Soovitus käia päevas vähemalt 10 000 sammu hakkas laiemalt levima 1960. aastate keskpaigas. Jaapani ettevõte Yamasa tõi 1965. aastal turule pedomeetri "Manpo-kei", mis tähendab sõna-sõnalt "10 000 sammu lugeja". Seadme turundamisel kasutatud reklaamlause sai populaarseks kohalike käimisklubide liikmete hulgas ja imbus sealt ülejäänud ühiskonda.

Põhjus järele mõtlemiseks
Esimene päevas tehtud sammude arvu tervisemõju hinnanud teadusartikkel ilmus Amhersti Massachusettsi ülikooli professori Catrine Tudor-Locke'i ülevaate kohaselt alles 1995. aastal. Sellest ajast saadik on sarnaste uurimuste arv jõudsalt kasvanud. Seos kindla sammude arvu ja tervisenäitajate paranemise vahel pole võrreldes teiste mõõdikutega aga endiselt sedavõrd ühene.

Omaette probleemina nenditakse, et vähemalt koolipäevadel teevad päevas rohkem kui 10 000 sammu isegi ülekaalulised lapsed – seda nii Eestis kui ka mitmetes teistes lääneriikides. Seega võiksid 6–19aastased lapsed liikuda 2012. aastal ilmunud ulatusliku uuringu kohaselt ööpäevas vähemalt 12 000 sammu.

Samal ajal käib 10 000 sammu eesmärk esmapilgul vastu Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustele. Nende kohaselt peaksid 18–64aastased inimesed tegema nädalas mõõdukat pingutust nõudvat aeroobset trenni vähemalt 150 minutit. Selle aja jooksul jõuavad teha inimesed aga tavaliselt vaid 3800–4000 sammu, vanemaealised veelgi vähem. Ligikaudu 300–400 kilokalori asemel kulutataks ainult 150 kcal.

Tudor-Locke'i sõnul on vastuolu lahendamine lihtne. WHO soovitused lisanduvad iga päev niigi tehtavatele tegevustele. 10 000 sammu on seevastu päevas tehtavate sammude minimaalne koguarv. Uurimustes ongi leitud, et suurem osa päevas vähemalt 10 000 sammu tegevatest täiskasvanutest täidavad vähemalt enda sõnul Maailma Terviseorganisatsiooni soovituse.

Iga päev 10 000 sammu eesmärgi täitmine ei pruugi olla samas vaatluslike uuringute põhjal vanemaealiste ja mõnda tõbe põdevate inimeste jaoks jätkusuutlik.

10 000 sammu maagia?
Kokkuvõtlikult tekkis 10 000 sammu soovitus seega tühjalt kohalt. Tudor-Locke'i hinnangul on sellel aga mõned selged eelised. Hakatuseks on seda kerge meelde jätta. Psühholoogiliselt tundub number suur ja ümmargune. Seetõttu mõjub normi täitmine motiveerivalt.

Sellised eesmärgid on kasvatanud inimeste füüsilist aktiivsust mitme ülevaateuuringu kohaselt. Sammulugeja kasutamine kasvatab päevas tehtud sammude arvu veel 2000–2500 võrra.

Muus osas ei tohiks pidada aga 10 000 sammu maagiliseks piiriks, mille ületamisel hakkab tervis imeväel paranema. Näiteks esines ühes uuringus päevas vähemalt 7500 sammu tegevate naiste seas depressiooni poole vähem, kui vaid kuni 5000 sammu liikuvate naiste hulgas. Mehed pidid tegema sarnase erinevuse nägemiseks päevas vähemalt 12 500 sammu.

Teises uurimuses vähendas kolme kuu vältel päevas vähemalt 10 000 sammu tegemine vähendas langetas vähesel määral, kuid siiski märgatavalt vererõhku.

Seos päevas tehtavate sammude arvu ja ülekaalule viitava vööümbemõõdu vahel näib olevat seevastu logaritmiline. Mida rohkem päevas võrreldes tavapärasega liigutakse, seda rohkem vööümbemõõt väheneb. Pikema aja jooksul päevas 2000 sammu asemel 4000 sammu liikuva mehe vööümbemõõt kahaneb 2,8 sentimeetri võrra. Tavapärasele 10 000 sammule 2000 sammu lisav mees kaotab aga sellest vaid 0,6 sentimeetrit.

Lihtsalt öeldes, päevas rohkem liikumine ning vähemalt 10 000 sammu tegemine ei mõju kõikidele ühtemoodi. Sarnaselt on vaja liikuda ühe tervisehäda ennetamiseks rohkem kui teise tarbeks. Seega peaksid küsima inimesed Tudor-Locke'i hinnangul sagedamini, mitu sammu on liiga vähe. Selle asemel, et piirduda küsimusega, mitmest sammust piisab.