Lastearstid ja aju-uurijad on juba mõnda aega rääkinud sellest, et lapse ekraaniaega tuleb piirata, kuna ei ole täpselt teada, kuidas see lapse aju mõjutab. Meediauurijad on sealjuures rõhutanud, et piirata ei tule üksnes aega, vaid ka hoolikalt vaadata, mida lapsed ekraanide ees teevad.

Värske USA teadlaste uuring aga tõestab ära, et kasvav ekraanikasutus tõesti toob esile ajus muutused, mida on võimalik magnetresonantstomograafia (MRT) abil mõõta. 

Peamiselt Cincinnati lastehaigla pediaatritest ja aju-uurijatest koosnenud uurimisrühm soovis teada saada, kas ekraanimeedia kasutamine on seotud ajus toimuvate struktuursete muutustega, eriti nende osadega, mis toetavad keele ja kirjaoskuse arengut eelkooliealistel lastel. 

Selleks uurisid nad 47 tervet eelkooliealist last vanuses 3-5. Täpsemalt vaatasid nad, kas soovituslikust normist rohkem ekraane kasutavatel lastel esineb ajus tähelepanuväärseid muutusi. Soovitusliku normina pidasid nad silmas Ameerika lastearstide ühenduse (AAP, American Academy of Pediatrics) nõuandeid, mille kohaselt 2-5 aastased lapsed ei tohiks ekraanilt tarbida rohkem kui ühe tunni päevas kvaliteetset sisu. 

Uuringus osalenud laste vanematelt küsiti laste ekraanide kasutamise sageduse, tarbitava sisu ning vanemliku järelevalve kohta. Lisaks tehti lastele ajudele MRT uuring. 

Ajuskaneeringutest selgus, et lastel, kes veetsid ekraanide ees soovituslikust normist rohkem aega, esines ajus muutus, mida teadlased nimetavad vähenenud valgeaine terviklikkuseks. Rohkem teavad inimesed ajus olevast hallainest, mis koosneb peamiselt närvirakkude kehadest. Valgeaine moodustavad aga närvirakkude pikad jätked. Valgeainet võib lihtsamalt öeldes pidada aju sisemise kommunikatsioon võrgustikuks, kuna selle närvirakkude pikad jätked võimaldavad elektriimpulssidel ajus segamatult ühest aju osast teise jõuda. 

Valgeaine terviklikkusest ehk sellest, kui hästi on närvikiud selles korraldunud sõltuvad inimese kognitiivsed funktsioonid. Lastel areneb valgeaine keele õppimise käigus. 

Uuringu juhtivautori John Huttoni sõnul näitas nende uuring selget seost: mida rohkem laps kasutas ekraane, seda kesisem oli aju valgeaine terviklikkus.

Ajus toimunud muutused peegeldusid ka laste vaimse võimekuse testide ehk soovitatust enam aega ekraani ees veetnud lastel oli kehvem keele- ja kirjaoskus. 

Mõistetavalt tekib lapsevanematel küsimus, kui vanadele lastele ja kui palju ekraaniaega võib üldse võimaldada?

Huttonil ei ole sellele ühest vastust. Tema enda moto on "screen-free until three" ehk ekraanivaba kuni kolmeseks saamiseni. Mida hiljem lastele ekraanielu tutvustada, seda rohkem on neil aega arendada oma vaimseid ja motoorseid võimeid, kogeda päris maailma ja areneda selle abil nii nagu inimesed aastatuhandeid on teinud. 

Kuigi uuringus osales vaid 47 last, siis uuringu autorite sõnul on see MRT uuringu kohta siiski esinduslik valim, iseäranis arvestades, et tegu on väga noorte lastega. 

Samas juhtis Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia teadur Uku vainik tähelepanu sellele, et USA teadlaste artiklis on välja toodud ka piirang, et kui võeti arvesse inimeste sotsiaalmajanduslik staatus, siis polnud enam märgata seost ajus toimunud muutuste ja ekraanikasutuse vahel. Vainiku sõnul võib see tulemus peegeldada sotsiaalmajanduslikke erinevusi inimeste vahel, mis kaotab uuringust ilmnenud põhjusliku seose ajustruktuuris toimunud muutuste ja ekraanide kasutamise vahel.

Edasi uurivad need teadlased, kuidas lapsevanemate ekraanikasutus mõjutab nende lapsi. 

Kuigi selle uuringu autoritel ei ole ühest soovituslikku reeglit kui palju ja mis vanuses lastele ekraaniaega võimaldada, siis on Ameerika lastearstid andnud rea soovitusi, mille järgimine aitab kindlasti võimalikke ohte ennetada. Toome need siin lühikokkuvõttena: 

Perekonna meediakasutuse plaan

Igasugune meediakasutus peaks olema ennekõike inimese ja perekonna kasuks. Läbimõtlemata ja mõõdutundetu meedia- ja infotarbimine võib negatiivselt mõjutada igapäevaelu, näiteks vähendab see vahetu suhtlemise ja perekonna aega, õues mängimise, kehalise aktiivsuse ning uneaega. Seetõttu võiks koostada enda pere meediaplaani, kus igale pereliikmele valitakse sobiv sisu ning aeg, mille jooksul seda tarbitakse. Ühtlasi aitab see mõõdetult hoida kontrolli all kogu meediatarbimist. AAP soovitab siin appi võtta pere meediaplaani koostamise rakenduse.

Meedia on keskkond nagu iga teine

Lapsevanematel on kohustus jälgida keskkonda, milles laps kasvab ja meedia on keskkond nagu iga teinegi. Nii nagu päriselus, nii ka digimaailmas peaks lapsevanem teadma, kellega laps läbi käib, mida koos tehakse, milliseid platvorme, tarkvara, rakendusi jmt kasutab. 

Piirangud teevad ruumi mängimisele

Igal tegevusel on oma aeg ja koht ning see kehtib ka ekraanidele ning meediakasutusele laiemalt. Ekraanivaba aeg tähendab, et on rohkem aega mängida ja olla kohal ja tegutseda päris maailmas. 

Ekraaniaeg ei ole üksiolekuks

Laps ei peaks ekraaniga olema üksi. Mõistagi võib eakohast joonisfilmi vaadata ka laps üksi, kuid ekraani ees peaks lapsevanem tegutsema üldjuhul koos lapsega. See võib tähendada ka koos arvuti- või videomängu mängimist. Nii saab lapsevanem jagada oma kogemusi ja teadmisi, mis teeb ühiselt veedetud (ekraani)aja õpetlikuks. Seega ei peaks lapsevanem vaid jälgima, mida laps internetis teeb, vaid vahetult selles osalema ja lapsega seal suhtlema. 

Vanem on eeskuju

Lapsed jäljendavad seda, mida vanemad teevad. Kui vanem lubab internetis, näiteks sotsiaalmeedias, ebaviisakat käitumist, sõimu, labasust, lubavad seda endale ka lapsed. Kui lapsevanem on pidevalt ekraani ees, siis teeb seda ka laps. Kõik need eeskujud kasvavad lapsesse ning ta taastoodab neid täiskasvanuna. Seetõttu on oluline, et lapsevanem käituks digimaailmas empaatiliselt ja viisakalt. Päriselus aga leiaks selgelt aega lastega mängimiseks, müramiseks, kallistamiseks ja viisakate kommetega eeskuju näitamiseks. 

Vahetu suhtluse hindamatu väärtus

Ekraani vaatamine on passiivne kuulamine või ühesuunaline suhtlus. Väga väikesed lapsed õpivad üksnes kahesuunalise suhtluse kaudu ehk teiste inimestega verbaalselt ja mitte-verbaalselt suheldes. Kui vanem või lapsele lähedane inimene on kaugel, siis on ka ekraani vahendusel suhtlemine lapse arengu seisukohalt oluline. Kõige kindlam viis lapse vaimset arengut, keele ja kirjaoskuse arengut toetada on temaga vahetult rääkides. 

Väikelaps ei vaja digitaalmeediat

AAP soovitus on mitte anda digitaalmeedia vahendeid alla 2-aastastele lastele, v.a videosuhtluseks kaugel viibiva lähedasega, sest see toetab lapse kõne arengut. Koolieelikud ei tohiks kasutada ekraane rohkem kui tund päevas ning sedagi vaid eakohase kvaliteetsisu tarbimiseks. 

Tehnikavabad tsoonid kodus

Kõik perekondlikud tegevused, näiteks koos söömine, perekondlikud sündmused, magamistuba võiksid olla tehnikavabad, st ilma televiisori ja nutiseadmeteta. Ka taustaks mängiv televiisor vähendab vahetut suhtlemist ja selle kvaliteeti. Laadimist vajavad seadmed võiksid laadida öösiti ühes kindlas kohas, mis ei tohiks olla magamistuba. Nii lapse kui ka vanemate magamistoas ei peaks üldse olema tehnikavahendeid, see võimaldab vältida ka nende kasutamist kohtades, mis on mõeldud puhkuseks ja pereliikmetega koosolemiseks. 

Tehnika ei rahusta

Meedia võib vanemale tunduda hea vahend, et lapsi rahustada ja saada selle arvelt endale aega juurde. Tegelikkuses aga tõukab see last, kes oma emotsioonidega hakkama ei saa, maandama neid ekraani ees ning see kasvab temasse sisse aastateks. Kui laps on ülemeelik või jonniv, peab lapsevanem aitama tal oma tundeid kontrollida ja selle käigus emotsionaalsusega toime tulema. Pikas perspektiivis on enesekontrolli õpetamine ka lapsevanemale leevendav, sest kui laps õpib oma emotsioone kontrollima, väheneb ka vanemaid häiriv käitumine. 

"Hariduslik" rakendus ei pruugi olla hariv

Internetist võib kiirelt leida enam kui 80 000 rakendust, mis kannavad märget hariduslik (educational), kuid süvenedes nende rakenduste sisusse võib hõlpsasti näha, et tegelikult pole neis midagi harivat. See, kui rakendus on interaktiivne ehk võimaldab midagi liigutada, libistada või vajutada ei tee seda veel harivaks. 

Tõestatult harivate rakenduste valimiseks võib lapsevanem alustuseks ise proovida rakendust kasutada, et näha milliseid oskusi see arendab. Abi saab ka näiteks meedia ja tehnoloogiaekspertide loodud keskkonnast Common Sense Media, mis koostab hariduslike mängude ja rakenduste ülevaateid ning annab selle osas nõu.

Teismeline võib olla internetis

Suhtlus eakaaslastega on teismeliste arenguks oluline ning tänapäeval suhtlevad nad olulisel määral internetis. Samuti võivad teismelised saada just sotsiaalmeediast ja internetist palju olulist infot, mis aitab neil iseend leida ja täiskasvanuks areneda. Seetõttu ei ole mõistlik teismelistele täielikult keelata internetis suhtlemist. Lapsevanemal on siin oluline roll vaadata, et teismeline käituks internetis viisakalt ja arukalt. Teismelistega tuleb rääkida interneti puhul rääkida privaatsusest, näiteks mida võib mõne foto, video või teksti postitamine kaasa tuua ja mida see tähendab nende digitaalse jalajälje kontekstis. Oluline on, et lapsevanem ise mõistaks privaatsusega seonduvat ning oleks lapsega avatud neil teemal rääkima.

Internetiohtudest tuleb rääkida

Lastele ja teismelistele tuleb selgitada, et kõik internetti postitatu ja seal jagatu jääb sinna igaveseks ning on kättesaadav väga paljudele. Oluline on avatult rääkida ka pahatahtlikest inimestest, kes soovivad saada lastest kohatuid fotosid või mõjutada neid ebasobivalt käituma. See on tõhus viis kaitsta oma last internetis pedofiilide, petturite või kiusajate küüsi langemast. 

Lapsed on lapsed

Tegijal juhtub ja nii ka lastel, kes meediat kasutavad, tuleb ikka ette eksimusi. Kõikidesse laste tehtud meediakäitumise vigadesse tuleb suhtuda empaatiliselt ning võtta seda ühiselt õppetunniga, mis annab juurde tarkust tulevikuks. Lapsevanemad peavad oma last toetama meediateadlikuks kasvamisel, kuid kui tuleb ette probleeme, siis ei tasu peljata ka professionaalidelt, näiteks psühholoogidelt, nõustajatelt ja perearstilt abi küsida. 

USA teadlaste uuring ilmus ajakirjas JAMA Pediatrics.