Marika Mikelsaar, teie elutööks on mikrobioloogia, bakterid. Kõige tuntum saavutus on ilmselt probiootilise piimhappebakteri Lactobacilleus fermentum avastamine, mida paljud tunnevad ka dr Helluse bakteri nime all. Nüüd on käimas uuring, kus kasutate väga vanu inimesi, 100-aastaseid lausa ja uurite nende mikrobioomi ehk soolestiku baktereid. Miks seda vaja uurida on?

Üldse on huvitav ja oluline teada saada, mis juhtub inimesega, kui ta vananeb. Kui kogu aeg on teada olnud, et laps omandab bakterid sünni momendist alates, siis nüüd on väga palju uut teada saadud. Näiteks saab laps ema bakteritest osa juba enne sündi ja mõned neist kohandab. On äärmiselt huvitav teada saada, mis siis nende bakteritega juhtub vanana.

Me oleme uurinud väga erinevaid eagruppe: vastsündinuid, lapsi, üheaastasi, kuni viieaastaseid ja ka täiskasvanuid. Vanade inimeste juures leidsime väga palju aastaid tagasi, et nad jagunevad mikroobide poolest kaheks.

Näiteks laktobatsillide järgi – need on ühed sagedased ja kasulikud bakterid – nende poolest olid noored ühtne grupp, nende bakterite hulk oli enam-vähem samades piirides. Vanadel inimestel oli see erinevus üksteisest saja või tuhandekordne. See oli väga suur avastus tollal.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marika Mikelsaar rääkis Linda Eensaarele mikrobioomist Vikerraadio saates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Saate saab kaasa võtta taskuhäälingu ehk podcastina.

Vana inimene ja noor inimene – mis seal erinevat on? Aga miks on mõnel nii suur hulk neid kasulikke baktereid ja mõnel on väiksem hulk? Kui me siia biomeedikumi kolisime – siin on palju suuri ja täpseid aparaate –, hakkasime mõtlema, et kas need inimesed, kellel neid kasulikke mikroobe rohkem on, kas nende verenäitajad on ka millegi poolest paremad.

Ja tõesti tuleb nii välja. Me ei andnud neile midagi lisaks, nad olid terved vanad inimesed, kes läksid puusaoperatsioonile, aga muid probleeme ei olnud. Ja me hakkasime neid uurima.

Tuli välja, et need kellel oli kõrgem hulk laktobatsille, need tarbisid regulaarselt juuste, hapupiimasid, jogurteid. Nende verenäitajaid vaadates selgus, et nende kahjulike (low tensity lipid) ehk madala tihedusega lipoproteiinide tase oli madalam ja see oli neil vähem oksüdeeritud. Neil oli vähem ka n-ö kahjulikku kõrget suhkrusisaldust veres. Nii et leidsime väga huvitava asja.

Nii et see siis tähendab...

...et on mingi seos, eks?

Et kõhubakteritel ja pikal eal ja tervisel on seos?

Et on mingisugune seos. Kas ta on just laktobatsillidega, seda me tollal ei teadnud. Me võtsime need mikroobid soolesisaldisest ja kasvatasime neid teatud tingimustes söötmete peal ja siis määrasime, missugused omadused neil on, mis nad teevad. Ja tehtud said ka vereproovid.

Ja siis tulid molekulaarsed uuringud ja oli võimalik mikroobide koostist määrata geneetiliste molekulaarsete uuringutega. Muidugi tekitasid need alguses metsikut segadust, sest tuli välja, et need, keda me juba tundsime, oli jäämäe väga, väga kõrge osa ja seal all oli äärmiselt suur osa tundmatuid baktereid, kelle kohta me ei teadnud, mis nad teevad.

Ja nüüd – miks seda vaja on? Vaja on sellepärast, et teada saada, kas peab paika hüpotees, et väga vanadel inimestel on kasulikke baktereid rohkem.

Aga teistpidi oleks ju äärmiselt huvitav teada, et need bakterid lihtsalt ei ole seal. Nad on ju terved tootmisvabrikud. Ja mida nad siis teevad ja missuguseid aineid toodavad?

Seal on võimalusi palju: see on ökosüsteem. Kui me võrdleme seda näiteks metsa ökosüsteemiga, siis metsas on seened, mükoriisa, kaseriisikal oma, kuuseriisikal oma, pinnas – kõik peab seal olemas olema. Ja niimoodi on ka inimese seedekulglas, on niisugused "ökosüsteemi" kooslused.

Ja me saaksime nüüd sealt teada, mis aineid nad tekitavad. Aga ainete kohta on juba teada, mis on kasulikud ja mis on halvad ained. Niisugune lihtne asi: vanasti ei olnud suuri diagnostikavõimalusi; siis koputati inimest, vaadati kuidas on kopsude ja südame kõla, nuusutati uriini. See kõik andis mingisugust informatsiooni. Ja praegu ka – inimene ka tunneb, et mõtle kui halva haisuga puss on.

Selle järgi saab inimene mõelda, et kas see on tal muutuvalt või püsivalt. Ja saab otsustada, et mis tal kõhus toimub.

Sellega seoses mõtlesime, et vaatame neid hästi vanasid, kes on tõesti ületanud selle keskmise vana ea.

Minu vanaema elas 105-aastaseks.

Vau! Kui tore ta oleks meie rühmas.

Tõepoolest. Aga muuhulgas armastas väga rasvast toitu, eriti pekki. Rasvane toit ei ole teadupärast kõige tervislikum valik, aga mis temal võis siis seal kõhus teistmoodi olla?

Ju tal olid siis sellised bakterid, mis selle koosluse niimoodi sobivalt korda seadsid. Mikroobid võtavad seda ainet, mida pakutakse ja järgmised võtavad tema käest juba lõhustatud aineid, järgmised võtavad veel lõhustatud aineid ja see, mis verre satub, on lõpptulemus.

Hiljuti lugesin üht äärmiselt huvitavat tööd, kus arutati selle üle, kuidas toimub kaalulangetamine. Kaalulangetamiseks oli kokku pandud niisugune nordic diet, põhjamaine dieet, kus olid kõik need piimatooted, nagu meil siin, pluss Vahemere tooted, rohkesti oliiviõli ja rohelist.

Ja selle dieedi peale pandi ülekaalulised, neid oli ligi 100. Ja siis vaadati kuus nädalat, mis nendega juhtub. Äärmiselt huvitav – pooltel hakkas kaal väga ilusti langema. Teisel poolel kõigutas natuke ja polnud midagi. Milles siis asi?

Tõenäoliselt oli see siis nendest soolestikubakteritest?

Jah, soolestikubakteritest. Neil, kel kaal nii ilusti langetas, neil oli bakteroidide perekonnas ülekaalus prevotella, aga teistel olid lihtsalt bacteroitetes ja need ei teinud midagi.

Aga prevotella ilmselt valmistas ette niisuguseid sobivaid aineid, mis kinnitusid võib-olla rasvamolekulide külge, blokeerisid neid ja kõik need halvad asjad ei imendunud. Nii et ajutiselt on kindlasti võimalik muuta dieediga oma terviseseisundit.

Nii et tulevikus võiks dieete määrata hoopis oma kõhubakterite järgi?

Jah muidugi! Ma olen lugenud, et personaalne dieet on kolme komponendiga. Üks on geneetika – teie oleks suurepärane näide. Otsitakse just niisuguseid, kelle vanemad on elanud väga kaua. Neil on see suur eeldus, et nende ainevahetus on kenasti tasakaalustatud.

Tõepoolest, pekiarmastaja vanaema ei olnud ka ülekaaluline.

Just! Võtame näiteks eskimod, kes elavad puhtalt hülgerasva peal, sest neil ei ole ju midagi muud. Kui üks oli geneetika, siis teine tähtis komponent dieedist on kõhubakterid ja nende koostis. See peab olema stabiliseeritud, aga seda saab ka dieediga kontrollida.

Kui sa oled kogu aeg ühekülgsel dieedil, näiteks sööd vaid suhkrurikast toitu, siis selge on see, et kõhubakteritele meeldib see väga.

Kolmas komponent dieedist on ikkagi verenäitajad. Perearst peaks esiteks vaatama, mis su pärilikkus on – selleks ta ongi perearst, et vaadata, millised on teie vanemad. Teiseks peaks vaatama, mida näitavad su vereanalüüsid ja kolmandaks oleks kena, kui ta uuriks su kõhu seisundit, kas kõik on korras, kas vaevusi ei ole.

Meie nimetame seda düsbioosiks; eubioos on hea kooslus, düsbioos on halb kooslus. Pärast antibiootikumiravi või rasket kõhulahtisust läheb kõhubakteritega kõik paigast ära. Aga ilmselt see ka taastub, sest omal ajal on bakterikooslus niimoodi kujunenud ja need bakterid on sinu omaks saanud.

Kust need kasulikud kõhubakterid meile tulevad?

Raseduse puhul on näidatud, et loode ei ole steriilne. Pikka aega arvasime, et loode on steriilne, et alles siis kui loote membraanid katki lähevad, siis tupest tõusevad need bakterid üles ja siis saab laps ema käest need head kasulikud bakterid. Sel põhjusel tänapäeval ka enam ei desinfitseerita tuppe.

Nüüd on näidatud, et lootevedelikus on emal teatud bakterid. Nabaväädis on ema tupebakterid niisamuti. Kui mõtleme selle lapse peale, siis temal kujuneb välja immuuntolerantsus selle aja jooksul kui ta siia ilma sünnib, see tähendab, et ta oma rakkude peale ei reageeri.

Oma rakud on enda omad. Neid võid siirdada ühest kohast teise, keha tunneb need ära ja ei teki äratõuke reaktsiooni. Nüüd tuleb välja, et mõned bakterid on samal ajal, kui sinu rakke ära tuntakse, selle protsessi osalised ja nii saavad ka nemad sulle omaseks.

Sooletraktis n-ö seinaalas, kus on limaskest, on igasuguseid mikroobe. Aga soole seinas on niisugused retseptorid, mis tunnevad ära, keda endale külge kutsuda. Mina ütlen ikka, et mitte meie ei vali baktereid, vaid bakterid valivad meid.

Sooleepiteel, mille külge bakterid kinnituvad. Autor: Curtis Clark/Wikimedia Commons

Kui emal on korralik mikrobioota, siis need retseptorid valivad sealt ja bakterid jäävad lapse omaks ka siis, kui on tohutu kõhulahtisus. Siis need n-ö seinapidi bakterid, need nii kergesti ei kao.

Aga mida mina saan praegu teha teistmoodi, et minu kasulikud bakterid veel alles jääksid, sest nagu ma aru sain, siis häid baktereid elu jooksul juurde ei saa?

Teatud seisundi kupeerimiseks ehk alla surumiseks, näiteks kui teil on tekkinud tugev stress – saab-ei-saa oma tööd kaitstud, ei saa ülikooli lõpetatud, ei saa öösel magada, vaja teha eksameid, materjal ei jää pähe – niisuguse stressi puhul on ikkagi vajalik korralikult süüa. Sundida end sööma midagi.

Nii et stressisöömine on pärisasi?

Pärisasi ikka. Aga mitte niimoodi metsikult. See ei tohi olla buliimiline, et sööd ja sööd ja pärast oksendad, sest sul on kahju, et miks ma nii palju sõin.

Aga mida ma siis kõhubaktereid silmas pidades, ei tohiks teha neile, et mu eluaastaid ikka jätkuks?

Mida ei tohiks teha – ei ole mõttekas lihtsalt krõbistada igasuguseid tablette. Tabletid stimuleerivad teil üht asja või teist asja. See on ikka liiast, sest organism peab ise korrastama, misasja süüa ja mis olla.

Ja teine asi: kui on tunne, et kõhus ei ole kõik korras – halvad haisud, gaasid, mullid ja röhitised – siis see on kõige kindlam näide, kus inimene ise saab kasutada probiootilisi baktereid, kasulikke häid baktereid

Mamma Bakter kõbistab näppude vahel ME-3 baktereid sisaldavate tablettide lehte. See Eestis arendatud toidulisand on Prantsusmaal juba turul.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marika Mikelsaar käis Tartu Maarjamõisa haiglas asuvas apteegis veendumas, et rohkem kui 20-aastase teadustöö tulemusena on ka Eesti apteekidesse jõudnud ME-3 bakterit sisaldav toidulisand. Autor: Mari-Liis Pintson, Tartu Ülikool

Mina olen mikrobioloog ja mina ütlen, et bakterid on üle kõige! Bakterid on kõige tähtsamad. Sealt seest saame väga-väga palju informatsiooni. Küll me ühel päeval selle kontseptsiooni omaks võtame, et inimene on bakteritega tervik ja kõik see, mis su sees on, avaldub verenäitajates, rakunäitajates, sinu energias.

Me siin naersime neid tšakraid. Tšakrad ühte kohta ja teise kohta. Tegelikult on energia tekitaja igas rakus. Igas rakus on mitokonder – niisugune väike ümmargune – mis toodab igas rakus energiat. Selle energia saamiseks on just näiteks meie bakter väga kasulik, sest ta võtab ära kahjulikke ühendeid.

Linda Eensaar vestles Marika Mikelsaarega suvise raadiosaates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Nii seda kui teisi sarja saateid saab kuulata taskuhäälinguna:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaator on Maris Tombach.