Selleks, et olla õnnelik, peab olema elul mõte, mingi eesmärk, mille suunas tegutseda. Vikerraadio teaduspõhise elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" keskendus ühe taskuhäälingu tarvis elu mõtte otsimisele ning järgnev intervjuu on osa sellest saatest. Kindlasti soovitame aga kuulata saadet teisipäeval kell 10.05 Vikerraadios või hiljem taskuhäälinguna.

Neli mõtet intervjuust:

1. Läbipõlemisest. Inimesed, kes on pühendunud, kes tegutsevad kirega, kes on tundlikud, jõuavad väga kiiresti läbipõlemisse või depressiooni. Nad kuuluvad riskirühma. Need, kes on ükskõiksed, rahuliku närviga, need sinna rühma ei kuulu.
2. Pealiskaudsusest. Meie aeg väärtustab rohkem head väljanägemist, ühiskondlikku märgatavust ja vähem enesesse süvenemist ja vähem pakutakse neid võimalusi kuidas end jagada teisele. Me tegelikult ei küsi, kuidas sul läheb, kuidas käsi käib, vaid sellest on saanud tervituse erivorm.
3. Õnnest. Õnnelik olemine sõltub positiivsete ja negatiivsete tunnete tasakaalust. Mida rohkem on positiivseid, seda õnnelikum inimene on. Eestlaste puhul tuleb välja, et meile piisab õnnelik olemiseks negatiivsete tunnete puudumisest.
4. Elu mõttest. Igal inimesel on oma unistused ja kuni suudame unistada, on meil olemas ka mõte, mis võib olla sama suur kui unistus või veel suurem.

Ma ei tahtnud kohe alguses küsida, et mis on elu mõte, aga kas elul on mõte?

Ma arvan kindlasti, et elul on mõte.

Kuivõrd universaalne saab olla elu mõte või on see kõigil isiklik?

Ma arvan, et võib-olla elu mõte kui selline on oma olemuselt universaalne, nii nagu on universaalsed näiteks ilu, headus, armastus, sõprus. Aga me leiame seda igaüks üksikisikuna ja teostame seda üksikisikuna. Ja see mõtteviis ei ole uus. Võiks öelda, et see on platooniline, plaatonlik mõtteviis.

Jah, seda on otsitud juba aastatuhandeid või vähemalt nii kaua kui inimene on suutnud abstraktselt mõelda. Aga kuivõrd oluline on pika ja õnneliku elu juures see, et ma leian oma elule mingi eesmärgi?

Elu eesmärk, kui me ütleme et see on sama asi, mis on elu mõte, on õnnelik olemiseks vääramatult vajalik. Näiteks enesetappude uurijad ütlevad, et nende inimeste puhul, kellel on enesetapumõtted, on selleks kaks sagedasemat motiivi.

Esiteks see, et ma olen üksildane, mind pole kellelegi tarvis, minu elus ei ole kedagi. Teine: minu elul pole mingit mõtet. Ja need inimesed, kelle elul pole mingit mõtet, kindlasti ei ole õnnelikud inimesed.

Huvitav, kuidas jõutakse selleni, et aina vähem on elul mõtet? Kas inimestel esialgu justkui on? Näiteks lapsena, on mingid unistused ja siis need kuidagi kaovad. Millest see tuleb?

See on äärmiselt individuaalne. Kui me näiteks loeme erialakirjandust, kuidas inimesed tulevad toime raskustega, kuidas inimesed leiavad elu mõtte, siis üks viimaste aastate tähelepanekuid on, et ka seni n-ö tõena võetud või isegi dogmaatilised seisukohad selle kohta, kuidas inimene leiab elu mõtte või näiteks leinab, need üldised põhimõtted ei kehti. Nendes valdkondades on äärmiselt suur individuaalsus.

Millised on need sellised tüüpilised melanhoolsusesse, masendusse langemised, depressiooni jõudmised, elu mõtte kaotamised?

Ma ei julge niisuguseid mustreid välja öelda, aga n-ö moodsas maailmas öeldakse, et niisugusesse meeleheitesse, depressiooni jõudmiseks on astmed. Üllatav on see, et asi algab heast tahtest.

Need inimesed, kes on pühendunud, kellel on passiooni, kes on tundlikud, jõuavad väga kiiresti läbipõlemisse või depressiooni. Nad kuuluvad riskirühma.

Need, kes on ükskõiksed, rahuliku närviga, need sinna rühma ei kuulu.

Järgmine aste pärast head tahet: hakkab tasapisi hiilima tööstress, inimesele töö ei meeldi, talle tundub, et teeb valet asja. Sealt edasi tuleb juba läbipõlemine ja sealt edasi depressioon. See on üks niisuguseid tööalase nõustamise levinumaid mudeleid.

Küsimus, kas lapsena elu mõte on ja kaob hiljem... siin valitseb suur individuaalsus. Mina isiklikult usun ja arvan, et igal inimesel siiski on oma unistused ja kuni suudame unistada, on meil olemas ka mõte, mis võib olla sama suur kui unistus või veel suurem.

Nii et inimesed ei ole parandamatud melanhoolikud, küünikud?

Kindlasti mitte, kui räägime mõttest. Möödunud sajandi keskel oli üks austria psühhiaater, Victor Frankle, kes tegi läbi ka koonduslaagri. Tema lõi täiesti uue omanäolise psühhoteraapia suuna, ta nimetas seda logoteraapiaks.

Selle teraapia olemus oli aidata leida inimestel elu mõte. Frankle uskus, et mõte on olemas, aga me peame aitama inimesel see üles leida. Nii et kui mõte on olemas, siis kindlasti iga inimene suudab elada; nii nagu iga inimene suudab hinnata ilu, teha head, armastada teist inimest. Meis on see potentsiaal olemas, aga elusündmuste, sageli elutraumade tulemusena see potentsiaal hääbub või saab vigastatud.

Kas logoteraapiat on võimalik rakendada ka enda peal? Kuidagi oma mõtteid koondada?

Kindlasti on. Selles valdkonnas on palju eneseabimeetmeid. Mina siiski pooldan suhtlemispõhist, jõudmist iseendani kellegagi koos: terapeudi, õpetaja, sõbra, usaldusisikuga, kiriklikus maailmas pihi kaudu. Ka jõudmist selleni, mis on elu mõte. See on pigem ikkagi sotsiaalselt kergemini või paremini saavutatav kui üksilduses.

Nii et elu mõtte leidmisel ja õnnelikuks olemisel on ühtlasi vaja teisi inimesi?

Jah kindlasti. Kui jutt pöörab õnne poole, siis on teatud tingimused või asjaolud, mida on vaja, et inimene saaks olla õnnelik. See üksinda ei garanteeri õnne, aga ilma selleta ka ei saa olla õnnelik. Üks neist on lähedaste suhete olemasolu.

Sisuliselt tähendab see, et inimesena vajame vähemalt üht inimest. On psühholooge, kes ütlevad, et talume kuni kolme inimest, kelle suhtes saame olla täielikult avatud.

See sõna oli talume? Kolm inimest?

Muidu lahustume ära. Kui me kõigile oma hinge puistame, siis ei ole vaja seda tervele külale jagada. Küll aga on moodsas maailmas probleem, et inimestel ei ole seda üht tähtsat teist inimest. Ja oma töös, kui ma pidasin nõustaja kaplani ametit, aastal 2017 puutusin kahel korral kokku millegagi, mille nimi on täielik üksildus. Selline ehe, karm ja puhas.

Inimesel ei ole mitte kedagi. Ja sellises olukorras, kui sul ei ole mitte kedagi on ka väga raske olla õnnelik.

Te mainisite, et moodsas maailmas on justnimelt vähem inimesi, kellega suhelda, aga samas jagatakse väga palju näiteks sotsiaalmeedias, võib-olla siis isegi liiga palju, detaile oma elust.

Psühholoogias on olemas niisugune mõiste nagu eneseavamise tasandid. Neid on jaotatud erinevalt, aga kõige pindmine tasand on mingid klišeed: tere, kuidas sul läheb, kuidas sul käsi käib ja me tegelikult ei küsi, kuidas sul läheb ja kuidas käsi käib, vaid see on tervituse erivorm.

Kui me lähme edasi sügavamale, siis hakkame rääkima tööasjadest, huvidest, väärtustest. Kusagil väga sügaval on see mida me saame nimetada eksistentsiaalseks jagamiseks. Argikeeles võime seda nimetada südamesõpruseks, südamelt ära rääkimiseks. Millekski, mille sisuks on usaldav teineteise avamine.

Maailmas ongi vastuolu, et Facebookis või kuskil mujal räägime iseendast palju, aga selles on ka väga palju poosi.

Ma töötan praegu Tartu Ülikoolis, päevas on üks-kaks aktust vähemalt ja eile loen siis ajalehest, et on olemas inimesi, kes lükkavad edasi oma lõpetamise suvisesse aega, et saada kanda ilusat kleiti. Ja seda ilusat kleiti pole vaja, sest see on ilus, vaid et näidata sõpradele ja presenteerida end massimeedias.

Vastuolu ongi selles, et niisuguse poosi ja südame jagamise vahel on küllaltki suur kuristik ja need kaks asja ei puutu kokku. Inimene, kes on särav ja nägus pildil, võib tegelikult olla väga üksildane olla oma südames ja vastupidi.

Ilusa kandmine on teistele näitamine, premeerimine, et ma olen saanud hakkama.

Jah ja ei saa öelda, et see oleks kuidagi taunitav. Meie aeg väärtustab rohkem head väljanägemist, ühiskondlikku märgatavust ja vähem enesesse süvenemist ja vähem pakutakse võimalusi jagada end teisele.

Sellest enesenäitamise kultusest väljapääsenute lugusid on ka, et inimesed on õnnelikumad, kui ütlevad lahti sotsiaalmeediast ja suurest jagamisest.

Jah, sel juhul on see ka nende väga teadlik otsus. See tähendab nii-öelda vastuvoolu ujuma hakkamist. Paljude jaoks pole sind enam olemas, mis on tegelikult on vale, sest kui küsime, mis jälje me jätame ja mis tegelikult on tähtis, siis see on ikkagi meeldejääv luuletus, teaduslik avastus, ehitatud maja – midagi, mille inimene on ära teinud.

Kui küsime ka suvalise Facebooki fänni või sõltlase käest, mis pilti sa eile nägid, siis ta suure tõenäosusega ei mäleta seda. See on selline tähenduseta info voog.

Mida peale suhtlemise ja mõtestatud suhtluse veel võib inimest õnnelikuks teha?

See on keeruline küsimus

See on lai küsimus.

See on lai küsimus. Me peaksime selleks määratlema, mis on õnn. Ja siis me saame küsida, et kas inimene selles tähenduses on õnnelik või mitte. Teine võimalus on küsida inimese käest, kas oled õnnelik või mitte. Sõltumata sellest, mida see sõna tähendab. Sel, mida õnn tähendab, on palju määratlusi.

Muide, ka õnne mõistet määratleb suurestiajastu kultuur ja religioon. Näiteks budistlikus mõtteviisis on õnne üks olemuslik joon kannatuse puudumine. Ja selles on oma idee.

Näiteks, kui küsime, mis on rahu – see on sõja puudumine. Mis on tervis? Terve on see kes pole haige.

Ühesõnaga paha puudumine teeb õnnelikuks. Psühholoogid on öelnud, et õnn väljendub rahulolutundes. Inimene, kes on rahul iseendaga ja eluga, see on õnnelik inimene. Sel konkreetsel juhul sõltub õnn positiivsete ja negatiivsete tunnete tasakaalust.

Mida rohkem on inimesel positiivseid emotsioone, seda õnnelikum ta on. Kui võtame judeo-kristliku traditsiooni, siis näiteks vana testamendi laulik ütleb, et "minu õnn on, et ma olen oma jumalale ligi". Tähendab, uskliku, jumalakartliku inimese jaoks õnnelik olemine tähendab osadust, vahetut kogemust jumala ligioleku tunnetusest.

Nii et see õnn ilmselt ongi väga erinev. Aga ma arvan siiski, et teatud kultuuriruumis või usulises traditsioonis on teatud suundumused – me mõistame õnne ühtemoodi.

Kui küsida, mis teeb õnnelikuks, siis rahulolu, eneseleidmine. Need inimesed, kes on leidnud iseennast, annavad aru, kes nad on. Nad on psüühiliselt adekvaatsed – nende enesehinnang on kohane või täpne.

Ja enesehinnang ei pea olema isegi hea, vaid peab teadma, mis sa oled?

Enesehinnangust rääkides, väga laias laastus, ongi sel kaks mõõdet: adekvaate-mitteadekvaatne või positiivne-negatiivne.

Kõige hullem on, kui see on mitte-adekvaatne ja negatiivne, siis räägime alaväärsuskompleksist. Kõige parem on see kui enesehinnang on adekvaatne. See tähendab seda, kui ma olen enesekriitiline ja ütlen, et Tõnu Lehtsaar sina ei oska laulda ja ei pea viisi, siis on see sulatõsi ja see teeb mind sisemiselt vabaks.

Kuigi on olnud olukordi, kus ma olen olnud kooris esteetiline detail ja natuke püüdlikult häält teinud, aga ma pole mingi laulumees. See tähendab adekvaatset enesehinnangut ja see on õnnelik olemise alus – mitte elada nendes emotsioonides.

Üks, mida on veel õnneks tarvis: paljude uuringute põhjal on see kindlustunne elus. Kindluse ja stabiilsuse tunne, mida meie heitlik aeg kindlasti ei soosi, seda alates meie lähisuhetest, töökohas, maailmas. Me ei tea mis juhtub homme.

Õnn ei ole meile midagi garanteeritut, kuid õnne puhul öeldakse veel, et õnnelikel inimestel on ka see ühine joon, et neil on omad standardid. See tähendab, et kui ta on otsustanud näiteks Facebookist välja või sisse astuda ja ta tunneb, et see on tema jaoks õige, siis see on üks eeldus õnnelik olemiseks. Mitte elada teiste elu, vaid teha seda mis on mulle kohane.

Aga kui õnnelikud on eestlased või mis jääb nende õnnest puudu?

Selles mõttes on huvitav, et soomlased pidid olema õhtumaal ühed õnnelikumad inimesed ja kusjuures soomlased ise protesteerisid selle vastu. Mis eestlastesse puutub, siis see on omaette teema.

Psühholoogiliselt on nii, et õnnelik olemine sõltub positiivsete ja negatiivsete tunnete tasakaalust. Mida rohkem on positiivseid, seda õnnelikum inimene on. Eestlaste puhul tuleb välja, et meile piisab õnnelik olemiseks negatiivsete tunnete puudumisest.

Meil on komme vastata küsimusele kuidas läheb, "normaalselt".

Või sööme ja küsitakse, kuidas maitseb šnitsel ja me vastame: "ei ole üldse paha".

Eestlaste puhul tasub nimetada ka seda, et kõige rohkem õnnelikke inimesi on teismeliste seas ja üle 70-aastaste hulgas.

See on huvitav nähtus: alla 20sed ja siis vanad inimesed on suhteliselt õnnelikud, kuid vahepealsed täiskasvanud inimesed ei ole.

Kui elu teeb õnnelikuks mõttekas tegevus, siis aeg-ajalt peame tegema asju, mis ei tundu mõttekad või on tülikad. Kuidas leida nende mõttetute asja seest omale sisu?

Kui räägime üldse mõtte leidmisest, siis tuleb välja, et selles mõtte leidmises on teatud kihid või tasandid. Need puudutavad meie isikut, kes ma üldse olen, mis on minu mõte või tähendus. Muide, mõte ja tähendus, on paljudes käsitluses sünonüümid.

Edasi tähendab see oma konkreetsele tegevusele, olgu see tööalane või perekondlik, sellele tähenduse andmist. Siis puudutab mõtete tähendust, niisugust sotsiaalkeskkondlikku tähendust. Näiteks, mida tähendab olla eestlane, Eesti Vabariigi kodanik, elada Euroopa Liidus.

Kõige kõrgem ja üldine tähendus on eksistentsiaalne, globaalne. See on seotud jumalaga, sageli kõiksusega, elu mõttega, püsiväärtustega, igavikuga, absoluudiga. Ja sellega, kuidas inimene seda tunneb. Ja nüüd kehtib niisugune asi, et üldjuhul on inimesel olemas kõrgemad või üldisemad mõtte või tähenduse tasandid. Ta ütleb, et minu on õnn jumala juures, näiteks.

Need inimesed, kellel on põhiväärtused paigas, taluvad ka suhteliselt paremini situatiivset stressi.

Näiteks minule ei meeldi paberite koristamine. Ma olen nendega tülis ja nad ilmuvad sealt välja, kus ei ole vaja, ja neid ei ole seal, kuhu ma need panin. Hirmus.

Aga lõpuks ma ikka leian, et elu täiuse juures on see tühisus. Paar tundi vaevlen, aga edasi saan inimestega suhelda ja mõtteid mõelda, et läheb mööda. Aga kui puudub üldisem tugisüsteem suhetes ja maailmavaates, siis niisugune nüri tegevus võib inimese maha murda.

Muide, Dostojevski kirjutas oma raamatus "Kirjad surnud majast", et kõige raskem oli talle vanglas olles võimaluse puudumine olla pikka aega täiesti üksinda.

Ja teine oli mõttetu töö: selleks, et vangidel oleks midagi teha, ladusid nad ümber lauavirnu. Ühel päeval ühele poole aeda ja teisel päeval tagasi. Ta ütles, et see tappis mu ära, rutiin või mõttetu töö.

Selline tähenduse leidmine on oluline, sest nii saadki aru, et normaalsed inimesed nõnda ei tee, aga kuna ma olen vang ja vangil peab olema töö ja valvurite asi on vange kiusata, siis see ei tähenda mind, kes ma seda teen, vaid üht ühikut, kes seda lihtsalt teeb.

Kõik saatesarja taskuhäälingud:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaator on Maris Tombach.