Vikerraadio ja ERR Novaatori ühine saade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" käis uurimas Tartu Ülikooli sotsioloogia vanemteadurilt Mare Ainsaarelt, mis teeb eestlase õnnelikuks, sest õnnelikuna sajani elamine on kahtlemata parem kui õnnetult kulgemine.

Eestlastel on õnnetundeks vaja üksnes negatiivsete tunnete puudumist. Kas sellist abstraktset ja isiklikku tunnet nagu õnn saab üleüldse mõõta?

Teadlased ikka mõõdavad ja kõige tavalisem on mõõta kahte asja: üks on õnn, aga väga sageli, kui räägitakse õnnest, siis mõõdetakse ka rahulolu eluga. Esimene küsimus on, kas õnn ja rahulolu on erinevad? Vastus on, et nad on suhteliselt lähedased, aga ikkagi erinevad asjad. Õnn on selline natuke emotsionaalsem.

Aga on uuritud, et kui emotsionaalne ja ajutine õnn on ja kas see muutub näiteks iga tunniga. Vastus on et ei, nii muutlik see ei ole.

Võiks arvata, et inimestel on õnne või rahulolu sees vaid selline kogus, et seda võiksid mõjutada ka tavalised elusündmused. Õnnetunne võib ka päeviti kõikuda, aga ta kõigub oluliselt vähem kui eeldame. Samuti on arvatud, et õnn on see, mis kõigub rohkem ja rahulolu on analüütilisem, selles võrdleb inimene oma elu rohkem oodatava tulemusega tegelikkust ja rahulolu peaks olema stabiilsem.

Analüüsid näitavad, et 70 protsenti õnnest ja rahulolust on sama. Millest ta koosneb? Kas ta on siis negatiivne või positiivne? Jälle võiks ju mõelda, et see on enam-vähem pidev skaala, et kui ei ole hästi, siis on halvasti. Aga teadlased on proovinud selle skaala otsi erinevalt mõõta ja aru saada kumb rohkem mõjutab.

Üleilmselt sarnane tulemus on see, et nendes riikides või ühiskondades, kus tervikuna on õnne vähem ja inimeste elu raskem, piisab heaks eluks ka juba sellest, kui õnnetusi ei ole.

Mida rohkem me areneme, seda õnnelikumaks saame keskmiselt, seda vähem piisab õnneks õnnetuse puudumisest ning rohkem oleks vaja midagi toredamat ja emotsionaalsemat.

Ühiskonnad on väga erinevad. Eesti on vahva riik, vahva ühiskond sellepärast, et meil toimub palju muutusi ajas. Eesti ühiskonnas on juhtunud see, et kuskil 1990ndatel olime suhteliselt madala õnne ja rahuloluga riik. Viimased 25 aastat on väga kiire arengu toonud. Euroopa Sotsiaaluuringu kõige viimased ehk 2016. aasta andmed näitavad, et oleme selline üsna õnnelik ja rahulolev riik. Meil on umbes 70-80 protsenti õnnelikud ja oma eluga rahul.

Kuidas teadlased mõõdavad, kui õnnelik on rahvas?

Kõige mõistlikum on inimeste enda käest küsida: kui õnnelik te olete? Seda tehakse erinevate küsitlustega. Selle puhul on kõige tähtsam, et need küsitlused oleksid esinduslikud.

Tänapäeval saab uuringuid teha peaaegu igaüks, aga küsimus on selles, kas see tulemus tõepoolest näitab ka seda, mis meil riigis on. Selleks peab olema sotsioloogiaalaseid lisateadmisi, et uuring esindaks kõiki inimesi ühiskonnas võrdsel ja õiglasel määral. Kui meil on uuringus ainult õnnelikud või ainult õnnetud inimesed, siis on uuringu tulemus kallutatud.

Aga kuivõrd õnnelikud on siis eestlased?

Need uuringud, millega mina tegelen, kasutavad pidevat skaalat ehk võib olla väga õnnelik või väga õnnetu ja kui sinna keskkohta tõmmata joon, siis saab jagada inimesed kaheks. Kes on siis natuke või palju õnnetud ja kes on natuke või palju õnnelikud. Selle järgi on umbes 20 protsenti rohkem või vähemal määral õnnetud ja 80 protsenti on üldjoontes õnnelikud.

Kui kümme aastat tagasi positsioneeris ennast sinna keskmiste ümber, no et ei ole õnnelik ega õnnetu, päris palju inimesi, siis praegu on selline tore trend, et järjest rohkem julgevad inimesed öelda, et nad ikkagi on õnnelikud.

Mis tagab eestlase rahulolu eluga ja mis teeb eestlase õnnelikuks? Mida välja tuuakse?

Eestlased on jah, nagu inimesed ikka. Aga meil on omad eripärad ka. Eestlaste kõige suurem eripära, võrreldes teiste EL-i riikidega on, et meie õnn ja rahulolu sõltub väga palju meie majanduslikust toimetulekust, seda rohkem kui teistes riikides ja see ei ole muutunud. See on peaaegu läbi aastakümnete sama.

Neid asjaolusid, mis mõjutavad inimese õnne ja rahulolu on päris palju. Kõige tavalisemad on tervis, majandus ja sotsiaalsed suhted. Aga ka on teada ka, et inimeste isiksuseomadused, mida ilmselt mõjutab ka geneetika. Aga kui paneme kõik need asjaolud mudelisse kokku, siis kõige üllatavam on, et eestlaste sõltuvus majanduslikust toimetulekust on väga suur ja see ei näi üldse muutuvat.

Nii et eestlased on õnnelikud siis kui nad on rikkad ja edukad?

Just. Eestlase jaoks on hästi siis, kui ta tunneb end majanduslikult kindlustatult ja kui ta seda ei tunne, siis on temaga päris kindlasti halvasti. Need vahed on inimeste vahel väga suured.

Aga need muud elulised aspektid õnnelikkuse juures, näiteks tervis?

Jah, number kaks on kindlasti tervis. Natuke sõltub, milliseid inimesi me vaatame. Kas noored, vanad, tööealised. Inimese elu eri staadiumites võivad need õnne ja rahulolu tegurid natuke erineda. Aga majanduslik kindlustatus ja tervis on kõigil täiskasvanud inimestel alati olulisel kohal.

Järgmine on usaldus. Kas me usaldame oma kaaskodanikke aga ka riigiinstitutsioone? Seda on seostatud demokraatiaga. Ka see tuleb uuringutes välja, et kui inimesed usuvad, et nende riik on demokraatlik, mis võib tähendada erinevate inimeste jaoks erinevat asja, siis nad on oma eluga õnnelikumad ja rahulolevamad.

Sotsiaalsed suhted on jälle kõigil vanuserühmadel väga tähtsad. Need on eriti tähtsad päris laste ja noorte jaoks.

Kõige tähtsam on see, et inimestel üldse on kellega suhelda. Noorest peast on see väiksem probleem, sest eakaaslasi ikka on. Aga mida vanemaks saadakse, seda suuremaks see probleem võib muutuda, sest inimesed on võib-olla vähem seltsivamad, aga ka valivamad.

Ja kui me päris vanaks saame, siis nende inimeste osakaal, kellel on kellegagi üldse suhelda, väheneb. Aga see on jälle ülioluline: kas siis mures või rõõmus või üleüldse on inimesel kellegagi oma mõtteid jagada. Enamasti need inimesed, kellel on lähedasi inimesi rohkem, on palju õnnelikumad, kui need, kellel ei ole.

Samasse kategooriasse läheb ka perekond, mis on üks sotsiaalse suhtlemise vorm.

Kas lapsevanemaks olemine või laste saamine teeb õnnelikumaks?

See on nüüd veel eraldi teema. Aga ma ütlen kõigepealt ära selle, mis on seotud partnerlusega. On arvatud, et kui leida elus partner, ongi see emotsionaalne, puhas õnnefaktor: mul on tore olla või on mu kõrval tore inimene ja siis ma tunnen ennast ka palju õnnelikumalt.

Teine on instrumentaalne ehk koos tegutsedes või koos toimetades on elu lihtsam. Paljusid riske saab hajutada või parandada oma praktilist toimetulekut. Ma arvan, et sama partnerlusega efekt on tegelikult igasugustel sotsiaalsetel suhetel: ka sõbrasuhetel või toetava kolleegi suhtel.

Nüüd on kas lapsed muudavad inimesi õnnelikumaks või mitte? Eestis on vastus jah.

Kui üldiselt kui võrdleme neid samas vanuses inimesi, kellel on lapsed ja kellel pole, siis lastega inimesed on õnnelikumad, ja seda mitte ainult partneri pärast. Üks võimalus on, et me ei ole mitte laste pärast õnnelikud, vaid paljud inimesed, kel on lapsed ja on ka partner ning partner teeb õnnelikuks.

Andmete järgi on Eesti puhul mõlemad seosed olemas: on olemas partneri efekt, aga lapsed teevad ka ikkagi õnnelikumaks.

Maailmas on väga palju tulemusi selle kohta, et õnnelikkus sõltub ka laste arvust ning sellest. Mõnes kohas sõltub ka sellest, kas on tüdruk või poisslaps. Laste mõju õnnele on erinev ka emade ja isade osas.

Esimene laps teeb enamasti lapsevanemad, nii emad kui isad, õnnelikumaks. Aga järgmistega sõltub väga palju, millises riigis elatakse, kui raske või kerge on lapsevanema elu. Sageli hakkab naiste õnn või eluga rahulolu teisest õvi kolmandast lapsest hoopis vähenema. Aga veelkord - see sõltub riigist.

Aga Eestis?

Eestis viimased andmed näitavad, et kui võrrelda kahe lapsega vanemaid ja neid kellel lapsi üldse ei ole, siis kahe lapsega on ikka rõõmsamad ja õnnelikumad kui need kel üldse pole. Kolme ja enamaga on väga suur variatiivsus inimeste seas.

Me ei saa statistiliselt öelda, et läheks paremaks või halvemaks, see on umbes sama.

Aga näeme, et kui ühe või kahe lapsega pered on ühtmoodi õnnelikud või õnnetud, siis kolmandast ja enamast lapsest on neid peresid, kes on väga õnnelikud ja on neid, kes on õnnetud.

Lisaks lastele ja nende arvule tuleb järelikult õnnelikkuse puhul mängu mitu muud aspekti, nagu majanduslik sissetulek ja tervis, kas pole?

Jah, kogupilt tuleb kokku ikkagi väga paljudest teguritest. Selleks, et saada teada ühe asjaolu mõju, et kas siis partnerid või laps, me panemegi nad kõik ühte mudelisse kokku. Üritame välja saada siis selle ühe mõjuri tegu, arvestades juba ka kõiki teisi. Aga seda, mida me inimeste kohta juba teame on see, et õnn või rahulolu ei tule ainult ühest asjast.

"Need, kes on 50-selt terved, on 80selt õnnelikud," see on tsitaat Harvardi meditsiinikooli psühhiaatriaprofessorilt Robert Waldingerilt. See professor juhib üht väga pikaajalist uuringut, mis on üle elanud õige mitu juhtivteadlast.

See Harvardi ülikooli pikaajaline uuring algas 1938. aastal. Teadlased asusid jälgima 268-a Harvardi ülikooli teise kursuse meestudengi elu ja tervist. Meestudengid seepärast, et toona ei olnud veel naisi lastud Harvardi sellesse kolledžisse õppima lastud.

Ja uuritavate seltskond on väga kirju: nende hulgas on arste, juriste, ärimehi, joodikuid, skisofreenikuid ja ka üks president: jah, ka USA hilisem president John Fitzgerald Kennedy oli algse valimi hulgas.

Kõigist uurimisalustest on praeguseks elus 19. Kuid see uuring on aastate jooksul laienenud ning praegu uuritakse nende meeste lapsi, keda on enam kui 1300.

Aga miks on üldse vaja inimesi nii pikalt uurida? Nagu öeldud, ei jälgitud vaid meeste tervist, vaid ka elukäiku. See tähendab suhteid, karjääri ja enesearengut, abielusid ja laste saamist.

Tuleme korraks tagasi Robert Waldingeri tsitaadi juurde: "Need, kes on 50selt terved, on 80selt õnnelikud." Selle järgi oleks õnne valem justkui hea tervis. See pole aga päris nii lihtne.

Selleks, et olla 80selt õnnelik, on vaja elu mõtet, midagi, mille pärast elada. Ja selle juures, omakorda, on väga oluline roll lähisuhetel.

Erinevalt rahast ja kuulsusest hoiavad lähisuhted, ehk abikaasad, lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed inimesi tervemana ja õnnelikumana. Aga kuidas?

See on õigupoolest üsna lihtne: raha või kuulsus ei päästa meid elukriiside eest. Näiteks töökaotuse korral või sotsiaalse halvakspanu alla sattudes on tugevatele pere- või sõprussuhetele võimalik loota, rahale ja kuulsusele paraku mitte.

Meie saade räägib sellest, kuidas elada pikalt ja ka õnnelikult, et ka kõrges eas saaks lõbutseda, õnnelik olla, aktiivne olla. Mida teie arvate, kas õnnelik rahvas elab ka kauem?

Jah, elab küll. Paljud uuringud näitavad, et kui me seni oleme rääkinud, et mis õnne mõjutab, siis vastupidi, õnn ja eluga rahulolu mõjutab tegelikult iseenesest inimeste toimetulekut. Näiteks töökohal toimetulekut.

Ei ole tõestatud, et see päästaks meid haigustest ja ei ole ka väga otsest sidet elueaga. Aga me teame nendest väga pikaaegsetest uuringutest, et väga vanad inimesed on pigem optimistlikumad ja võimalik, et see mõjutab ka eluiga.

Väga palju on ka uuritud inimesi, et kui me vanemaks elame, siis võiks arvata, et see hakkab sõltuma tervisest. Eestis see jälle päriselt nii ei kehti, kõige tähtsam on ikkagi majanduslik toimetulek. Ja siis tuleb tervis.

Tervise puhul on väga palju uuritud erinevate väga raskete haigustega inimeste õnne või eluga rahulolu pärast haigust. Sageli on leitud ka vaatamata haigustele, inimesed võivad olla eluga rahul. Aga see sõltub ka asjaoludest.

Näiteks kui nad on taasleidnud pere toetuse või uued kontaktid või mingisuguse elu mõtte selle juures. Seega haigus või tervisemured ei mõjuta õnne või rahulolu, vastupidi see võib mõningatel juhtudel seda hoopis suurendada.

Kõik saatesarja taskuhäälingud:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaator on Maris Tombach.