Projekti juhi, Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professori Andres Meritsa sõnul oli see esimene katse rakendada Eesti teadlaste väljatöötatud RNA-tehnoloogiat vaktsiinides.

RNA-vaktsiinid said küll koroonaajal rohkem tähelepanu, kuid meeldetuletusena lugejale selgitas Merits lahti, mille poolest traditsiooniline ja RNA-vaktsiin erinevad .

Traditsioonilise vaktsiini puhul viiakse organismi antigeen ehk mingi molekul, molekulide kogum või valk, mis tekitab organismis immuunvastuse. RNA-vaktsiini puhul viiakse kehasse aga nukleiinhape (nukleiinhappeid on kahte tüüpi, RNA ja DNA), mille põhjal organism hakkab haiguse antigeeni tootma.

Kui traditsioonilise vaktsiini puhul peavad teadlased või ravimifirmad tootma täpse antigeeni, siis RNA-ga on asi lihtsam, sest protsess usaldatakse inimkehale, lausus Merits.

Kuigi RNA tootmine on oluliselt lihtsam ja standardiseeritud, sest sõltumata täpsest vaktsiinist on tegemist sarnase tehnoloogiaga, on selgi oma mured. "Probleemid on alati tehnoloogilised – RNA tootmine ise ei ole väidetavalt raske, isegi kui selle projekti käigus me saime aru, et see ikka nii väga lihtne ka ei ole," selgitas Merits.

Uurijate jaoks on RNA probleemkoht see, et molekul tuleb viia rakku, sest iseenesest see sinna ei lähe. Meritsa sõnul viiakse kõikide praegu kasutusel olevate RNA-vaktsiinide puhul vaktsiin otse lihasesse. "Formuleerida vaktsiin nii, et RNA viiakse näiteks hingamisteede rakkudesse või soolerakkudesse, on pagana raske," lausus teadlane.

Meritsa uurimistöö eesmärk oligi luua RNA-platvorm, millele saaks edaspidi täpsemaid vaktsiine luua. Tehnoloogia eelisena saab kasutada väiksemat RNA kogust, mis võiks vähendada tekkivate kõrvaltoimete hulka. Sellist Eestis loodavat tehnoloogiat nimetatakse taRVac-iks ehk trans-amplitseeruvaks RNA vaktsiiniks.

Tehnoloogia võiks eelkõige kasutust leida preventiivsetes vaktsiinides, mida süstitakse enne haigestumist. Sellised olid ka COVID-19 ajast tuntud erinevad koroonavaktsiinid.

Teadlaste loodud uus RNA-tehnoloogia ei piirdu enam ainult ohutute laborikatsetega, vaid suudab edukalt toota päris vaktsiini jaoks vajalikke haigustekitajate osakesi. Lisaks tõi Merits esile, kuidas teadlastelegi ootamatult selgus, et laboris kasutatavad reporterid ei toimi samamoodi antigeenidega. Seetõttu tuleb iga antigeeni jaoks katseliselt leida sobivaim RNA paljundamise süsteem. Tulemus oli üllatav, sest teadlased arvasid, et süsteemil on ükskõik, mida ja mis tingimustes toota.

"Me suutsime siiski välja töötada lahenduse, mis töötab reaalelus, reaalsete antigeenidega," rõhutas teadlane.

Projekti üks eesmärk oli viia tehnoloogia järgmisele TRL-tasemele ehk tehnoloogia valmidusastmele. Viroloog meenutas, kuidas nad lootsid algselt naiivselt laboris RNA sünteesida, see mõnelt firmalt ostetud liposoomidega kokku segada ning seejärel hiirtesse viia. Nii lihtne aga asi polnud. "Põhjalik analüüs näitas, et nii pole mõtet teha, sest tulemustel puudub tehnoloogia hindajate, näiteks ravimifirmade, silmis reaalne väärtus," selgitas Merits.

Nõnda on Merits jõudnud kolleegidega loomkatseteni, kuid täpsete tulemusteni jõudmine võtab ilmselt veel aastaid. Viroloog tõi võrdluse, et koroonaajal lubati inimestele, et vaktsiini kaitsev efekt on 94 protsenti, ent tegelikkuses oli kaitse sedavõrd tugev vaid kolm kuud. Sestap ka pikk ajakulu.

Eelkliinilistest katsetest kliiniliste ehk inimesi haaravate uuringuteni jõudmine võtab täiendavalt aega. Veterinaar- ehk loomadele mõeldud vaktsiinide arendamiseks taotletakse aga nüüd juba uusi vahendeid, sest valdkonnas on nõuded madalamad kui inimeste puhul.

Uurimistööks valiti gripiviiruse mudel. "See on väga oluline nii kliiniliselt kui ka veterinaarselt ja eeldame, et need tulemused on mõlemal viisil rakendatavad," lausus Merits.

Küll aga avaldas teadlane, et eelmisel nädalal olid esimesed läbirääkimised ühe suure India ravimifirmaga. Kui kõik läheb õnneks, võiks Eesti teadlaste uut tehnoloogiat näha veterinaarias paari aasta pärast.

Inimestele mõeldud vaktsiinides võib uut taRVac-tehnoloogiat aga näha paremal juhul kümne kuni 12 aasta pärast. "See ei tulene tehnoloogia piirangutest, vaid kõikidest väga olulistest nõuetest, millest ei saa mööda minna," nentis Merits. Kui asjaga läheks kiiremini, oleks see viroloogi sõnul isegi halb näitaja, sest sellisel juhul oleks vaja inimkonnal tõrjuda hädaolukorras taas mõnda raskemat viirust.