Sada aastat tagasi käis enesemääramise mõiste ümber suur poliitiline võitlus. Sellega nõuti oma riiki ja autonoomiat, kuid sama mõistet kasutasid ka jõud, kes pidasid enda õiguseks otsustada, kui palju enesemääramist teistele rahvastele üldse võimaldada.

Tartu Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Oliver Rowe uuris, kuidas kasutati enesemääramist lagunevas Vene impeeriumis aastatel 1914–1924. Tööst selgus, et mõiste tähendus sõltus suuresti sellest, kes seda kasutas, kellele seda lubati ja millisesse dokumenti lubadus kirja pandi.

Mida enesemääramine õigupoolest tähendas?

Ehkki tänapäeval seostub enesemääramine eeskätt rahva õigusega ise oma poliitilise tuleviku üle otsustada, on mõiste tähendus ajas märgatavalt muutunud. Enne kui enesemääramine jõudis rahvuste ja kollektiivsete õiguste sõnavarra, tähistas see eelkõige üksikisiku autonoomiat ja sisemist arengut. Rühmade ja rahvuste poliitilisi õigusi hakkas termin tähistama alles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Ka siis ei kujunenud välja üht kindlat arusaama sellest, mida tähendab enesemääramine praktikas. Vene liberaalsed kadetid rääkisid näiteks kultuurilisest enesemääramisest ja kasutasid mõistet ka oma 1917. aasta parteiprogrammis. Sotsialistlikus liikumises kõneldi samas hoopis rahvuslikust enesemääramisest, kuid ka selle sisu üle käis terav vaidlus. Vladimir Lenin sidus rahvusliku enesemääramise otseselt õigusega riigist lahku lüüa. Tollases poliitikas oli see pigem erandlik kui enesestmõistetav seisukoht.

See tähenduste paljusus suunaski Rowe tähelepanu poliitilistele jõududele, kes ei nõudnud enesemääramist endale, vaid võtsid endale õiguse seda teistele pakkuda. Tema hinnangul peegeldub just siin paljude toonaste poliitiliste jõudude imperiaalne mõtteviis. Nii bolševikud kui ka mitmed nende vastased eeldasid, et keskus otsustab, millises vormis ja kui ulatuslikult saavad impeeriumi rahvad end ise valitseda.

Seda otsustusõigust peegeldas ilmekalt viis, kuidas poliitikud enesemääramist paberil vormistasid. Kui valimiskõnes võis enesemääramine jääda poliitiliseks lubaduseks, siis põhiseaduses sai sellest juba kirja pandud õigus.  "Kui poliitik mainib enesemääramist valimiskampaanias, on see midagi hoopis muud kui sama õiguse kirjutamine põhiseadusse," selgitas Rowe. Seega ei määranud enesemääramise kaalu üksnes selle sõnastus, vaid ka see, kuhu ja millise jõuga see kirja pandi.

Lenin, Stalin ja enesemääramise piirid

Esimese maailmasõja lõpuaastate enesemääramisdebatti seostatakse sageli kahe nimega – Vladimir Lenini ja Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoniga. Nende arusaamad olid mõistagi erinevad. Lenin sidus rahvusliku enesemääramise otseselt õigusega riigist lahku lüüa, samas kui Wilsoni nimega seostus rahvusvahelises poliitikas laiem arusaam rahvaste enesevalitsemisest. 

Ilmselt teab iga ajaloohuviline eestlane, et Lenini käsitluses peitus teatav pinge. Ta kaitses küll rahvaste lahkulöömisõigust, kuid nägi tulevast sotsialistlikku ühiskonda tugevalt tsentraliseerituna. Lenini loogika järgi oleks pidanud lahkumisõiguse pelk tunnustamine vähendama soovi seda õigust tegelikult kasutada. Kui rahvast ei hoita riigis sunniviisiliselt kinni, väheneb rõhumistunne ja selle asemele saab tekkida "vennalik usaldus".

Lenini ideed sai külma duši osaliseks pärast 1917. aasta revolutsioone, kui impeeriumi äärealadel muutus lahkulöömine teoreetilisest võimalusest päriselt teostatavaks sammuks. Ukrainas ja Gruusias tahtsid vasakpoolsed rahvuslikud jõud Venemaast päriselt eralduda. "See ongi miljoni dollari või miljoni rubla küsimus. Lenin toetas rahvaste õigust eralduda, kuid ei suutnud seda lõpuni kokku sobitada oma nägemusega tsentraliseeritud sotsialistlikust riigist," selgitas Rowe.

Pärast kodusõda muutsid bolševikud oma poliitilist sõnavara. Kui varem hõlmas lai enesemääramise mõiste nii autonoomiat, föderatsiooni kui ka lahkulöömist, siis Stalin asus seda juba 1918. aastal kitsendama. Peagi leidis ta, et selle asemel tuleks rääkida konkreetselt eraldumisõigusest ehk vabariigi õigusest liidust lahkuda. "Stalin ütles otsesõnu, et enesemääramine on nüüd problemaatiline ja tuleks asendada eraldumisõigusega," lisas Rowe.

Pöörde taga oli muu hulgas enesemääramise muutuv maine rahvusvahelises poliitikas. Esimese maailmasõja lõpul seostus mõiste Wilsoniga, kuid Pariisi rahukonverentsi järel olid paljud temaga seotud ootustes pettunud. Kitsam eraldumisõiguse mõiste oli bolševikele ka poliitiliselt kasulik. Nõukogude riigi sees ei kavatsetud tegelikku lahkulöömist lubada, kuid sama õiguse toel sai toetada revolutsioonilisi ja koloniaalvõimu vastu võitlevaid liikumisi mujal maailmas, näiteks Iirimaal.

Eesti, Ukraina ja Tartu rahu

Kui palju võis enesemääramise tähendus sõltuda sellest, millises vormis see kirja pandi, tuli teravalt esile Vene impeeriumi lagunedes. Pärast läbirääkimisi ajutise valitsusega, mis polnud toonud soovitud tulemust, kuulutas Ukraina Keskraada oma esimese universaaliga välja autonoomia. Petrogradis puhkes seepeale vaidlus, kas deklaratsioon oli pelgalt poliitiline avaldus või samm, millel oli lisaks õiguslik kaal. Rowe hinnangul näitab see, kuidas enesemääramise sisu kujunes ka selle järgi, millisesse dokumenti see pandi.

Eestis arenesid sündmused teisiti. Ajutine valitsus nõustus Eestimaa kubermangu piiride ümberkorraldamisega rahvuslikul alusel 1917. aastal. Rowe peab selle võimalikuks seletuseks ajastust. Nimelt olid Vene valitsuses parajasti mõjukad kohaliku omavalitsuse pooldajad. Oma osa võis olla Jaan Tõnissoni tegevusel ja eestlaste meeleavaldustel Petrogradis. Seega sõltus rahvuslike nõudmiste saatus suuresti sellest, millal ja millises poliitilises olukorras need esitati.

Bolševike riigipööre ja Vene riigi jätkuv lagunemine muutsid rahvusliikumiste sihte. Kui enamlaste valitsus asus Saksamaaga sõjast väljapääsu otsima ja läbi rääkima, muutus iseseisvus mitme liikumise jaoks senisest märksa reaalsemaks võimaluseks. Seda tuleb Rowe sõnul arvestada toonaste iseseisvuspüüdluste mõtestamisel. "Neid iseseisvuspüüdlusi tuleks näha pigem vastusena riigi kokkuvarisemisele kui selle põhjusena," selgitas uurija.

Kui iseseisvusest sai tegelikkus, muutus enesemääramine Eesti jaoks ka diplomaatiliseks hoovaks. Tartu rahu läbirääkimistel nõudis Eesti delegatsioon, et enesemääramisõigus oleks lepingus sõnaselgelt kirjas. Sellega sooviti põhjendada Eesti iseseisvust ja parandada võimalusi laiema rahvusvahelise tunnustuse saavutamiseks. Tartu rahu sõnastusest sai hiljem eeskuju teistelegi rahulepingutele, mille bolševikud naaberriikidega sõlmisid.

Vana mõtteviisi jäljed

Vene impeeriumi kokkuvarisemisega ei kadunud aga kuhugi imperialistlik mõtteviis. Rowe nimetab varajast Nõukogude Liitu hübriidrežiimiks, kus revolutsiooniline sotsialistlik ideoloogia põimus tsentraliseeritud võimuga. Keisririigi pärand mõjutas otseselt seda, kuidas Nõukogude Liidus eri rahvaid kirjeldati ja liigitati.

Seda vastuolu ilmestas Nõukogude rahvuspoliitika korenizatsija, millega edendati kohalikke keeli, kaadreid ja rahvuslikke institutsioone. Poliitika kandis Rowe sõnul edasi enesemääramise varasemat loogikat, ehkki enesemääramise mõiste ise kadus pärast 1921. aastat bolševike eliidi poliitilisest sõnavarast. "Ühest küljest oli tegemist revolutsioonilise sotsialistliku riigiga, teisest küljest suhtles see teiste rahvastega tihti selgelt imperialistlikul viisil," lisas ta.

Sarnast vastuolu näeb Rowe tänapäeva Venemaa retoorikas. Tema sõnul on tähelepanuväärne, kuidas Ukraina-vastast sõda põhjendades kõneldakse "vabastamisest", "rõhumisest" ja eri rühmade õiguste kaitsmisest. Peale selle on kõnekas Putini suhe bolševike pärandisse. Ta on süüdistanud bolševikke Ukraina loomises, sidudes riigi tekke Leniniga. Samas meenutab Putini arusaam Venemaast kui loomulikust suurvõimust Rowe hinnangul rohkem bolševike vastaseid valgeid, sealhulgas Aleksandr Koltšaki liikumist.

Seega võis enesemääramise keel küll ajas muutuda, kuid selle kõrval püsib visalt suurriiklik arusaam õigusest otsustada teiste rahvaste saatuse üle. "Ideoloogia võib olla vaid suitsukate või retooriline võte. Selle taga elutseb aga veendumus, et impeeriumil on õigus teiste üle otsustada," sõnas Rowe.

Oliver Rowe kaitses doktoritöö "Self-determination in theory and practice: the reconfiguration of the 'Russian' Empire, 1914–1924" ("Enesemääramine teoorias ja praktikas: "Vene' impeeriumi ümberkujundamine 1914–1924") 24. augustil Tartu Ülikoolis. Kraaditööd juhendas poliitikateooria professor Eva Piirimäe. Oponeeris Lara Douds Northumbria Ülikoolist.