Euroopa poliitiliste uuringute konsortsiumi korraldatud noorteadlaste konverentsil esinedes tutvustas ta maailma ja Euroopa väärtusuuringute tulemusi selle kohta, kuidas pikas perspektiivis vaadatuna prevaleerib maailmas siiski suundumus rahule, valikuvõimaluste ja vabaduste arvadumisele ning liberaalsete väärtuste levikule.

Alljärgnev kokkuvõte tugineb Lüneburgi ülikooli professori Christian Welzeli sel nädalal peetud plenaarettekandele "The Kantian Peace Reinvented:
The Emerging Mass Basis of Interstate Pacificism".

Meedia võimendab vägivalda

Peaaegu kõigist uudistekanalitest on viimase aasta jooksul olnud näha Islamiriigi korraldatud (massi)hukkamisi, uudiseid Süüria kodusõjast, suitsiidipommitamistest Iraagis ja Afganistanis, terroriaktidest Pariisis ja massitulistamistest USAs. Kajastatakse paremäärmusluse ilminguid nii Ameerikas kui Euroopas, samuti autoritaarsete valitsuste esiletungimist Türgis, Egiptuses, aga ka Venemaal. Meediapilti uskudes jääb mulje, et maailm muutub üha vägivaldsemaks ning inimesed üha sõjakamaks.

1795. aastal kirjutas Saksa filosoof Immanuel Kant essee "Zum ewigen Frieden. Ein philosophischer Entwurf", milles käis välja teesi, et kui iga riik maailmas oleks demokraatlik, oleks tulemuseks rahu. Esiteks seetõttu, et sõdimine ei ole üldjuhul tavakodanike valik ja kui puudub vastav sund, nagu see on omane diktatuurile või mõnele hübriidsele valitsusvormile, jääb valdav enamus ühiskonnast sõjavastsele seisukohale.

Teiseks ei ole demokraatlikus riigis (arvestataval määral) tsensuuri, sõna- ja infovabadus on valdavad. Ometigi teame lähiminevikust, et ühes maailma kõige demokraatlikumas riigis õnnestus presidendi administratsioonil avalikkust valefaktidega sedavõrd efektiivselt eksitada, et see viis sõjani.

Seega võib väita, et kuigi demokraatlikud riigid üksteisega ei sõdi, pole välistatud kokkupõrge mõne mittedemokraatliku riigiga.

Modernse maailma demokraatiseerumine on toimunud lainetena ning erinevate käsitluste kohaselt võib eristada nelja või viit suuremat lainet, millest esimene jääb 19. sajandi algusesse ning viimast tähistavad Araabia kevade sündmused. Kuid nagu väitis Ameerika poliitikateadlane Samuel Huntington 1991. aastal avaldatud raamatus, järgneb igale demokratiseerumise lainele omakorda vastu- või tagurpidine laine, mis tuleneb sellest, et "noor demokraatia" on esialgu veel ebastabiilne ning seetõttu võib riik langeda tagasi autokraatiasse. Huntington märkis demokratiseerumise protsessi kirjeldades tabavalt, et kuigi see on kaks-sammu-edasi-üks-tagasi teekond, ei tee tagasilangus tühjaks kõike saavutatut ning pikas perspektiivis muutub ühiskond siiski demokraatlikumaks.

Eeltoodud probleemipüstitusele vastates saab väita, et maailm tervikuna on ajas muutunud rahumeelsemaks, kuid sellest meedia meile ei räägi. Põhjus on lihtne – meedia ei vaatle pikaajalisi trende, vaid keskendub lühiajalistele sündmustele. Samuti on ajakirjandusele omane tugev orienteeritus negatiivsele, seda eriti demokraatlikes ühiskondades, kus ollakse tunduvalt tähelepanelikumad negatiivsete arengute suhtes ja jäetakse positiivne kõrvale. Siiski tuleb tunnistada, et pilt, mida meedia maalib, ei ole esinduslik ega täielik. Kui maailmas eksisteeriks ka üksainuke riik, kus toimub kodusõda ja leiavad aset terroriaktid, kuuleksime sellest iga päev ning see kujundaks meie mõtlemist.

Tegelikult iseloomustab kaasaega pigem patsifismi trend, millele viitab ka Harvardi ülikooli psühholoogiateadlane Steven Pinker, kes on uurinud vägivalla vähenemise põhjuseid alates keskajast kuni tänapäevani välja. Lisaks faktile, et maailm on käesolevaks ajaks kogenud ajaloo pikimat rahuperioodi, näitavad uuringud, et ka riigisiseste konfliktide arv (vaatamata Ukraina sõjale ja muudele käimasolevatele konfliktidele, mille võib ühe käe sõrmedel üles lugeda), on pärast Teise maailmasõja lõppu pidevas langustrendis. Ka avalikud protestid ja rahutused on muutunud varasemast vähem vägivaldseks, mis võib olla tingitud arusaamast, et rahumeelsete kodanike vastu on jõustruktuuridel keerulisem relva kasutada ja nii on vägivallatud aktsioonid kokkuvõttes edukamad.

Vägivalla vähenemise taga on moraalne evolutsioon

Maailma ja Euroopa väärtusuuringutest (vastavalt World Values Survey ja European Values Study) nähtub, et pikas perspektiivis on üha väiksem hulk inimesi sõja puhkemise korral valmis oma riigi eest sõdima. Joonisel 1 eristuvad kahaneva võitlusvalmidusega riikide seas Prantsusmaa, Itaalia ja Türgi. 

Joonis 1 näitab 41 riigi lõikes indiviidide protsenti, kes vastasid jaatavalt küsimusele: kas läheksid oma riigi eest sõtta, kui see peaks puhkema? Andmed pärinevad maailma ja Euroopa väärtusuuringutest, mida on korraldatud alates 1981. aastast. Käesolev joonis jälgib muutusi kuni aastani 2012, andmed on standardiseeritud kümnendi ulatuses.
Allikas: Inglehart, R., Puranen, B., Welzel, C. (2015). Declining willingness to fight for one's country: The individual-level basis of the long peace. Journal of Peace Research, 52, 4, lk 
418-434.

Järelanalüüsi käigus, mis hõlmas ühtekokku 75 riiki ning baseerus veelgi värskematel uuringuandmetel, võis pärast Islamiriigi esilekerkimist siiski täheldada mõningaid muutusi. Näiteks oli Iraagis märgatavalt tõusnud elanike soov oma riigi eest sõdida. Niisugune areng on mõistetav ja iseloomulik ühiskonnale, mis on etniliselt ja usuliselt lõhestunud.

Ülaltoodud trende aitab seletada ühiskondade emantsipeerumise protsess, mida võib kirjeldada kui arengut evolutsioonilisest normist, mille keskne toimemehhanism on seksuaalne rõhumine, emantsipeerunud ühiskonnaks. Esimene kätkeb endas (enese)ohverdust au nimel, patriarhaalseid seksuaalnorme (meeste võimu naiste seksuaalsuse üle) ning vägivalda, mis moodustab justkui elu loomuliku osa. Emantsipeerunud ühiskonnale on aga iseloomulik individuaalne areng ja eneseteostus, liberaalne vaade seksuaalsusele ning vägivalla mitteaktsepteerimine (ka abielusisene seksuaalvägivald on kriminaliseeritud, rääkimata muudest vägivalla vormidest). Niisuguses ühiskonnas on inimestel mõistagi avaramad võimalused (kõrgemale) haridusele, elukestvale enesearengule ja vabale enesemääramisele, elujärje parandamisele, samuti on pikem inimeste oodatav eluiga, mis omakorda muudab personaalse aja perspektiivi.

See kõik suubub ühtekokku mõõdetavaks näitajaks, mida Welzeli esitletud uurimistöös on nimetatud "eluvõimaluste indeksiks" (life opportunities index). Kirjeldatud komponendid figureerivad ka inimeste elukvaliteedi võrdlemise aluseks olevas inimarengu indeksis (Human Development Index), mille kohta annab iga-aastast raportit välja ÜRO Arenguprogramm. Ka inimarengu indeks näitab jätkuvat elukvaliteedi paranemist pea kõikjal üle maailma, kuigi mõnel pool, kus on aset leidnud režiimimuutus, on edenemine siiski aeglasem.

Kirjeldatud näitajate põhjal ning tuginedes taas maailma ja Euroopa väärtusuuringu andmetele, on Welzel ja tema kaasautorid töötanud välja emantsipatsioonile suunatud väärtuste mõõtmise indeksi, mis koosneb kaheteistkümnest tunnusest, nende seas abordi, lahutuse ja homoseksuaalsuse tolereerimine, sooline võrdõiguslikkus hariduses, tööturul, poliitikas, sõnavabadus jne.

Riikidevahelised analüüsid näitavad, et antud väärtustel on ühiskondi polariseeruv mõju, mis toob nähtavamalt esile erinevuse liberaalsemas ja konservatiivsemas suunas liikuvate ühiskondade ja valitsuste vahel. Näiteks on mõne aja taguste analüüsiandmete põhjal tolerants ülaltoodud nähtuste suhtes kõige enam kasvanud Rootsis, Norras, Šveitsis ja Hispaanias. Vastupidine trend on aga märgatav Hiinas, Türgis, Nigeerias, Rumeenias, Lätis ja Itaalias. Kõige värskema analüüsi kohaselt, kuhu haarati ühtekokku 75 riiki, liiguvad märgatavalt emantsipeerumise suunas ka Serbia, Austria, Tšiili ja Island. Samal ajal on muutus konservatiivse maailmapildi suunas kõige märgatavam Malaisias, Armeenias, Makedoonias, Montenegros, Tšehhis, Lätis, Türgi ja veel kümmekonnas riigis.

Joonis 2 illustreerib omakorda "signatuurriikide" kaudu (riik, mis iseloomustab teatud kultuurilist piirkonda ja on väärtusuuringu erinevates lainetes kõige pikemalt olnud esindatud) seda, kui omased on liberaalsed väärtused erinevatele kultuuripiirkondadele. Jooniselt nähtub, mil määral ujub ülejäänud maailmaga vastuvoolu islamiusuline piirkond.

Joonis 2 kujutab seksuaalse vabaduse levikut maailmas.
Allikas: Väljavõte Christian Welzeli ettekandest 11. juunil Tartu ülikoolis.

Põhjamaade paradoks

Eelnevat omavahel seostades toob Welzel ühe põhilisima üldistusena veel kord välja statistiliselt olulise seose: mida avaramaks muutuvad inimeste võimalused elus ja mida laialdasemaks erinevad vabadused, seda väiksem on nende soov sõjategevuses osaleda, kui seesugune olukord peaks aset leidma (vt Joonis 3).

 Joonis 3 toob välja valikutega seotud väärtuste ja sõja korral oma riigi eest võitlemise valmiduse omavahelise seose esinemine ja muutuse 41 riigis.
Allikas: Inglehart jt 2015.

Samal ajal tuleb tunnistada, et moraalne evolutsioon on mõjutatud ka ajaloolistest kogemustest, antud kontekstis iseäranis Teisest maailmasõjast ja selle tagajärgedest. Nähtub, et riikides, mis olid haaratud sõja keskmesse (näiteks Saksamaa, Itaalia, Jaapan), ilmutavad inimesed vähemal määral võitlusvalmidust.

Omamoodi paradoksaalne on tulemus Põhjamaades, kus võitlusvalmiduse mõningast kasvu võib Welzeli (ning 2015. aastal ilmunud artikli kaasautorite Ronald Ingleharti ja Bi Puraneni) hinnangul tõlgendada soovina kaitsta ühiskonnas väljakujunenud emantsipeeritud elustiili ja väärtusi. Alternatiivset seletust võiks otsida ka "Vene ohu" tajumisest ning vastureaktsioonist Venemaa agressiivsele käitumisele.

1970. aastal asutatud Euroopa poliitiliste uuringute konsortsiumi (European Consortium for Political Research) korraldatud noorteadlaste konverents toimus 10.-13. juulini Tartu ülikoolis Johan Skytte poliitikauuringute instituudi eestvedamisel. Konverentsist võttis osa ligi 350 noort teadlast 160 kõrgkoolist üle maailma. Politoloogia ja sotsiaalteaduste valdkonna teemade käsitlemiseks toimus 75 paneelsessiooni. Konverentsi peaesineja oli saksa politoloog, Lüneburgi ülikooli professor Christian Welzel. Noorteadlaste konverentsid toimuvad iga kahe aasta tagant, varasematel kordadel on võõrustajateks olnud Innsbrucki, Bremeni, Dublini, Barcelona ja Essexi ülikoolid.