Itaalia teadlaste juhitud töörühm uuris 70 täiskasvanud kodukoera näitel, kas loomad tajuvad nn Bouba-Kiki efekti. Teisisõnu huvitas neid, kas ka loomad seostavad karedakõlalist "kikit" sakilise ja pehmet "boubat" ümara kujutisega. Varem pidasid teadlased sellist nägemis- ja kuulmisaistingu ühendamist kitsalt inimlikuks, keele tekkega seotud nähtuseks.

"Kiki" ajas kõrva kikki

Uuring koosnes mitmest osast, kus töörühm näitas koertele kahel ekraanil korraga ümarat ja sakilist kujundit ning laskis neil samal ajal kuulata sõnu "bouba" või "kiki". Esimeses voorus osalesid 51 koera koos omanikega, kes nägid ja kuulsid sedasama, mida lemmikud. Teises voorus osales 19 koera, kelle omanikud kuulasid kõrvaklappidest rokkmuusikat välistamaks võimalust, et nad oma loomi tahtmatut suunasid.

Selleks, et tuvastada koerte pilgu suunda, võtsid uurijad appi tehisnärvivõrgu. Mudel määras koera pea asendi, joonistas selle ümber virtuaalse ellipsi ja arvutas välja täpse vaatenurga. Niisugune lahendus registreeris sekundi murdosa täpsusega, kummale ekraanile loom parajasti vaatas.

Tulemused kinnitasid töörühma oletust: koerad vaatasid ümarat kujundit kauem siis, kui ruumis kõlas "bouba". Kui aga kõlas "kiki", pöörasid loomad pilgu pikemalt sakilisele kujundile.

Lisaks pilgu jälgimisele analüüsis töörühm koerte vaba liikumist ruumis. Selgus, et loomad uurisid ja nuusutasid sakilist kujutist tihedamini ja kauem just siis, kui kõlaritest kostis "kiki". Ümara kujundi korral helid koertes samasugust selget lisahuvi ei äratanud.

Töörühma juhi Eleonora Biffi sõnul kinnitavad reaktsioonid liigipiire ületavat ristsensoorset taju. Inimesed ja koerad jagavad teisigi sarnaseid tajuviise: näiteks suudab koer juba urina kõrguse järgi hinnata teise looma kasvu.

Leid aitab paremini mõista inimese ja koera pikka kooselu, sest helisümboolika hõlbustab liikidevahelist suhtlust. Koeraomanikud kasutavad loomaga rääkides samuti tihti vaistlikult just hääletooni ja tegevuse loomulikke seoseid.

Töörühma hinnangul pakkus uues uuringus käsitlenud seos evolutsioonilist eelist: vastu pinda põrkavad ümarad esemed tekitavad madalama ja sujuvama heli, teravate servadega asjad aga lühikesi ja järske helisid. Helipildi ja kuju kokku viies saab loom keskkonnas kiiremini orienteeruda.

Samas tõi esimene katse ilmsiks koerte üldise kalduvuse eelistada sakilisi kujundeid mis tahes helitaustal. See eristab neid väikelastest ja tibudest, kes eelistavad ümaraid vorme – lastel aitab see liigikaaslaste nägusid ära tunda. Koerte eelistusi suunavad aga eelkõige argikogemused: mänguasjade kuju, toidupalad ja hambahaare. Täiskasvanud looma elukogemus kipub sestap sageli kaasasündinud vaiste n-ö kirjutama.

Ühtlasi muutsid koerad katse edenedes strateegiat. Korduvas olukorras hakkasid nad keskkonnast otsima uusi vihjeid, mis aitab loomal looduses olulisele infole jälile jõuda.

Kasu koerte koolitamisel

Uuringul on siiski omad kitsaskohad. Töörühm ei kaasanud kutsikaid, mistõttu ei saa selgelt eristada sünnipäraseid instinkte õpitud kogemusest: pidev elu inimese seltsis ja inimkõne keskel vormib paratamatult koera aju. Lisaks kuulusid valimisse ainult mesotsefaalsed ehk keskmise koonupikkusega koerad. Lühi- ja pikakoonulised tõud jäid aga kõrvale.

Teise katse tulemused kinnitasid siiski, et helide ja piltide seos säilib ka juhul, kui omanik katse käiku ei taju ega saa koera kehakeelega mõjutada.

Järgmise sammuna aitab metsloomadega tehtav võrdlus selgitada, kas helisümboolika taju tuleneb kodustamisest või ulatub sügavamale kiskjaliste evolutsiooni. Samuti kavatsevad teadlased uurida helisümboolika mõju käskluste õpetamisel.

Parem arusaam sellest, kuidas koer helisid kujunditega seob, annab omanikule lemmiku koolitamisel eelise. Kui omanik valib uutele esemetele ja tegevustele nimesid, mis jäljendavad nende kuju või iseloomu, haarab koer sõnu märksa kiiremini.

Uuring avaldati ajakirjas Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences.