• Maailma kultuurid muutuvad üldiselt heal järjel lääneriikide kultuuri sarnasemaks.
• Maailmas peetakse üha enam oluliseks individualistlikke väärtusi.
• Maailma ühiskonnad muutuvad pigem üha sallivamaks näiteks homoseksuaalsuse, abordi, lahutuse ja enesetapu suhtes. Samas ei ole kollektivistlikes ühiskondades sallivus kuigi kiire tekkima.
• Eesti väärtustab veel pigem ellujäämisega seotud väärtusi, kuid on teel skandinaavialike eneseväljendusega seotud väärtuste suunas.

"Ühiskonna sotsiaalmajandusliku arenguga kaasneb üldiselt liikumine kollektivistlikelt väärtustelt individualistlikumatele," ütleb Tartu Ülikooli (TÜ) majandusteaduslike sotsiaal- ja kultuuriuuringute professor Anneli Kaasa. "Suurem sissetulek ja kõrgem haridustase võimaldavad inimestel palju lihtsamalt ise toime tulla ja neil ei ole vaja enam niipalju teistele loota."

Sellisele järeldusele jõudis Kaasa koos TÜ külalisprofessori Michael Minkoviga uurides, kuivõrd maailma kultuurid ikkagi omavahel sarnasemaks või erinevamaks muutuvad. Autorid kõrvutasid oma töös 18 riigi maailma väärtuste uuringu, (vaata ka videot uudise lõpus), andmeid aastatest 1995–1998 ja 2010–2014. Uuritud riigid jagunesid paarikaupa üheksasse kultuuripiirkonda: Sahara-tagusesse Aafrikasse, Ladina-Ameerikasse, inglise keelt kõnelevateks maadeks, Loode-Euroopasse, Edela- ja Kesk-Euroopasse, Ida-Euroopasse, Lähis-Itta, Lõuna-Aasiasse ja Ida-Aasiasse.

Kaasa sõnul vaatasid nad oma töös kultuuri kui isepärast väärtuste, hoiakute ja normide mustrit, mis puudutab pigem inimeste sisemist tunnetust ja mõttemaailma. "See muster on üldiselt küllaltki püsiv, kujunenud aastakümnete ja isegi sajandite jooksul. Mõne aastaga selles kuigi palju muutuda ei saagi," tõdeb ta. Muutusi näeb tema sõnul  kümne või kahekümne aastaga.

Võidujooks ühe inimese õnneni

Kõige laiemas laastus märkasid Anneli Kaasa ja Michael Minkov, et maailma kultuurid omandavad tasapisi tüüpilise majanduslikult heal järjel ja individuaalsust väärtustava lääneriigi kultuuri nägu. "Nii muutuvad vähem tähtsateks näiteks usk ja kuulekus. Samas enam väärtustatakse sõltumatust, vastutust, ka kujutlusvõimet, mis aitavad ka omakorda jälle elus paremini toime tulla," loetleb Kaasa.

Ka TÜ eksperimentaalpsühholoogia professor akadeemik Jüri Alliku sõnul paistavad enamikus Euroopa Liidu riikides süvenevat emantsipatsiooni ehk kodanike suuremaid vabadusi toetavad väärtused. Need rõhutavad kodanike võrdset kohtlemist, seaduste ülemuslikkust ja sõltumatust usulisest või muudest reaalelulistest tunnustest. "Seevastu Venemaa mõju alla jäänud endise Nõukogude Liidu koostisosad on liikunud emantsipatsioonile vastassuunas," märgib Allik.

Üleminek kogukondlikelt väärtustelt isiklikele ei kulge aga kõikjal samal kiirusel. Kaasa sõnul on individualistlikumates riikides need muutused juba suuresti ära toimunud ja kultuur seal enam nii kiiresti ei muutu. Teisalt on muutused kiiremad kollektivistlikumates riikides, mis tulevad üksikisikut väärtustavatele riikidele jõudsalt järele. "Võib-olla lihtsalt eri riikides ühiskond areneb erineva kiirusega," põhjendab Kaasa.

Tema oletust kinnitab ka Allik, kelle sõnul on vähemalt Euroopas näha identiteedipoliitikast põhjustatud pragusid. "Paljude jaoks on emantsipatsioon olnud liiga kiire ja on tekkinud soov traditsioonilistest identiteetidest kinni hoida," ütleb ta.

Akadeemik näeb kõige tõsisemat probleemi riikides, kus demokraatia erinevaid osi ei hinnata võrdselt. See tähendab, et valimised on riigis küll au sees, kuid samavõrd ei väärtustata demokraatia liberaalseid osi, näiteks vähemuste õiguste kaitset, seaduse ülemuslikkust, valitsemise läbipaistvust ja korruptsiooni puudumist. "[Sellises riigis] on demokraatia pidevas ohus, andes teed populistlikele autokraatiatele, mis saavad tavaliselt võimule, kasutades ära inimeste tegelikke või kujuteldavaid hirme," seletab Allik.

Rohkem sallivust, kuid mitte kõikjal

Moraaliküsimustes täheldasid Kaasa ja Minkov kultuuride vahel pigem süvenevaid erinevusi. Ehkki kultuuriti lähevad arvamused näiteks homoseksuaalsuse, abordi, lahutuse ja enesetapu teemadel lahku, rõhutab Anneli Kaasa, et enamikus riikides muutuvad inimesed neis küsimustes järjest sallivamaks. 

"Me ei räägi millestki sellisest, et ühtedes kultuurides muututakse järjest sallivamaks ja teistes järjest sallimatumaks. Liikumine toimub sallivuse suunas igal pool," ütleb ta.

Kaasa hinnangul on maailmas eriti palju leebemaks muutunud suhtumine homoseksuaalsusesse. Siingi näeb uurija seost individualistlikumate väärtuste poole liikumisega, sest ka seksuaalne enesemääratlus on iga inimese isiklik ja elu muutev otsus. "Kui kultuuris peetakse tähtsaks sõltumatust, siis aktsepteeritakse ka teiste õigust selliseid otsuseid oma parema äranägemise järgi teha," märgib ta.

Kui aga enamik kultuure muutub üha sallivamaks, siis miks ilmnesid võrdluses üha suurenevad erinevused? Anneli Kaasa sõnul on asi endiselt ühiskondade erinevas arengukiiruses. Moraaliküsimustes muutuvad tema sõnul kiiremini sallivamaks need riigid, kus oldi juba ennegi sallivamad.

"Miks kollektivistlikumad riigid liiguvad küll kiiresti usu ja kuulekuse asemel vastutuse ja sõltumatuse väärtustamise suunas, aga ei muutu eriti kiiresti sallivamaks?" küsib ta retooriliselt ja vastab, et ühe põhjusena on esimese muutuse taga selged majanduslikud ajendid. 

"On üsna lihtne mõista, et kui lastele õpetada sõltumatust ja vastutust, siis on nad edukamad ja saavad majanduslikus mõttes paremini hakkama ja see on paratamatult inimestele tähtis," märgib Kaasa. Samas on kollektiivsete väärtushinnangutega inimestel keerulisem mõista, miks peaks aktsepteerima valikuid, mis lõhuvad perekondi või lõpetavad enda või sündimata lapse elu. "Sallivamaks muutumine ei aita tingimata majanduslikult paremini toime tulla," võtab uurija nende inimeste mõttekäigu kokku.

Naiselikult ja arukalt

Ühiskonna moraalist annab Jüri Alliku sõnul aimu ka enesetappude, lahutuste ja muude taoliste tegude sagedus. Näiteks tõdes Tartu 19. sajandi teoloog Alexander von Oettingen raamatus "Moraalistatistika", et katoliiklikes maades teevad inimesed vähem enesetappe, kui protestantlikes maades. Uurides seega moraali näiteks tapmiste arvu vähenemise põhjal, on nii Eesti kui ka kogu maailma moraal muutumas tema hinnangul paremaks. "Tõenäosus, et tänapäeva inimene sureb vägivaldselt on kümneid kordi väiksem, kui 100 või rohkem aastaid tagasi," ütleb Allik.

Miks aga muutub meie maailm vägivallatumaks? Akadeemik viitab siinkohal Steven Pinkerile, kes näeb muutuse taga inimese enda muutumist: inimesed on üha sõbralikumad ja vähem agressiivsed. Kuigi muutuse täpne põhjus pole teada, on asi osalt naiselikkuse ja arukuse kasvus.

"Meheliku kemplemise asemele on tulnud naiselikumad käitumise mustrid, mis ei sea enam teise inimeste elu ohtu," sõnab Allik. Kuna vägivald tekib tema sõnul tavaliselt emotsioonidest, on inimesed õppinud oma tundeid paremini ohjama ning tegema kaalutletumaid otsuseid.

Loomulikult üleilmne Eesti

Kõige eelneva taustal mõjutab kultuure üleilmastumine. Selle käigus suhtlevad eri riikide elanikud omavahel üha tihedamalt ning reisivad või õigemini reisisid kuni koroonakriisini üha rohkem. Internet toob koju kätte teiste maade toidukultuuri, kirjanduse, kunsti, kombed ja ehk isegi maailmapildi. 

Anneli Kaasa sõnul peaks üleilmseid muutusi võtma asjade loomuliku käiguna. Kultuuri arengut mõjutab tema sõnul sedavõrd palju eri asjaolusid, et ühelgi inimesel pole võimalik seda protsessi kuigi palju suunata. "Sellega on pisut nagu füüsikaseadustegagi: neid on kasulik tundma õppida, hea on teada, kuidas asjad toimivad, aga nendega tuleb arvestada kui paratamatusega," tõdeb ta. Samas ei väida Kaasa, et kultuuri üldse mõjutada ei saa. Ta toob näite kommunistliku režiimi mõjust Ida-Euroopa riikide kultuurile. "Aga sellist mõjutamist me vist korrata ei taha," nendib ta.

Eesti väärtuste kohta ütleb Jüri Allik, et suures plaanis on need ilmalikud ja ratsionaalsed ega tunnista usulisi või muid traditsioonilisi autoriteete. Siiski, arvestades, et väärtused arenevad ellujäämisega seotud väärtustest eneseväljenduslike väärtuste suunas, erineb Eesti selgelt näiteks Skandinaaviast. Erinevalt põhjanaabritest on Eestis ellujäämise väärtused eneseväljendusest tähtsamad.

 "Eks ka Eestis liigub ühiskond tasapisi individualistlikumate väärtuste suunas: sõltumatus, vastutus, sallivus," leiab Kaasa siiski. Siinkohal ei pea ta silmas ainult sallivust homoseksuaalsuse suhtes või mõnes muus üksikus moraaliküsimuses. Eesti elanikud väärtustavad üldisemalt nüüdseks rohkem austust ja sallivust teiste inimeste suhtes. "Võib arvata, et ka üleilmastumisel ja maailmapildi avardumisel on siin ikka oma roll olnud," ütleb Kaasa.

Tulevikule mõeldes viitab Jüri Allik Francis Fukuyama 1992. ilmunud teosele "Ajaloo lõpp ja viimane inimene". Fukuyama leiab, et diktatuuride ja despootide aeg on läbi ja asendub kõikjal lääneliku liberaalse demokraatiaga. "See ennustus ei pruugi olla vale," ütleb Allik. "Lihtsalt see võtab arvatust rohkem aega, kuna selle vastased on samastanud seda paratamatu amerikaniseerumise ja maailma unipolaarse valitsemise korrana, mida tuleb iga hinna eest vältida." 

Samas ei tähenda maailma poliitilise korra sarnastumine, et kultuurid seetõttu sarnasemaks muutuks. Akadeemiku sõnul muutuvad poliitiline kord ja kultuur pigem vastupidises suunas. "Poliitiline tolerantsus, mis toetab isiku vabadusi, loob pigem soodsad tingimused kultuurilisele mitmekesisusele. Muidugi juhul, kui me ei pea vaesust kultuuriliseks iseärasuseks, mida tasub tingimata säilitada," arutleb ta.

Kas kultuuride sarnastumine on probleem? Anneli Kaasa sõnul võib vastata nii, et kui väärtushinnangud muutuvad kogu maailmas sarnasemaks, siis suudetakse paremini üksteist mõista. Seeläbi võiks tema hinnangul konflikte, sealhulgas sõjalisi konflikte vähemaks jääda. "Kui aga teatud küsimustes arusaamad pigem kaugenevad, siis on ka konfliktid järjest kergemad tekkima," tõdeb ta.

Anneli Kaasa ja Michael Minkov kirjutavad kultuuride muutumisest ajakirjas Journal of Cross-Cultural Psychology.