Ukraina elanikud peavad valima kodukoha ja emakeele vahel

Pärast 2013/14 aasta sündmusi tuli inimestel valida pool ja seda mitte niivõrd keele või kultuurijoonte, vaid pigem poliitiliste vaadete ja väärtuste põhjal.
Pärast 2013/14 aasta sündmusi tuli inimestel valida pool ja seda mitte niivõrd keele või kultuurijoonte, vaid pigem poliitiliste vaadete ja väärtuste põhjal.

Pärast nõukogude aega leidus Ukrainas nii ukraina, vene kui ka mõlemat keelt kõnelevaid inimesi, kes määratlesid end seni pigem kodukoha järgi. Pärast 2013. ja 2014. aasta ärevaid poliitilisi sündmusi sunnib riik vene- ja kakskeelseid elanikke pooli valima ja end hoopis emakeele järgi määratlema, leiti Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös.

"Leidsin, et varem oli mõnel Ukraina äärealal, näiteks Krimmis, Donetskis või Luhanskis võimalik end määratleda korraga nii ukrainlase kui ka venelasena, sest need kaks kategooriat langesid suuresti kokku. Inimesed ei mõelnud igapäevaselt oma rahvusele. Alates 2013/14 aasta sündmustest muutus selline hübriidsus väga keeruliseks," ütleb Olena Nedozhogina. 

Oma äsja kaitstud doktoritöös uuriski Nedozhogina, kuidas mõjutasid 2013. ja 2014. aastate poliitilised sündmused vene keelt kõnelevate ukrainlaste enesemääratlust. Lisaks konkreetse riigi sündmuste ja elanike käsitlusele huvitas teda, kas samamoodi saab teha järeldusi ka konflikti mõju kohta keerulises olukorras riikide elanike identiteedile laiemalt.

Kohalikust inimesest rahvuse esindajaks

Nagu öeldud, kadus Ukraina piirialade elanikel pärast 2014. aastat võimalus oma identiteet määratlemata jätta. Olena Nedozhogina sõnul tuli inimestel valida pool ja seda mitte niivõrd keele või kultuurijoonte, vaid pigem poliitiliste vaadete ja väärtuste põhjal.

"Näiteks inimesed, kes pidasid Krimmi annekteerimist positiivseks, nägid 2013. aasta Väärikuse revolutsioonis taganemist Ukraina ja Venemaa kujuteldava liidu slaavilikest ühisväärtustest," selgitab ta. Teisipidi võrdsustasid vastasleeri inimesed Krimmi annekteerimise Ukraina omariiklusest loobumisega. Veel enam pidasid nad juhtunut kogukonda lõhestavaks ja leidsid, et see vastandab inimesi poliitika pärast rohujuuretasandil.

"Nägin, et minu uuritavad seovad oma identiteedi pigem rahvusliku enesemääratluse narratiividega, kaugenedes sealjuures oma kohalikust enesemääratlusest," kirjeldab Nedozhogina. Teisisõnu, kodukoha elaniku asemel hakatakse endas nägema kas ühe või teise keele kõnelejana.

Argielu ja riik astuvad erinevat jalga

Riigi tasandil katkestas Ukraina pärast 2013/14 aasta sündmusi enamiku oma poliitilistest sidemetest Venemaaga. Krimmi annekteerimise ja Donbassi mässu järel konflikt kahe riigi vahel jätkub. "Vastu on võetud mitu Vene meediat ja veebilehti piiravat seadust. Pärast 2019. aasta keeleseadust ei tohi vene keelt kasutada Ukraina avalikus sfääris, sealhulgas hariduses ega meedias," loetleb Nedozhogina konflikti tulemusi.

Riigitasandi muutustele vaatamata kasutab osa Ukraina elanikkonnast värske doktori sõnul vene keelt oma argielus endiselt. Need inimesed püüavad alles aru saada, kuhu nad tärganud ukraina rahvusluse taustal sobituvad. Mõned neist määratlevad end üsna hõlpsalt ukrainlastena, kes juhtumisi räägivad vene keelt. Teistel tekib Nedozhogina sõnul rohkem küsimusi. "Kas nad peaksid oma harjumusi muutma ja Ukraina toetuseks vene keele kõnelemise lõpetama? Või peaksid nad nõudma, et riigi identiteediks saaks kaasav kodanikuühiskond?" toob uurija näiteid.

Küsimused viitavad Nedozhogina sõnul tänapäeva rahvusluse ja demokraatia sügavamatele dilemmadele. Kuna inimesed liiguvad üha rohkem, digitaalkultuur saab valdavaks ja üleilmastumine jätkub, seisavad sarnaste muredega silmitsi paljud riigid.

Hall ala äärmuste vahel

Vene keel ja muu Venemaaga seonduv saab Ukrainas pärast 2013/14 aasta sündmusi teravamat tähelepanu. Sestap tunnevad vene keelt kõnelevad ukrainlased Olena Nedozhogina sõnul survet ennast ja näiteks oma meediatarbimise harjumusi depolitiseerida. Konflikti tingimustes kasutavad nad selleks erinevaid strateegiaid.

"Esiteks võivad nad rahvusliku liikumise omaks võtta ja näidata avalikult oma truudust riigile. Sealjuures ei too nad oma hübriidse enesemääratlusega seotud argipraktikaid esile. Teiseks võivad nad rõhutada oma kodanikupädevusi ja avaldada rahvuslikule liikumisele vastupanu," kirjeldab Nedozhogina. Samas märgib uurija, et need on pelgalt käitumismustrite kaks äärmust, mille vahele jääb palju halli ala. Näiteks leidub inimesi, kes räägivad ukraina keelt ainult kodust väljaspool või inimesi, kes loevad pelgalt ukrainakeelseid uudiseid.

Ukraina on Nedozhogina sõnul huvitav näidisjuhtum, sest vaatamata rohkele rahvuslikule retoorikale ei vaadata rahvusliku enesemääratlust Ukrainas muutumatuna. "Pigem saab inimene oma enesemääratluse ühisväärtuste ja praktikate põhjal ise üles ehitada ega pea olema tingimata mingi identiteediga sündinud," ütleb ta.

Nedozhogina sõnul pole Ukraina elanikke keele põhjal rühmitada üldse nii lihtne, kui paistab. Aastal 2017 tehtud küsitluse põhjal peab ukraina keelt oma emakeeleks 68 protsenti ukrainlastest. Sama küsitluse järgi nimetab vene keelt emakeeleks 14 protsenti ja mõlemat keelt 17 protsenti elanikke. Statistikale vaatamata kõneleb vene keelt igapäevaelus 28–38 protsenti elanikke. Mis puutub enesemääratlusse, siis värskemate küsitluste järgi peab venekeelsest elanikkonnast end ukrainlaseks kaks kolmandikku ja venelaseks kolmandik. Kakskeelsetest elanikest peab end venelaseks vaid seitse protsenti.

"Ukraina puhul on huvitav, kuidas piir ukrainakeelsete ja venekeelsete elanike vahel on väga hägune," märgib Nedozhogina. Inimesed kõnelevad näiteks tööl üht ja kodus teist keelt ning võivad isegi kasutada kõnekeelset segu ehk suržikut.

"Niisiis pole keel iseenesest kuigi hea identiteedi määraja võrreldes inimese elukohaga," tõdeb värske doktor. Pärast nõukogude aega määratlevad inimesed end pigem kodukoha ja piirkonna järgi või rahvuseüleselt.

Eesti lugejale võiks dilemma rahvusliku ühtsuse ja hübriidsuse vahel Nedozhogina sõnul tuttav olla ning rahvuslust peavad ümber mõtestama paljud maailma ühiskonnad. "Tõsi on see, et saame üleilmastumise mängu kaasa mängida vaid pehme jõuga ehk ühisväärtustel põhineva enesemääratlusega, mitte toore jõuga," ütleb Nedozhogina.

Olena Nedozhogina kaitses meedia ja kommunikatsiooni erialal doktoritöö "Identity construction of Russian-speaking Ukrainians after 2013-2014" ("Venekeelsete ukrainlaste identiteediloome pärast 2013-2014-nda aasta sündmusi") 16. veebruaril Tartu Ülikoolis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: