Mõlema töö autorid viitasid, et uuringutel on omad puudused. Ekraani ees veedetud aega võisid mõjutada ka isad, kuid nende kohta kogutud andmeid veel ei kogutud või jäeti need analüüsist välja. Samuti ei uuritud, mida lapsed täpselt nutiseadmetega või televiisori ees tegid. Sama hästi võisid nad vaadata nii multifilme kui ka mängida harivaid mänge.

Calgary Ülikooli teadlased eesotsas Sheri Magiganiga üritasid eeskätt välja selgitada, kas ekraani ees veedetud aeg jääb Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatu piiresse. Selle kohaselt ei tohiks vaadata eelkooliealised lapsed päevas ekraane kauem kui tunni. Kokku ligi 3600 last hõlmanud küsitlusest selgus, et piiri ületasid ligi 80 protsenti kahe-aastastest ja ligi 95 protsenti kolme-aastastest.

Kahe-aastaste seas oli seotud see kolme teguriga. Rohkem veetsid ekraani ees aega kodus hoitavad ja hiljem sündinud sündinud lapsed. Mida aasta edasi, seda rohkem nad selleks aega kulutasid. Seost laste ekraani ees veedetud aja ja ema meediaseadme kasutuse vahel nähti ka kolm-aastaste puhul.

Teises töös võttis Edwina Yeung USA riiklikest terviseinstituutidest kolleegidega vaatluse alla 3895 last. Neist osa oli 1–3-aastased ja teised umbes kaheksa aastased. Teadlased lootsid välja selgitada, kuidas ja miks laste ekraani ees veedetud aeg aja jooksul muutub. Kui ühe-aastased olid selle ees keskmiselt pool tundi, siis kolmandaks eluaastaks juba kaks tundi.

Samuti leidsid teadlased, et need lapsed, kelle puhul oli kiire kasv märgatav juba varajases nooruses, veetsid kaheksa-aastasena ekraani ees veelgi kauem aega. Kõik lapsed kokku võttes võis näha aga selle vähenemist. Tõenäoliselt teeb kool teadlaste hinnangul oma töö.

Sarnaselt esimesele tööle pani Yeung tähele, et kõige rohkem paelus ekraan neid lapsi, kelle emad vaatasid pikemalt televiisorit või kasutasid rohkem nutiseadmeid.

Vaidlus liigse nutiseadmete kasutamise ja televiisori vaatamise pikaajalisi mõju üle veel käib. Mõned uuringud on vihjanud, et see võib muuta laste aju struktuuri. Samas on olnud taas epidemioloogiliste uuringutele või küsitlustulemuste analüüsil põhinevate uuringutega. Televiisorit ja nutiseadmeid n-ö lapsehoidjana kasutavad vanemad võivad olla näiteks sotsiaalmajanduslikult kehvemal järjel.

Madigan ja Yeung võrdlesid ekraane aga rämpstoiduga. Väikeses koguses ei tekita see erilist kahju, kuid selle liigsel tarbimisel on omad kahjulikud mõjud.

Uurimused ilmusid ajakirjas JAMA Pediatrics (1; 2).