Praegused noored ja keskea poole liikuvad täiskasvanud ei ole sageli üldse teinud pikaajalist tööd, nad ei ole maksnud makse. Neil ei olegi üldse sellist töötamise harjumust ja nad ei planeeri ka oma rahaasju kuigi pikaajaliselt ette. Milline võiks nende pensioniiga kunagi välja näha?

See on tõsi, et tänapäeval on töö iseloom muutunud. Enam ei ole raudreegel, et peab töötama üheksast viieni ühes asutuses ja seal kümme aastat või lausa pensionini. Pigem tehakse erinevaid projektipõhiseid töid, ollakse paindlikumad ja tegeletakse iseenda arendamisega.

Praeguse süsteemi järgi nad oma pensionipõlve väga hästi ei kindlusta, sest kõiksugused sambad ja fondid on disainitud pigem inimese järgi, kes töötab n-ö normaalselt ehk on täiskohaga ühes kohas ametis.

Aga maailmas on selliste paindlike vabakutseliste töötajate arv kasvamas. McKinsey andmetel oli 2016. aastal ligi 30 protsenti Euroopa ja USA töötajatest juba sellised, kes enam ei töötanud regulaarselt ühele tööandjale.

Praegu nuputataksegi, kuidas jõuaksid finantsteenused ja pensionisüsteemid järele sellele muutunud maailmale. Aga see ei ole ainult noorte teema.

Kiputakse arvama, et niimoodi toimetavad eelkõige millenniumi põlvkonna inimesed, aga tegelikult on uuringud näidanud, et neid on kõigis vanuserühmades ning nende põhjused ja ametid on väga erinevad.

Paraku praeguse pensionisüsteemi sees ei pruugi nad pensionipõlveks piisavalt raha koguda.

Kõik sõltub lõpuks sellest, kuidas need inimesed elavad ja millist sissetulekut teenivad. Võib ju olla ka, et sellise paindliku töötamise käigus kogutakse raha rohkem kui teenitaks üheksast viieni töötades, võib-olla see on investeering tulevikku, võib-olla arendatakse ennast praeguses eluetapis töötama 80-aastaselt erinevates ametites.

Aga kindlat vastust, et need inimesed peaksid tulevikus olema vähem rahulolevad, ei ole.

Leonore Riitsalu rääkis Marju Himmale rahatarkusest Vikerraadio saates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Saate saab kaasa võtta taskuhäälingu ehk podcastina.

Võtame needsamad noored inimesed, mis hetkel nemad peaksid hakkama pensionile mõtlema, või üleüldse inimesed – millal nad peaksid hakkama mõtlema selle peale, kuidas pensionipõlves toime tulla?

Vaatame nüüd Eesti pensionisüsteemi. Siin eeldatakse, et 18-aastane inimene teeb juba teadliku valiku ja otsustab, millisesse teise samba fondi oma raha hakata koguma.

Üldiselt näitavad uuringud, et ei need 18-aastased ega ka vanemad väga teadlikult valikuid ei tee. Siin on palju põhjuseid. Ühest küljest on põhjus see, et see valik ongi tõesti keeruline. Tutvuda paarikümne pensionifondi tingimustega, uurida, välja mõelda, milline see minu elu seal pensionipõlves olla võiks – see on keeruline.

Palju lihtsam on vastu võtta kellegi pakutav ja ehk õnnestub seda kedagi süüdistada hiljem ka selles, kui see valik päris õige ei olnud.

Ükskõik, kas inimene on see n-ö uut moodi või traditsioonilisel viisil töötaja – kõik peavad oma pikaajalise sissetuleku peale mõtlema. See ei tähenda ilmtingimata seda, et peaks valima vaid 2. või 3. pensionisamba fondide vahel. Minu jaoks tähendab see, et tehakse karjäärivalikuid, mõeldakse elukestvale õppele ja sellele, mis on üldse minu jaoks oluline või mida ma tahaksin teha.

Kui selle saate pealkiri on "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha", siis peaks kõigepealt mõtlema, millist möllu ma veel 90-aastaselt teha tahan. Kui on välja mõeldud, milline see möll olla võiks ja teatakse, mida selle jaoks umbes vaja on, siis on palju lihtsam hakata tagurpidi tagasi arvutama, mida selleks täna teha on vaja.

Tõenäoliselt on vaja investeerida oma tervisesse. Tõenäoliselt on vaja mõelda oma rahalise rahulolu peale, aga tõenäoliselt on see seotud ka karjäärivalikute ja muu taolisega.

Aga kust ma tean, mida mul 30 või 60 aasta pärast vaja on?

Ei saa teha ainult plaani järgmiseks 50 aastaks mõtlemata, mis selleks tuleb teha täna, homme, järgmisel nädalal või kümne aasta pärast. Võikski kujutada ette, et oleme selles vanemas eas ja tahame oma sotsiaalmeediakontole postitada üht pilti meie tavalisest toredast päevast – mis selle pildi peal olla võiks?

Neid asju, mida praegu annab teha oma tuleviku kindlustamiseks, on väga palju alates pensionisambast kuni kinnisvarani. Mis on see koht, mis garanteeriks, et mul see raha ka 100-aastasena seal olemas oleks?

100-protsendilise kindlusega ei saa teile lubada ükski finantssektori asutus, ühegi riigi valitsus ega ükski teie sõber, tuttav ega hiromant. Riskidega tuleb igal juhul arvestada.

Rahatarkuse koolitustel teen vahel nalja, et ka väga vanaks elamine on risk. Kui olete näiteks mõelnud, et see on nii kauge tulevik, ma nagunii nii vanaks ei ela, aga siiski elate 100-aastaseks – see on siis ju ka suur õnnetus, kui pole rahaliselt selle jaoks valmistunud.

Vastus on seega riskide hajutamine. Tuleks katsuda mõelda, millised on minu soovid ja vajadused praegu ja mis on minu jaoks oluline kaugemas tulevikus ning katsuda siis leida erinevaid lahendusi, teha plaan A, B ja C. Kahtlemata on prognoosimine ja võrdlemine keeruline töö.

Käitumisökonoomika uuringud on näidanud, et inimesed kipuvad olema väga lühinägelikud, sest väga hea on ette kujutada heaolu, mis saabub minu ellu praegu. Ma suudan hästi ette kujutada puhkusereisi, millele ma lähen järgmisel nädalal, aga märksa raskem on ette kujutada, milline 30 aasta pärast toimuv reis tundub.

Sellepärast ongi inimestel kergem tegeleda lühikese perspektiivi planeerimisega, aga nii võib minna tasakaal paigast ära ja tulevik kannatab selle tõttu.

Tehtud on ka uuringuid, et inimene ei taju tulevikumina iseendana. Seetõttu ei ole tal sooja ega külma, kas tal on raha vorsti, reumarohtude või reisilemineku jaoks. Sellepärast võivadki need otsused tegemata jääda ja tänased valikud tegemata jääda.

"Raha ei ole peamine eesmärk, see on vahend eesmärkide saavutamiseks. Aga kuna raha on palju käegakatsutavam mõiste kui õnn, heaolu ja elu mõte, kipume me oma otsustustes keskenduma rahale selle asemel, et keskenduda olulisematele elu eesmärkidele."

Dan Ariely ja Jeff Kreisler "Dollars and Sense. How We Misthink Money and How to Spend Smarter", lk 204

Uuringud näitavad, et Eesti inimestest vaid viiendik planeerib oma rahaasju ette. Selleks, et rahaasju planeerida, on vaja rahatarkust – mis see on?

Rahatarkus tähendab targalt ja teadlikult tehtud valikuid. See tähendab teadmisi, oskusi, hoiakuid ja ka käitumist selleks, et oma rahalist heaolu parandada.

Ehk sellest on vähe kasu, kui ma tean, kuidas arvutada liitintressi või miks on riskide hajutamine oluline. Kui ma neid teadmisi ei rakenda, siis minu heaolu ei parane.

Päris paljud rahatarkuse uurimused on näidanud, et teadmised iseeneses ei vii arukama käitumiseni.

Viimasel ajal on hakatud rahatarkuse objektiivse mõõtmise asemel rääkima subjektiivsest või enesehinnangul tuginevast mõõtmisest. Uuringud on näidanud, et inimese iseendale antud hinnang on tugevam aruka käitumise ja rahalise heaolu mõjutaja kui objektiivselt mõõdetud teadmised.

Subjektiivselt võiksin ma arvata, et minu rahakäitumine on väga hea, ma lihtsalt eile tahtsin minna osta kuus kleiti eile. Mis see subjektiivne ja objektiivne selles kontekstis tähendab?

Jah, ka ainult subjektiivsetest teadmistest ei piisa. Ma võin küll teada, et ei ole arukas seda šokolaadikooki süüa või ma peaksin rohkem trenni tegema, aga kui ma neid teadmisi ei rakenda, siis sellest minu tervis, või siis võrdluseks rahakäitumine, ei muutu.

Subjektiivne teadmine tähendab kindlust – kas ma tunnen, et ma saan selles finantsmaailmas hakkama. Näiteks liikluskäitumise uuringutes on märgatud, et inimesed kipuvad olema liigselt enesekindlad, kipuvad end ülehindama. Kõvasti üle poole on neid, kes ütlevad, et nad on üle keskmise.

Rahaasjades täpselt sama moodi – ma ju oskan isegi protsenti arvutada! Kas rahaasjadega pole sama moodi?

See on üllatav, et rahatarkuse kontekstis on inimestel üsna adekvaatne arusaam, kui targad nad on. Kui inimeste kohta arvutada välja objektiivne teadmiste skoor ja vaadata ka subjektiivset hinnangut, siis need on omavahel korrelatsioonis ehk need kes arvavad, et nad on targemad, ongi targemad, need, kes arvavad, et nad teavad vähem, need ka teavad vähem.

Finantsteemad on muidugi võrdlemisi keerukad ja juba mõte sellest, et peab hakkama protsenti arvutama ja tingimusi võrdlema, võib tunduda jube ja tüütu. Sealt võibki tulla hinnang, et see pole minu jaoks – palju lihtsam on neid kleite valida.

Hea tervisekäitumise soovitusi me teame – sööge mitmekülgset ja kvaliteetset toitu, liikuge rohkem istuge vähem. Mis võiksid olla head rahatervise soovitused, mida meeles pidada?

Need soovitused on tegelikult väga lihtsad. Oluline on mõelda, millised on minu eesmärgid, mõtestada need enda jaoks lahti, panna need mingisugusesse tähtsuse järjekorda, mõelda läbi, mida ma pean selle jaoks tegema täna, homme ja kümne aasta pärast.

Kindlasti mõjutab meid sõprade ja lähedaste surve. Me kipume neist eeskuju võtma nii heas kui vähem heas. Aga seda võiks enda kasuks püüda ära kasutada, näiteks andes lubaduse, et järgmisel kuul vahetan pensionifondi või hakkan oma palgast kümme protsenti säästukontole kandma.

Kui ma olen sellise lubaduse kõva häälega välja öelnud, siis mul on väga palju raskem sellest taganeda, kui siis kui ma olen selle andnud ainult iseendale. See on heas mõttes sotsiaalse surve ärakasutamine.

Kindlasti ei peaks raha olema eesmärk iseeneses. See on vahend, et oma eesmärkideni jõuda, et oma üldist heaolu või õnnetunnet parandada.

Selleks peakski läbi mõtlema, mis on need minu soovid ja vajadused, mis on minu jaoks oluline ja mis aitaks mul minu elust igas etapis rõõmu tunda. Sellele vastavalt tasub teha tegevuskava.

Rikkusega on nagu paljude muude asjadega elus, see vajab eesmärgi seadmist, sest fakt on see, et kui te ei tea, kuhu te lähete, siis on väga väike tõenäosus õigesse kohta välja jõuda. Seega tuleb ka rikkusega seada eesmärk. Muidugi ei pea kõik seadma samasugust eesmärki – miljonit eurot või luksusesemeid. Küll aga võiks eesmärgil olla mõõdetav tulemus, mõõdetav näiteks rahas, tegevuses või ajaperioodis. Näiteks võib eesmärgi sõnastada: "Ma tahan kahe aasta pärast teenida poole rohkem kui praegu" või "Tahan, et mul oleks poole aasta pärast säästetud kahe kuu palk, et kindlustada end ootamatuste eest" või "Ma tahan, et mul oleks võimalik minna poodi ja osta kõike, mida mul vaja on, ilma et peaksin muretsema kui palju raha mul konto peal on." Viimasega on muidugi nii, et see võib tähendada ka vajadust otsida uus töökoht või muu sissetulekuviis, mis tooks pangakontole senisest enam raha. "Rikkaks saamise õpiku" autoril Jaak Roosaarel on selle kohta arukas mõttekäik.

Rikkuse saavutamiseks on palju erinevaid võimalusi, kuid kõik nad põhinevad kolmel teguril:

Aktiivne sissetulek, mis lihtsamalt öeldult tähendab palka. Sisuliselt vahetate aktiivse sissetuleku puhul oma aega ja energiat raha vastu.

Varad, mille väärtus võib ajas kasvada – see muidugi tähendab, et nende väärtus võib ajas kahaneda – need varad on kõiksugused investeerimisvarad, mis pakuvad vähest passiivset rahavoogu. Varad võivad olla näiteks ehitust ootav elamumaa, väärismetallid (näiteks kuld) postmargid, renoveerimist ootav korter, maalid jms.

Passiivne sissetulek, mis sarnaneb aktiivse sissetulekuga, kuid selle saamiseks ei ole enam vaja teha palgatööd. Sisuliselt tähendab passiivne sissetulek, et raha teeb raha, sõltumata sellest, mida teeb raha omanik.

Tulles sõprade ja lähedaste juurde, siis esimese asjana võiks korraldada oma pereringis koosoleku – meie pere rahaasjade korraldamise koosolek. Seal võiks läbi arutada, mis on teie eesmärgid, sest tõenäoliselt ei ole kõik inimesed läbi mõelnud, mis on nende eesmärgid näiteks kahe aasta pärast. Tasuks selline mõtteharjutus teha.

Kui need teemad on koos läbi arutatud, saab mõelda, mis on kõige olulisem, mis võib natuke oodata. Siis on ka kergem koos nende eesmärkide poole liikuda ja ei teki vajadust osta seda kuute kleiti või kolme pakki kommi. See aitab nii iseendale kui teistele põhjendada, miks on praegu mõistlik vähem kulutada selleks, et tulevikus see või teine eesmärk saavutada.

Marju Himma vestles Leonore Riitsaluga suvise raadiosaates "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha". Nii seda kui teisi sarja saateid saab kuulata taskuhäälinguna:

Teaduspõhine elustiilisaade "Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha" on Vikerraadios eetris kümnel teisipäeval kell 10.05. Saate autorid on Marju Himma, Allan Rajavee ja Linda Eensaar, helioperaator on Maris Tombach.