Viis teravat mõtet intervjuust Tiina Tambaumiga:

1. Elukestev õpe on poliitiline mõiste, mille kasutamisel nähakse inimest kui töötajat, mitte kui õppimisvõimelist inimest.
2. Eesti eakad töötavad rohkem kui eakaaslased mujal Euroopas, kuna Eesti naised on juba Nõukogude ajast rohkem töötanud kui sookaaslased mujal. Teine pensionieas töötamise põhjus on rahanappus.
3. Uuringute järgi pannakse vanemaealisi töötajaid nendele ametikohtadele, kus nad ei saa kasutada oma oskusi.
4. Ükski inimene ei hakka õppima uut asja, kui juba alguses hoiatatakse, et tegu on keerulise ja riskantse asjaga, kuid sageli algab eakatele arvuti ja nutiseadmete tutvustamine just kõikvõimalike ohtude ja turvariskidega hirmutamisega.
5. Sageli algavad eakatele mõeldud arvutikursused e-kirja kirjutamise õppimisega, kuid paljudel neist, kes kursusel osalevad, ei ole üldse tarvis e-kirju kirjutada, mis tähendab, et õpitakse kasutut asja.

Miks täiskasvanud koolipinki naasevad, kas pensionieas õppimine on mõistlik ja kuidas mõtestada elukestvat õpet? Nendele küsimustele vastas Vikerraadio saade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha?", kus sel korral küsisid ERRi ajakirjanikud Marju Himma ja Allan Rajavee – kuidas elada sajani pidevalt õppides?

Tiina Tambaum, meil räägitakse väga palju elukestvast õppest Eestis, aga mida see tähendab just eakamate poolelt vaadatuna?

Elukestev õpe on poliitiline mõiste. See sõna ütleb, et inimene peaks justkui surmani õppima, aga poliitikate, arenguplaanide ja strateegiate peale vaadates on näha, et ennekõike mõeldakse õppimist nii kaua kuni sa töötad. Ehk õppimist tööturul püsimiseks.

2000ndate alguses oli näha, et inimesi nähakse õppivatena sellepärast, et nad on inimesed, mitte sellepärast, et nad on tööjõud. Aga pärast majanduslangust on näha, et kõik liigub vanasse vormi tagasi.

Meil on elukestva õppe strateegia ja seal räägitakse ka vanemaealiste õppimisest, ennekõike tehnoloogiaga seoses.

See on väga väärt eesmärk meie elukestva õppe strateegias, sest vanema põlvkonna digipädevusi on tarvis tõsta.

Samas on selles dokumendis delegeeritud see ülesanne infoühiskonna arengukavale. Ja kui me seda loeme, siis seal ei räägita enam digipädevuste tõstmisest. Seal räägitakse interneti kasutajate osakaalu suurenemisest. Siit on taas näha, kuidas me suhtume elukestvasse õppesse.

Aga see netikasutajate osakaalu tõstmine on tiigrihüppe ajastu märk, mis pärineb 1990ndatest, 2000ndate algusest.

Jah. Digipädevus tähendab, et sa oled võimeline lahendama probleemi, mida pole enne lahendanud, sul on oskused, mida saad rakendada natukene muutunud olukorras. Näiteks interneti kasutamine: sa võid kasutada 1–2 lehte väga rutiinselt, aga tegelikult, kui on vaja lahendada tõsiseid probleeme internetis, oled abitu.

Aga kui nüüd rääkida elukestvast õppest ja rõhuga sellel teisel sõnal, et mis see õpe on, siis esimene assotsiatsioon on ikkagi koolipink ja õpetaja, tark inimene ees ja natuke rumalam siis ruumis õppimas.

Aga tegelikult õpib inimene 80–90 protsenti sellest, mida ta elus kogeb ehk üldse mitte kooli- või kursuse keskkonnas. Ja vanem inimene samamoodi.

Sellepärast on soovitus, et kui tahame elukestvad õppijad, siis tuleks teha kaht asja:

1. suhelda teiste inimestega ehk keerulisemalt öeldes olla interaktsioonis teiste inimestega
2. olla füüsiliselt aktiivne.

Uuringud näitavad, eriti vanemaealiste uuring SHARE näitab, et Eesti eakad on väga töökad. Miks see nii on?

Võrreldes teiste riikidega on see osakaal suur. Osalt sellepärast, et Nõukogude perioodil Eesti naine töötas. Teistes riikides on naiste töötamise osakaal väiksem. See on näha ka vanemas põlvkonnas.

Teine suur põhjus on ikkagi materiaalne pool. Meie pensionid ja sissetulek on vanemas eas väikesed ja see sunnib jätkama palgatööga.

Aga töötamine iseenesest ja see suur osakaal ei ole üldse mitte midagi halba, kui see töö, mida sa teed, pakub sulle rahuldust, ehk töö ei ole üle jõu käiv. Samuti võiks ja peaks töö pakkuma mõõdukat väljakutset. Iga päev, mil sa tööle lähed, pead kogema midagi uut, tundma rõõmu enda väikesest arengust.

Kui töö on rutiinne, eesmärgiga saada see euro taskusse ja see on füüsiliselt kurnav, siis ei ole töötamine hea.

Tihti töötab inimene spetsialistina kuskil eluaastani 60–62 ja siis jätkab tööd lihtsamal ametikohal, lihtsalt täidetakse ära mõni koht, mida vajab täitmist. See on probleem, sest väljakutset enam ei ole. Selline töö küll enam rahuldust ei paku.

See kõik on muidugi väga individuaalne, aga statistiliselt on seda näha jah. Vanemaid inimesi on juhtivatel positsioonidel vähem ning hämmastavalt on neid vähem ka avalikus sektoris. Ja seda näeme ka, et inimesi pannakse nendele ametikohtadele, kus nad ei saa kasutada oma oskusi.

Meil on väga suur puudus sellest, et meie vanemaid inimesi nende kogemuste ja oskustega ei kasutata nooremate inimeste mentorite või õpetajatena. Nad väga tahaksid, aga neile seda võimalust ei pakuta.

Kuid on ka põhjused, mis tulevad normaalsest vananemisest. Siis on selline liikumine, olgu see näiteks alamale ametikohale viimine, põhjendatud. Väga ekstreemne näide on piloodid või mingil määral ka autojuhid, kus väga oluline on reaktsioonikiirus, mis vanusega väheneb. Siis on muidugi loomulik, et seda tööd sa ei tee, vaid oledki konsultant, nõunik või väljaõpetaja. Aga need on erandlikud ametid. Enamikul ametikohtadel on siiski võimalik jätkata.

Töölt minnakse ära aga ka sel põhjusel, et Eestis on väga vähe osalise töökoormusega töötamist.

Eakate füüsiline jõudlus väheneb, sa tunned 40 tundi nädalas ei jaksa sel ametikohal teha, kuid teist võimalust ka ei ole. Väga hästi jaksaks näiteks esmaspäeval-teisipäeval ja neljapäeval-reedel töötada ja kolmapäeval puhata, aga seda võimalust ei pakuta.

Kas võib öelda, et Eesti tööandjatel on paranoia või kartus eakate töötajate suhtes?

Põhjalikult on uuritud, millised on tööandjate hulgas levinud müüdid vanemaealise töötajaskonna suhtes.

Esimene müüt: vanemas eas töötaja tervis on kehvem kui keskealistel või noorematel. Kui seda analüüsida, siis see ei ole tõsi. Tõsi on see, et kui vanemas eas töötaja jääb haigeks, siis seda märgatakse, tööandja märkab seda rohkem, kui noorem või keskealine inimene jääb töölt kõrvale haiguse tõttu. Töötamine, kui see ei koorma üle, aitab hoida inimest tervena. Sellepärast on see müüt vale.

Teine müüt: vanemad töötajad ei taha muutuda. Tõde on see, et mida vanem sa oled, seda rohkem on sul kogemust muutuste üleelamisel. Sa oled kedagi kaotanud, su elukorraldus on muutunud, sa ise muutud ja sa pead kogu aeg kohanduma. Seetõttu on vanemad inimesed väga head muutujad.

Miks see müüt tekib ja ei taha muutuda? Muutusi tunnetavad eakad kui ohtlikku tegevust, sest ees ootab midagi, mida neile ei seletata, milleni jõudmisel neid piisavalt ei toetata ja nad kardavad sattuda olukorda, kus neid hakatakse diskrimineerima.

Näiteks, ta oskab praegu arvutis üht kindlat tarkvara, aga siis tehakse uus operatsioonisüsteem ning ta peab õppima ära uue, kuid seda õppimist eriti ei toetata. Selle uue kallal pusides arvatavasti satun hätta ja sellepärast hakatakse mind diskrimineerima ja nii tekib tõrksus.

Kus on lahendus? Lahendus on selles, et muutuste sisseviimisel tuleb arvestada nelja asja:

1. Vanem inimene õpib väga hästi, kui see uus, mida õpetatakse on seotud sellega, mida ta juba teab ehk luuakse seoseid õppimisel.
2. Ta peab tunnetama vajadust, saama aru, miks seda uuendust on vaja, sest sageli on ka see arusaamatu.
3. Ta peab seda uut asja saama praktiseerida, mitte jääma teoreetiliselt oma uute teadmistega, vaid kohe praktiseerima.
4. Eakas peab saama õppida omas tempos ehk selline kampaaniakorras noored-vanad kõik ühte klassiruumi, täna teeme asja selgeks – see on juba jälle miski, mis tekitab tõrksust.

Me vaatame, et vana inimene ei taha muutuda, kuid tegelikult on põhjused on mujal.

Seega, kas saab öelda, et meil on palju löök-kampaaniaid, näiteks elukestev õpe, aga puudub süstemaatiline vaade olukorra parandamiseks?

Jah, sest vanemad inimesed õpivad teatud määral teistmoodi kui noored inimesed ning sellega ei arvestata. Me pole õppinud, kuidas sellega arvestada ja vanemad inimesed ka ei tea, et teised peavad neile õppimiseks ja arenemiseks selle keskkonna looma.

Eakad süüdistavad sageli iseend ja kannavad ennast maha. Asi on minus, mina ei suuda keskkonnaga kohanduda. Tegelikult peab keskkond kohanduma nendega.

Tempo on ju üks asi, millest kõik aru saavad, aga seoste loomine – see on õpetajal klassiruumis keerulisem. Kui oled 25-aastane, kuidas sa seostad seda uut operatsioonisüsteemi nende teadmistega, mis on 60-aastase peas?

PIAACi uuringust nähtub, et Eesti vanemaealised oskavad teha arvutiga neid tegevusi, mida nad on töö juures õppinud. Aga ülejäänud digioskused, mida on igapäevaelus vaja, on tegelikult nõrgad. Samas need kes neid õpetama peaksid, ei taju vist nende teadmiste konteksti ja vajadusi?

Just, tööl on vajadused selged, aga kui inimene ei ole tööl, siis on inimesel tõesti väga raske aru saada, mida ta ei tea, ja teistel veel vähem. Siin on lahendus selles, et õppimine algab alati vajadusest. Ka väljaspool tööd ei õpi täiskasvanud inimene igaks juhuks, et saada õppimise kogemust või rida CV-sse.

Alustada tuleb sellest, miks tal seda uut teadmist vaja on? Seda vajadust saab kõige paremini näidata teine vanem inimene, kes asja kasutab. Näiteks meil oli Arvamusfestivalil üks härra oma nutitelefoniga, kes oli veendunud, et ta kasutab seal vähemalt 20 funktsiooni. Mitut funktsiooni sa oma nutitelefonis kasutad? E-mail, uudised, kaamera?

Ma ütleks, et kasutan 7–8 asja.

Aga temal oli vähemalt 20 ja üks põhilisemaid oli fotokaamera. Ta läheb poodi, teeb pildi hindadest või mingist pakendiinfost, kus tekst on väikeses kirjas ja midagi ei näe. Siis läheb ta koju ja analüüsib oma pildid läbi, mis seal pakendi peal oli või mis see hinnavõrdlus on. Fotoaparaat on tema abivahend oma mälu kasutamiseks.

Aga kui vaatame, kui paljud üle 55-aastased inimesed üldse nutitelefone ja nende fotoaparaate kasutavad, siis neid on väga vähe.

Aga kuidas siis ikkagi vanemas eas õppida seda, mida nooremad põlvkonnad n-ö igapäevaselt kasutavad?

Mitte keegi, ükskõik kui vana inimene, ei õpi niimoodi, et kõigepealt hirmutatakse, et see, mida me nüüd õppima hakkama on üks õudne asi. Mis puudutab arvutit ja nutivahendeid, siis sageli alustatakse vanemaealistele selgitamist, et nendega kaasnevad tohutud turvariskid, Facebook on saatanast, ajaraiskaja, paha-paha-paha! Loomulikult ei hakka ükski inimene nüüd siis seda õppima ja uurima.

Uuringute järgi on noorte ja eakate vahel digilõhe, n-ö hall digilõhe. Kas see on siis hirmude peale üles ehitatud ja tegelikult hoopis illusoorne?

Need hirmud on tõesti olemas. Kuulake meediakanaleid, sõnavõtte või arvamusi, või kuidas kogukonnad õpetavad vanemaealistele arvutit – esimene teema on turvalisus.

Muidugi see on tähtis teema, aga kõigepealt ikkagi tuleb näidata, kui kasulik ja vajalik on see, mida me õppima hakkame ja siis, kuidas teha nii, et sa ennast ei vigasta. Ehk tuleb näidata, mis on vajalik ja kuidas inimene seda oma elus kasutada saab.

Eestis on puudu ka arusaamast, et tehnikauuenduste õppimine ei ole rattasõit – on arvamus, et instruktorit on vaja ainult siis kui uut asja õpitakse ning pärast enam ei ole.

Uute tehnikarakenduste õppimiseks on vaja personaalset tuge, see ei toimi grupiõppena. Autor: rawpixel/Unspalsh

Arvutites ja nutitelefonides, kus äppe tuleb kogu aeg juurde, on kogu aeg vaja õppimisel tuge ja seda tuge meil ei ole. Seda tuge saab anda ainult inimene, kes on geograafiliselt ja füüsiliselt lähedal, näiteks naaber või pereliige, kogukonnakeskus või raamatukogu. Üle telefoni on ka raske aidata. Seda tugisüsteemi tuleb alles välja arendada ning seda tuleb arendada külades, kogukondades ja linnaosades. Eakas peab teadma, et näiteks tööpäevadel 9–17 on seal inimene, kes aitab või kellelt saab telefoni teel nõu küsida.

Meil räägitakse palju e-kursusest, kus ei õpetajaga ei ole otsest kontakti. Kas see eakate puhul toimib?

Ei, see õppimine peab olema kindlasti individuaalne. Arvuti ja nutitelefon on ise juba väga individuaalsed. Kui rääkida e-kursustest, mida ka kesk- ja vanemaealistele pakutakse, siis millega see algab? "Täna õpime seda, kuidas kirjutada e-kirja." Väga paljud vanemas eas inimesed ei taha kirjutada e-kirju. Nad pole elu sees kirjutanud ühtki paberkirjagi,eriti kui räägime vanematest meestest. Miks tal seda vaja on? Ei ole vaja! Õpetame seda, mida just täpselt sel inimesel vaja on, mitte mida me arvame, et kõik peaksid oskama.

Räägime natuke õppekeskkonnast. Interneti kasutamise kursustel tuuakse klassiruumi 20–30 vanemas eas inimest ja seal on õpetaja. Kuidas seda võiks teha teistmoodi?

Ma hakkan täpselt sel teema doktoritööd kaitsma, et kuidas saavad teismelised hakkama vanemaealistele internetioskuste õpetamisega. Ma olen videoandmeid kasutades seda analüüsinud.

Teismelistel on justkui vaiketeadmiste kujul olemas need esimesed asjad, mida tutvustada, aga samas teavad nad õpetamisest nii palju kui koolis näevad. Vanad aga ei tea internetist kuigi palju, nad ei tea mida tahta, aga võivad sealjuures olla kogenud õpetajad. Mis siis toimub?

Toimub tohutu lühimälu ülekoormamine. Noor tuleb sageli väga kiires tempos, kuigi talle ei ole uudis, et ta peaks seletama aeglasele. "Siin on see, siin on see, siin pead tegema seda ja toda, keri alla, keri üles, vaata sinna-tänna."

Kõik sellistes projektides osalenud väljendavad lõpus väga suurt rahulolu, aga ometi on seis interneti kasutamisega selline nagu ta on. Inimesed ei hakka eriti kasutama seda, mida nad õppisid. Miks? Sest selliselt õpetades ei jää kuigi palju meelde.

Ükskõik kas oled vana või noor, lühimälu on meil kõigil kehv. Õppimine algab siis, kui tekib küsimus, ükskõik mida sa õpid. Kui vaatad ekraani, siis instruktori asi on küsida, mis sa arvad, mida siin nüüd teha tuleks või mis sa arvad, kus on siin võimalik sisse trükkida aadress või mis sa arvad, kust peaks saama lehekülje alla liikuda.

Kui inimene on mõelnud selle peale, kuidas tema seda teeks ning kuuleb siis, kuidas asi tegelikult käib, siis on tal see kohe meeles. See on toestamisvõtete kasutamine, see peab olema A ja O eriti vanemas eas õppijate puhul, muidu ei jää mitte midagi meelde.

Kui mõtleme nüüd iseenda peale, et kui tuleb teade uue taksoäpi kohta või et nextbike tuli välja oma süsteemiga või keegi lõi toidu koju toomise äpi – kui suure õhinaga me peale praegu lendame, et oo ma proovin ära? 40-aastane on tõesti apaatne selliste uudiste peale. Me jääme oma harjumustesse kinni.

Noorematel on ühed harjumused, keskealistel teised ja sellega tuleb iseendas võidelda, kas katsetada ära, mis see uus asi nüüd oli. Ise peab looma seosed, kas mul on seda vaja ja kui ei ole, siis miks?

Teine asi on muidugi see, et kõikide nende süsteemide loojad lõpetavad oma töö punktis, kus süsteem on väljas ja töötab. Aga kuidas rahvahulgad seda kasutama hakkavad, selle peale ei mõtle keegi. Eeldatakse, et kõigil on suur isiklik uudishimu ja entusiasm katsetama hakata.

Jah, noorematel on, keskealistel mitte nii väga. Me teame, et vanemaealised on väga innukad telefoniga helistama, kuid mitte kasutama muid kommunikatsioonikanaleid. Me oleme 20 aasta pärast täpselt samasugused: kasutame neid asju, millega oleme praegu harjunud ja ei kasuta neid, mis alt peale tulevad.

Mis hetkel need oskused ja kasutusmustrid kinnistuvad ja tekib uute asjade suhtes skepsis?

Siis, kui seda vajadust teised ei tekita. Näiteks kui paroolikaardid võetakse ära – täiesti füüsiliselt sunnitakse sind midagi muud ära õppima. Inimest ei saa panna õppima, inimene hakkab ise õppima.

Allan Rajavee ja Marju Himma vestlesid terve elu kestva õppimise teemal suvises raadiosaates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Nii seda kui ka teisi sarja saateid saab kuulata taskuhäälinguna:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaatorid on Maris Tombach ja Vivika Ludvig.