadega tutvuma ja esinema maastikuarhitekt Aljona Galazan. Lisaks raamatuesitlusele viisid Bruntlettid läbi kommunikatsiooni töötuba kohalikele eestkõnelejatele, ekspertidele ja KOV esindajatele Tallinnas. Tartus nad käisid kohtumas Tartu Rattaliiklejate Seltsi liikmetega ja linnavalitsuse esindajatega ning tutvusid Tartu rattaringluse süsteemiga.