1940. aastal punarežiimiga kaasa läinud tuntumate iseseisvusaegsete kirjandus- ja kultuuritegelaste saatus kujunes Nõukogude korra tingimustes isiklikus plaanis erinevaks. Nende suhe poliitilise võimuga hilisstalinistlikus Eestis oli aga enamasti sarnane: esialgne režiimi toetus asendus põlustamisega, pikema loometegevuse katkestusega ja ühiskondlikust elust kõrvaletõrjumisega kuni varase sulaajani.

Eelöeldu kinnituseks on ka Johannes Semperi elukäik. Semper ei olnud mõistagi ainuke, kes 1950. aastal tipnenud nn kodanliku natsionalismi vastase kampaania ja liiduvabariigi juhtkonnas aset leidnud võimuvõitlusega kaasnenud ideoloogilises puhastustules kõrvetada sai. Kaugel sellest – tollased poliitilised tõmbetuuled ja mitmetahulised repressioonid räsisid ühtmoodi kõiki loomevaldkondi ja nende esindajaid.

Semper on aga üks vähestest, kes on selle karmi aja üleelamisi ning meeleolusid oma loomingus kajastanud. Pean siin silmas tema 1950. aastal kirjutatud luuletust "Raske vaikus". Semper, kes eneselegi ootamatult oli sattunud sel aastal punavõimu põlualuseks, kirjeldab oma läbielamisi järgmiselt:

Kas olen roimar? Milles süüdi?
Mu kannul päeval vaikiv vari.
Ei, mitte päikesest. Küll vahest Päikesest,
sest suurest, imelisest hiilgusest…
Ka sõbral vaikiv pilk ja keel on kinni.
Ei telefoni ega kirja.
Mu ümber nõiutud tumm sõõr.
Kas katk või mis? Pidalitõbi?
Kui linask järvemutta vajun, ülal jää,
ja ootan, ootan. Mida, mida? Ilmamuutust, sula, saatust?
Ja nagu vang, kes seotud käsist-jalust,
suu kinni topitud ja kõrvad.

Mind silmitsevad raamatud ja minevik.
Ja siis on vait kõik, tänav, maja,
linn magab, aga minul puudub uni.
Ma vaikust kuulatan ja selles ootan
üht koputust, üht põrutust –
sest ahel, mille külge mind on seotud,
ju liigub, seda tõmmatakse. Millal mina?
Üks auto… Ei, ta sõidab mööda.
Ja teine tuleb vaikusest ja sinna kaob.
Tund valvamist ja vaikust, kuni huugab tramm
ja varavalges esimene samm
mu ootust katkestab ja vaikust lõhub.
Ah, nüüd see mööda. Juba koit
ja kerge hingata. Oh olge tervitatud, kärad-mürad,
ma panen neile oma väsind pea.¹

See luuletus omakorda ärgitas süüvima autori sõjajärgsete aastate elukäigu pöörangutesse.

Semperi selle perioodi tegevuse vastu on varemgi huvi tuntud.² Sirje Olesk on kirjutanud temast kui Nõukogude võimuga kohanejast ülevaatliku käsitluse.³ Oleski ülevaade on heaks raamiks ka siinsele artiklile, mille sihiks on siiski pisut detailsemalt ja eripalgelisematele allikatele tuginedes avada tollase ajastu poliitilist tausta eelkõige Semperi kui punavõimuri karjääri keerdkäikude näitel.

Nii saame ka vähemalt üldplaanis vastata olulisele küsimusele – miks ja kuidas sai Semperist kui ühest 1940. aasta riigikaotuse võtmetegelasest ja hilisemast usinast punavõimu ülesehitajast siiski 1950. aastal sellesama režiimi põlualune, kes võimuladvikust välja tõugatuna leidis end ootamatult silmitsi hirmu, alanduse, meeleheite ja teadmatusega?

Olukorda, kuhu Semper sattus 1950. aastal, on Ralf Parve lühike mälestuste katke tabavalt edasi andnud: "1950. aastal, kui need jälitamised ja arreteerimised ja väljalöömised kõik olid, arreteeriti Semperi vastasmajast Hans Kruus. Mõlemad olid vanad esseerid, võis arvata, et Semperit ootab sama saatus mis Kruusi. Semper läks koos tütrega 1950. aastal öösiti kodust üldse ära, nad magasid ehitusplatsil tööriistade kuuris. Aurora jäi üksinda koju. Ütles: "Mina olen valmis kohe rinnaga vastu minema!" Kuskil sügiseks paistis, et olukord hakkab rahunema, laine läks üle. Aga kogu suve nad varjasid end".⁴

Aga 1950. aastal oli oma eellugu.

Semperi esimene parteiline karistamine

Algatuseks meenutagem, et Semper oli 1940. aasta nn juunipöörde üks peamisi korraldajaid ning punavõimu ülesehitajaid. Ta oli Johannes Varese rahvavalitsuse haridusminister ning temast sai juba 1940. aastal Eestimaa Kommunistliku Partei liige, kes asus innukalt läbi viima ühiskonna sovetiseerimist eelkõige kultuuri vallas.

1944. aastal nimetati ta Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhatajaks ehk sisuliselt kogu kultuurielu juhiks, kelle ülesandeks oli oma valdkonna nõukogustamise läbiviimine. 1945. aasta detsembri lõpus valiti ta ka Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimeheks. Nende ametikohtade kaudu kuulus Semper liiduvabariigi võimuladvikusse ning esmapilgul näis, et ta võib seal ennast üsna kindlalt tunda.

Päris nii see siiski ei olnud, sest sõja järel tõusis tema isiku küsimus poliitilise võimu tasandil päevakorrale.

Semperi esimene parteiline n-ö sakutamine leidis aset 1946. aasta veebruaris seoses näitleja Mari Möldre ideoloogilise "libastumisega" Joosep Tootsi lugude ettekandmisel. Tagamaaks oli tõsiasi, et Eesti NSV Kunstide Valitsus pidi heaks kiitma kõik avalikud esinemised teatrietendustest estraadisketšideni.

Mari Möldre oli aga silma jäänud EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitjale Ivan Käbinile, kes 1946. aasta veebruaris teatas parteijuht Nikolai Karotammele, et näitleja esitatavad Tootsi lood sisaldavad "poliitiliselt kahjulikke ütlemisi". Kuna Möldre esinemiskava oli 26. jaanuaril heaks kiitnud ja allkirjastanud Kunstide Valitsuse juhataja Semper, siis pidigi tema parteiliselt vastutama.

Käbini ettepanekul vaeti Semperi küsimust EK(b)P KK Büroo 13. veebruari 1946. aasta istungil, kus ühe päevakorrapunktina oli arutlusel Mari Möldre "poliitiliselt kahjulikud ütlemised". Aruandjaks oli Käbin, kes ütles Semperile otse: "Aga te ju soosisite Mari Möldre nõukogudevastaseid avalikke väljaastumisi."⁵ Sellest piisas, et Semperit parteiliselt karistada.

Tõsi, see karistus oli vaid kergekaaluline laitus, kuid siiski parteiline karistus. Käbin lasi tubli ideoloogiavalvurina Mari Möldrel jätkuvalt silma peal hoida.⁶ 1951. aastal näitleja arreteeriti. Tema toimikus olid muuseas asitõenditena ka kolm Semperi allkirjastatud Joosep Tootsi vestet 1946. aastast.⁷

Semper ise parteilist karistamist erilise ohu märgina ei võtnud. Käbinile oli see aga esimene samm Semperi võimupositsioonide nõrgendamisel. Tema silmis oli Semper mestis Nigol Andreseniga ehk teisiti öeldes – seisis ühemõtteliselt ideoloogilises vastasrinnas.

Siinkohal on sobilik teha väikene kõrvalepõige, et selgitada Käbini tollast positsiooni võimustruktuuris. Käbin oli ametlikult EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja, kuid tegelikult osakonnal juhatajat ei olnudki, kuna see struktuuriüksus oli tollase ideoloogiasekretäri Eduard Pälli otsealluvuses. See aga tähendas, et osakonna tasandil olid Käbinil üsna vabad käed tegutsemiseks.

Tähelepanuväärne ongi tõsiasi, et alates 1. jaanuarist 1946 loodi osakonnas uus allüksus – kultuuri, teaduse, kunsti ja trükisõna kaadrite sektor. Sellist sektorit ei olnud üheski teises keskkomitee osakonnas. Nimest olulisem oli sektori tegevuse eesmärk – kompromiteeriva materjali kogumine kultuurivaldkonna võtmetegelaste kohta.

Sektori juhataja oli umbkeelne Antonina Konsa, kes Käbini korraldusel kogus tundlikku informatsiooni erinevate inimeste kohta, mis talletati nende isikutoimikutes ning lasti vajadusel võimuvõitluses ning omavahelistes arveteklaarimistes käiku. Hoolikalt kogus Konsa komprat ka Semperi kohta ning koostas selle alusel 1946. aasta novembris teatise, kus tollast Kunstide Valitsuse juhatajat nimetatakse isikuks, kellel on "kodanlik-natsionalistlikud vaated"^.8

 Semperi lahtilaskmine Kunstide Valitsuse esimehe ametikohalt

Konsa iseloomustus ei jäänud pelgalt ühekordseks sedastuseks, vaid seda hakati järgnevalt ka n-ö sisuga täitma ehk näitama, mil moel Semperi "kodanlik-natsionalistlikud vaated" tema ametialases tegevuses ja loomingus kajastusid. Oluline on siinkohal kindlasti ka Moskva-poolne surve võimuaparaadis rakendust leidnud inimeste poliitilise tausta täiendavaks kontrollimiseks ning ankeetandmete täiendamiseks.

See tuleb eriti selgelt esile 1947. aastal, mil Eesti NSV-sse oli saadetud järjekordne kontrollbrigaad, kelle huviorbiidis olidki esijoones kaadriküsimused. Moskva kontrollijate näpunäidete järgi hakati 1947. aasta suvest mitmete nomenklatuursete tegelaste kohta uusi iseloomustusi koostama.⁹ Kui sovetiseerimise algusaastatel vaadati võimuaparaadis rakendust leidnud inimeste ankeetandmetele läbi sõrmede, siis nüüd leiti Moskvas, et tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata kaadri "puhtusele".

Ühena esimestest võeti kompartei ideoloogialuubi alla Semperi tegevus Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhina.

Tavapäraselt koostati ametlik iseloomustus võimustruktuuri töötaja kohta üsna kindlatel põhjustel – uus ametikoht, ametist vabastamine, autasule esitamine, karistamine jms. Need iseloomustused on oluline allikas mõistmaks konkreetse inimese positsiooni võimustruktuuri hierarhias ja talle antud ametliku, parteilise hinnangu muutumist ajalises mõõtmes.

Hea näide eelöeldu kinnituseks on taas Semper, kelle kohta koostatud iseloomustustest tuleb välja tema tegevusele antud parteilise hinnangu teisenemine ehk kuidas eesrindlikust ja režiimitruust võimurist saab võimu silmis kodanlik natsionalist.

1940. aasta lõpus kerkis päevakorda tema nimetamine Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhatajaks.¹⁰ Oma soovituses kirjutas Nigol Andresen 1940. aasta detsembris veendunult:

"Sm. Semper on oma mitmekülgselt ettevalmistuselt haruldane isik eesti intelligentide seas. Peale kirjanduse ta tunneb lähemalt teatrit, muusikat, kujutavat kunsti ja tantsu, seega õieti kõiki neid alasid, mis kuuluvad Kunstide Valitsuse juhtimisele. Enam kui minu teades keegi teine eesti kirjanikest või kunstnikest on ta suuteline ise vahenditult aru saama nende kunstide sisulistest küsimustest."¹¹

Samal seisukohal oli Andresen ka 1944. aasta detsembris, mil Semper kinnitati uuesti Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhatajaks.¹²

Pikema iseloomustuse tema kohta koostas EK(b)P KK kaadrisekretär Dmitri Kuzmin 1946. aasta detsembris seoses Semperi kandideerimisega Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel. Iseloomustus sisaldas neutraalse ülevaate eluloost (ka välisreisidest) enne 1940. aastat, hindas üksnes positiivses võtmes tema nõukogudeaegset loomingut ning administratiiv- ja ühiskondlikku tegevust. Eraldi rõhutati, et läbi on viidud suur "poliitilis-kasvatuslik selgitustöö võitluses natsionalistlike meeleoludega artistide seas".¹³ Lühem, kuid samalaadse sisuga iseloomustus koostati Semperi kohta ka 1947. aasta jaanuaris.¹⁴

Kuid juba poole aasta möödudes olukord muutus. 1947. aasta augustis allkirjastas EK(b)P KK kaadrisekretär Kuzmin uue Semperi iseloomustuse, mille sisu oli varasematest erinev.

Seegi iseloomustus tunnustas Semperi loomingut ja teda ennast kui "andekat kirjanikku", kuid eelöeldule lisaks leiavad nüüd rõhutamist hoopis uued eluloolised andmed ning konkreetsed etteheited juhtimistöös. Mainitakse tema varasemat majaomaniku staatust, abikaasat kui töösturi tütart, kes jäi Saksa okupatsiooni ajaks lastega Eestisse, ning ei minda mööda ka ülal viidatud Konsa "avastusest" – olemasolevatel andmetel olevat Semper meelestatud kodanlik-natsionalistlikult.

Pikemalt peatutakse vigadel Kunstide Valitsuse juhtimisel. Semper ei ole oma ametkonda õigeaegselt puhastanud poliitilise usalduse kaotanud inimestest, on hinnanud valesti August Jakobsoni näidendi "Võitlus rindejooneta" tähtsust ning nõrga juhina ei soovivat lahendada põhimõttelisi küsimusi. Ja veel – Semper olevat iseloomult flegmaatiline ja pööravat suurt tähelepanu oma loomingule, jättes vaeslapse ossa tööasjad kuni selleni välja, et allkirjastab tühje blankette, mida ametnikud saavad hiljem sisuga täita^.15

Nii oli parteiline hinnang lühikese ajaga kardinaalselt muutunud.

Semperi puhul oli täiendava kompromiteeriva materjali kogumise eesmärgiks tema vabastamine Kunstide Valitsuse juhataja ametikohalt. Selleni jõuti 1948. aasta alguses, mil küsimust arutati EK(b)P KK Bürool. 21. jaanuaril vormistati büroo otsus, milles seisab, et seoses üleminekuga "kirjanduslikule tööle" vabastatakse Semper Kunstide Valitsuse juhataja töökohalt, ning tema asemele kinnitati ametisse Kaarel Ird.

Mahavõtmise järel koostati taas uus iseloomustus, mis põhiosas tugines eelmisele. Uudse momendina toodi esile Semperi parteiline karistamine 1946. aasta veebruaris, millest varem oli mööda mindud.¹⁶ Parteilise otsuse vabastada Semper Kunstide Valitsuse juhataja kohalt vormistas 7. veebruaril Eesti NSV Ministrite Nõukogu.¹⁷

Arusaadavalt ei olnud "kirjanduslikule tööle" siirdumine Semperi ametist vabastamise tegelik põhjus. See on kirjas tema vabastamise järel koostatud ametlikus teatises, mis ühemõtteliselt kinnitab – Semper ei tulnud propaganda- ja agitatsiooniosakonna silmis oma tööga toime.¹⁸ Tema vabastamine oli osa hoogustuvast võimuvõitlusest Eesti NSV võimuladvikus ning sihitud parteijuhi Nikolai Karotamme võimupositsioonide nõrgestamiseks. On üsna selge, et Semperi kõrvaldamine saavutati Moskva toel ning Karotamm pidi lihtsalt olukorraga leppima.

Väärib märkimist, et Käbin ei olnud sel ajal enam ametis propaganda- ja agitatsiooniosakonnas, kuna Karotamm oli ta saatnud vastasutatud EK(b)P KK Partei Ajaloo Instituudi direktoriks. 1948. aasta mais sai temast EK(b)P KK ideoloogiasekretär ning edasiste ideoloogiliste olude üks peamisi kujundajaid. Ka Käbini tagasitulek n-ö suurde poliitikasse ehk Keskkomitee sekretäriks sai teoks kindlasti vaid Moskva toetusel.

Semperi vabastamise ajal töötas propaganda- ja agitatsiooniosakonnas Käbini mõttekaaslane Nikolai Sutokski, kes oli Eestisse tulnud 1946. aastal Moskva kontrolliorgani – ÜK(b)P KK Eesti Büroo – liikmena. Selle büroo laialisaatmise järel 1947. aasta kevadel jäi Sutokski Eestisse ning temast sai EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooni osakonna juhataja asetäitja.

Tema oli kindlasti Käbini liini jätkaja ning äge kodanliku natsionalismi vastu võitleja. Sutokskil oli samuti hea kontakt Moskvaga.¹⁹ Semperi küsimuse arutelu ajal oligi büroo istungil kohal ka ÜK(b)P KK inspektor Vassili Rjazanov – 1947. aasta suvel Eesti NSV-d väisanud kontrollbrigaadi juht.

Karotamm parteijuhina aga saavutas vähemalt selle, et Semperi vabastamist ei pandud suure kella külge ja kommunikeeriti avalikkusele kui siirdumist "kirjanduslikule tööle". Küllap mõisteti ühiskonnas aga tema lahtilaskmise tegelikke tagamaid. Nii märgib Jaan Roos oma päevikus 1948. aasta märtsis: "J. Semper on tagandatud oma kohalt kunstide valitsuse juhatajana. Ta olevat ebasoosingus. Tema asemele sai K. Ird "Vanemuisest"."²⁰

Kunstide Valitsuse juhataja ametikohalt lahtilaskmise järel jäi Semperile ainukeseks administratiivseks ametiks EN Kirjanike Liidu juhatuse esimehe kohustuste täitmine. Kui seni oli ta toiminud kohakaasluse alusel, siis 1948. aasta algusest muudeti see põhitöökohaks, mis kindlustas vajaliku sissetuleku.

Üldises plaani on aga oluline, et Kunstide Valitsuse juhataja ametist lahtilaskmisega katkes Semperil otsene side poliitilise võimu teostamisega. Kirjanike Liidu juhina olid tema võimupiirid ahtad ning oluliselt kahanes võimalus olla kursis võimuladvikus toimuvaga. Ühtlasi oli nüüd teda lihtsam rünnata, kuna ta ei kuulunud enam liiduvabariigi juhtkonda.

"Eesti luule sõprade" pealekaebus Karotammele

Suure tõenäosusega oli Semper ise uue olukorraga rahul. Ta ei nautinud administratiivtööd, eelistades sellele loomingulist tegevust. Talle sobis nõukoguliku kultuurielu otsese ohjamise asemel olla nõukoguliku kultuurikaanoni ideoloogilise põhjendaja ning mõtestaja rollis. Kirjanike liidu esimees oli igati n-ö seisusesobilik ametikoht. See eeldas teoreetilist lähenemist kirjandus- ja kunstiküsimustele ning tagas piisava sissetuleku. Semper püüdiski usinasti seda ülesannet täita. Marksistliku-leninliku teooria juurutajana ei ole talle sõjajärgsel perioodil eriti kedagi kõrvale seada (ehk üksnes Nigol Andresen).²¹

Administratiivtööst vabastatuna panustas Semper jätkuvalt punarežiimi ülesehitamisse. Ta oli innukalt kaasas kirjanduspärandi üha hoogustuval ümberhindamisel. 1948. aasta novembris toimus Eesti Nõukogude Kirjanike Liidus erinevate ametkondade esindajate koosolek "minevikupärandi ümberhindamise kiirendamise vahendite ja teede leidmiseks".²² Edasise tegevuse koordineerimiseks loodi operatiivgrupp, mille koosseisu kaasati ka Semper.²³

Eesti NSV Kunstide Valitsuse ametipostilt lahtilaskmine ei päästnud aga Semperit edasiste rünnakute eest. Tema jätkamine EN Kirjanike Liidu juhina oli vastuvõetamatu paljudele nii liiduvabariigi võimuladvikus kui ka kultuuriringkondades. Sellest annab tunnitust ka üks parteijuht Karotammele saadetud pealekaebus, mis kindlasti etendas oma rolli edasiste sündmuste käigus. Ühtlasi on see näide sovetirežiimi sisemistest toimemehhanismidest.

Nõukogude võimustruktuuri iseloomustas eripalgelise informatsiooni kogumine nii oma riigi lihtliikmete kui ka võimulolijate kohta. Seda tehti mõistetavalt jälitatavaid endid informeerimata. Isegi liiduvabariigi võimuladvikusse kuulunud isikud ei teadnud, millist infot talletatakse nende isiklikesse kaadritoimikutesse.

Tundlikku infot valdasid peamiselt kompartei ja julgeolekuorganid, kellele oli omakorda allutatud arhiivisüsteem. Tollal oli arhiivide esmane ülesanne oma materjalidest välja sõeluda poliitilise võimu seisukohast oluline kompromiteeriv teave ühiskonnaliikmete kohta. Sellise info hankimise kanaliks olid ka pealekaebused. Neidki kasutati ära võimuvõitluses ning vastaste põlustamisel.

Semperi-vastane kaebekiri saadeti Karotammele 1948. aasta oktoobris. Tegemist oli käsitsi kirjutatud pealekaebusega, millele olid alla kirjutanud "eesti luule sõbrad". Karotamm seda kaebekirja ise menetlema ei hakanud, vaid edastas kirja ideoloogiasekretär Käbinile, kes kureeris kirjanduselu liiduvabariigis. Pealekaebus väärib tutvustamist, kuna seal esitatud süüdistused Semperi aadressil kuluvad hiljem marjaks ära tema "paturegistri" koostamisel.

"Eesti luule sõbrad" on esmalt mures, et "meie kirjanduselus praegu valitseb teatud ummiku-õhustik, intensiivse loomispinge asemel mingi kuidagi läbiajamise loidus". Loomulikult olevat selles "ummiku-õhustikus" süüdi Semper, kelle tegevuse iseloomustamisel end tagasi ei hoita:

"Praegu on teatavasti Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees kirjanik Johannes Semper. Kes meist ei tunneks ega teaks, kes on Semper! – Kõigile tuntud formalismi-prohvet ja manduva "prantsuse vaimu" ülistaja kodanlikust Eestist. Kes ei tunneks Semperi "mitmekülgset" tegevust tüüpilise kodanliku literaadina, kultuurkapitali tähtsama "aktsionärina", "Loomingu" toimetajana, PEN-klubi esimehena, Kirjanike Liidu tooniandjana, Tartu Ülikooli õppejõuna, kriitikuna, novellistina, romanistina, kirjandusteadlasena, rahvavaenulike "valitsuste" poolt korduvalt premeeritud luuletajana, "lugupeetud" seltskonnategelasena, salongisotsialistina, mitmekordse kinnisvaraomanikuna jne.

Lühidalt: inimesena, kes "prantsuspärase" elegantsiga vahetas positsioone, siirdudes ühelt Lääne-Euroopa moe-ismilt "nõtkelt" teisele põhimõttel: Semper virens! – Olla alati moes = alati haljal oksal!"²⁴

Lisagem veel üks maitseproov sellest öördamisliteratuuri meistriklassist:

"Üdini ehtne kodanlane ei saa parimalgi tahtmisel olla üdini ehtne bolševik! – Sama Pariisi moevenna osavusega, kui S. teeskles kodanlikus Eestis "progressiivset" luuletajat, teeskleb ta praegu oma viimast moe-ismi: bolševismi! Semperis pole midagi ehtsat peale teeskluse ja alati haljal oksal istumise osavuse! – Kuidas saaks siis selline pseudo-bolševik tegutseda kogu oma hinge jõuga nõukogude kirjanduse edasiviijana, kui see edasiminek on Semperi-taoliste kirjanike minevikutöö" eitamine! Tahes või tahtmata haarduvad Semperi ajed oma kümne küüsega mineviku-pärandi kaitsmise-päästmise suunas, progressi tõkestamise, uute talentide pealekasvu nurjaajamise poliitika suunas."²⁵

Sellise kaebekirja saatmine Eesti NSV juhtkonnale ei olnud juhuslik. Samal ajal laekus Karotamme nimele teinegi kaebekiri, mille teravik oli suunatud Nigol Andresenile, kelles nähti kogu Eesti NSV kultuurielu kiratsemise peasüüdlast. Käbin ideoloogiasekretärina kasutas mõlemat kaebekirja "kodanlike natsionalistide" edasisel paljastamisel ja samuti Karotamme võimupositsioonide nõrgestamisel.²⁶ Semperi jaoks oli määrava tähtsusega tõsiasi, et teda vaadeldi kui Andreseni ühte lähemat abilist (koos Hans Kruusiga) nõukoguliku kultuurielu edendamise takistamisel. See ei saanud midagi head kaasa tuua.

Edasiste sündmuste osas väärib taas tsiteerimist viidatud kaebekiri: "Aetagu minema kodanluseaegsed saamamehed juhtivatelt kohtadelt nõukogude aparatuuris! --- Meie kirjandus ei muutu enne pseudo-nõukogulikust virelemisest intensiivselt pulseerivaks, uutest loojanägudest rikkalikuks nõukogude kirjanduseks, kui selle eht-kodanlik tuumik pole võtmepositsioonidelt tagandatud!"²⁷

Esialgu selle pealekaebusega midagi ette ei võetud. Kirjas esitatud "süüdistustega" oli Käbin kindlasti päri, kuid Semper ei olnud talle esmane vaenlane – selleks oli Nigol Andresen.²⁸

Semper tegutses ka 1949. aastal aktiivselt edasi parteiliste suuniste ellurakendamise nimel kultuurivaldkonnas. Aasta oli teatavasti alanud uue ideoloogilise kampaaniaga "antipatriootlike teatrikriitikute" paljastamiseks. Moskvast alguse saanud kampaaniat kasutas Käbin oskuslikult ära liiduvabariigi kultuurivaldkonna suukorvistamisel ning esijoones Nigol Andreseni "paljastamisel". Sempergi ei jäänud sellest kõrvale. Ta osales 1949. aasta märtsi lõpus Käbini juures toimunud kirjanike nõupidamisel, mis oli ettevalmistav samm suurema kirjanike nõupidamise kokkukutsumiseks.

23. aprillil toimunud ülevabariigilisel kirjanike nõupidamisel, kus Nigol Andresen "paljastati", võttis ka Semper uusi suuniseid toetavalt sõna. Tõsi, ta tegi seda üsna mõõdukalt ning põhiosas endale tuhka pähe raputades:

"Alles 1940. aastal, mil ma tutvusin marksismi-leninismiga, võisin ma omandada õige arusaamise ühiskondliku arengu käigust ja ka kirjanduse ja kunsti arengust. Selles valguses paistab mulle mu mineviku kirjanduslik tee, hoolimata kõigist selles leitud progressiivseist avaldustest, siiski põhiliselt vildakana. Siin leidub palju estetismi ja formalismi, idealismi ja kosmopolitismi, mida tänapäeval agaramalt peame välja juurima inimeste teadmisest."²⁹

Ta võttis edaspidigi sõna kirjanike koosolekutel, käis koos teiste kirjanikega maal kolhoosikorda ülistamas³⁰ ning täiendas end poliithariduse alal, osaledes EK(b)P KK seminarides.³¹

Kuigi kodanliku natsionalismi vastane võitlus hoogustus, siis Semperi jaoks isiklikus plaanis midagi tõsisemat silmapiiril ei terendanud. 1949. aasta sügisel oli Semper Kislovodskis "sanatoorsel ravil".³² Novembri alguses oli tema teos "Murrang" esitatud Stalini preemia kandidaadiks.³³ 1949. aasta viimases Sirbis ja Vasaras on Semper igati positiivselt ära märgitud nii draamakirjaniku (näidend "Murrang") kui ka luuletajana.³⁴

Ta on küll hiljem oma päevikus täheldanud, et aasta lõpus hakkasid ringlema jutud suurematest muutustest liiduvabariigi juhtkonnas. Kuid küllap ei osanud ta siis veel arvata, et tema küsimust ei ole poliitilise võimu tasandil sugugi kalevi alla pandud, vaid tasapisi on võimusirmi kattevarjus hakatud teda rüütama kodanlikuks natsionalistiks.

Kirjanike liidu juhatuse esimehe kohalt mahavõtmine

1949. aasta ärasaatmise raadiokõnes nimetas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Eduard Päll aasta silmapaistvate kirjanike seas ühena esimestest Johannes Semperit, kes olevat oma teostega rikastanud läinud aasta kirjanduselu.35 Selline avalik kiitus Semperi aadressil võis olla mõeldud isegi viimase kaitseks. Päll kuulus liiduvabariigi võimuladvikusse ning oli kindlasti teadlik, et Semperi olukord ei ole kiita.

1949. aasta viimasel päeval oli EK(b)P KK Bürool otsustatud järgmise aasta 16. jaanuaril kokku kutsuda EN Kirjanike Liidu konverents.36 Sisulist vajadust selliseks konverentsiks ei olnud. Päevakorda pandi kirjanike liidu juhatuse esimehe aruandekõne ning Ralf Parve ettekanne noorsookirjandusest.

Need punktid olid lihtsalt ametlik vormitäide, kuna tegelikult kutsuti konverents kokku kolmanda päevakorrapunkti elluviimiseks, kirjanike liidu uue juhatuse valimiseks ehk teisisõnu öeldes – Johannes Semperi vabastamiseks kirjanike liidu juhatuse esimehe ametikohalt. Päll oli kindlasti nendest kavadest teadlik.

Semper ise ilmselt ei eeldanud, et tema küsimus nii teravalt päevakorrale tõuseb. Ta hakkas kohe konverentsiks ettevalmistusi tegema naiivse arvestusega, et temagi jätkab mingil moel liidu juhatuses. Semper on hiljem meenutanud, et käis uue juhatuse koosseisu keskkomitees kooskõlastamas ning parteijuht Karotamm saatis ta mitu korda edasi ideoloogiasekretär Käbini jutule.

Viimane suunas ta omakorda keskkomitee 3. sekretäri Leonid Lentsmani kabinetti, kuid ka tema juures asjalood ikkagi ei edenenud. Semperi sõnul: "Aga ma näen, et kogu see nimekirja koostamine on mingi teesklus."³⁷

See oligi teesklus.

Semperil lasti veel formaalselt kirjanike liidu asjadega tegeleda, aga samal ajal valmistati võimukorides ette tema mahavõtmist. Selleks koguti alates 1949. aasta lõpust täiendavat kompromiteerivat materjali. Vahetult enne konverentsi aga peitusemängust loobuti, tsiteerigem taas Semperit ennast:

"Nädal hiljem on kirjanikud-kommunistid koos. Ja siis loeb K.³⁸ ette soovitava juhatuse koosseisu. Mind seal pole. Istun vaikides, ühtki liigutust, aga tunnen, et punastan. K. seletab: senine juhatuse esimees S. on välja jäänud sellepärast, et tal pole küllalt tugevat kätt olnud. Ja kõik?"³⁹

Nii tuli Semperil konverentsile minna teadmisega, et ta on kirjanike liidu juhtkonnast kõrvale heidetud.

16. jaanuari konverentsile oli kutsutud 51 kirjanikku, kellest registreerimislehe alusel oli kohal 31.⁴⁰ Lisaks liidu liikmetele osalesid konverentsil võimuinstitutsioonide, teiste loomeliitude ning ajakirjanduse esindajad. Kohal oli ka Käbin isiklikult, kuid puudus Semperi mantlipärja kirjanike liidu esimehe ametikohal – August Jakobson.

Konverents kulges võimukoridorides paika pandud kava kohaselt. Pärast Semperi ja Parve ettekandeid said kohalolijad arvamust avaldada ning loomulikult oli enamiku ülesastumiste teravik suunatud kirjanike liidu senise juhatuse ja eelkõige juhatuse esimehe Semperi tegevuse arvustamiseks.

Sõnavõtjate kriitika Semperi suunas oli sealjuures siiski veel üsna vaoshoitud. Põhiosas pandi talle süüks, et ta ei ole avalikult oma varasemat "kirjanduslikku pärandit" ümber hinnanud. Mis on aga oluline – hoolimata teravast kriitikast ei nimetatud Semperit kordagi kodanlikuks natsionalistiks.

Üsna teravalt astus Semperi vastu välja Magnus Mälk, kes tõdes, et on küll "kirjanike kollektiivis uus inimene", kuid pidas senise juhatuse tööd passiivseks.⁴¹ Loomulikult oli kriitiline ka Max Laosson, kelle arvates oli Semperi ettekanne registreeriv ja läks mööda "kosmopolitismi ja formalismi küsimusest ja oma suurtest vigadest". Kirjanike juhina ei ole Semper lootusi õigustanud, kuna "soodustas Andresenit".⁴²

Eduard Päll rõhutas, et Semper ei ole "vanadest kirjanikest" oma varasemale loomingule hinnangut andnud ning on sel moel jätnud kasutamata võimaluse "võidelda kosmopolitismi ja formalismi vastu". Samuti tõdes kõneleja, et Semperi ettekandes jäi ideoloogilist lahtimõtestamist väheseks, kuid ta ei pannud vastutust ainult kirjanike liidu juhatuse esimehele. Päll sõnas:

"Andresenit trükiti, loeti ja tema vigu ei nähtud – selles oleme kõik süüdi, ka Teie sm. Laosson. Seda võitlust oleks Semper pidanud oma aruandes märkima. Väita, et on lõppenud see võitlus, nagu Mälk kirjutas "Sirbis ja Vasaras", on jäme poliitiline viga."⁴³

Semperilt küsiti ettekande järel, et mida ta ise peab oma suurimateks vigadeks. Semper vastas:

"Suurim viga on see, et ma ei ole aegsasti näinud kod. nats. ja formalismiavaldusi kirjanduskriitikas – vigu ja moonutusi Andreseni, Kase jt. sõnavõttudes, ega andnud õigel ajal vastulööki. Vigu leidub ka minu kirjutustes. Samuti ei ole ma sõna võtnud, mida minu loomingus minevikus lugeda progressiivseks. Olen 40 aasta jooksul kirjutanud üle 300 artikli, tuleb need läbi vaadata ja bolševistlikult hinnata, see on suur töö."⁴⁴

Konverentsi lõpus esines Semper pikema enesekriitikaga ja nõustus enamiku sõnavõtjate etteheidetega. Samas ei olnud ta nõus, et oleks ettekandes peatähelepanu pööranud vaid kirjanike liidu organisatsioonilistele probleemidele ja rõhutas, et suurem "osa tema ettekandest on pühendatud ideoloogilistele küsimustele".⁴⁵

Kirjanike konverents oli Semperile selgeks hoobiks, tema senine üsna turvaline elukorraldus hakkas kiiresti lagunema. Tollal ta veel ei teadnud, et 16. jaanuaril toimunu oli vaid esimene samm sellel teel. Semperi põrmustamise ettevalmistamisega tegeles EK(b)P Keskkomitees propaganda ja agitatsiooniosakonna juhatajaks saanud Leonid Lentsman.

Just tema allkirja kannab 1950. aasta jaanuaris koostatud mahukas teatis Semperi kohta, mis oli aluseks hilisemale komparteist väljaviskamisele.⁴⁶ Teatis kinnitab ühtlasi, et just propaganda ja agitatsiooni osakonna poolt "rakendati abinõud" Semperi vabastamiseks Eesti NSV Kirjanike Liidu esimehe kohalt.

Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu uueks juhatuse esimeheks sai August Jakobson. Kirjanike liidu juhatuse presiidiumi "valiti" veel Oskar Urgart (aseesimees), Magnus Mälk (sekretär), Hans Leberecht ja August Alle.⁴⁷

Kirjanike liidu juhtkonna kiirkorras väljavahetamist tuli ka Moskva suunal kommunikeerida. Semper oli teatanud, et tuleb 25. jaanuaril seal algavale NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse pleenumile.⁴⁸ Nüüd jäi sõit ära ja tema asemel komandeeriti Moskvasse hoopis Ralf Parve ja Feliks Kotta.⁴⁹ NSV Liidu Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Anatoli Safronov aga omalt poolt soovis, et kirjanike 16. jaanuari konverentsi materjalid ning juhtkonna vahetuse otsus saadetaks Moskvasse.⁵⁰

Konverentsi kajastati ka ajakirjanduses. Õhtulehe ülevaates kirjutatakse, et väga kriitiliselt arvustas Semperi kui kirjanike liidu esimehe tegevust Feliks Kotta. Leht tõdes, et "kriitikarohke konverents" kestis kuni hilisõhtuni. Liidu juhatuse uut koosseisu tutvustades ei mainita sõnagagi Semperi mahavõtmist ega ka näiteks Tuglase kõrvalejäämist.⁵¹ Sama lakooniline oli juhtkonna vahetuse osas ka Noorte Hääl. Semperile heideti ette, et ta oli varem maha teinud Aadu Hindi näidendi ("Kuhu lähed, seltsimees direktor?", 1949), kuid hiljem seda toetama hakanud. Oluline on aga viide, et konverentsil osales ka EK(b)P KK sekretär Ivan Käbin.⁵²

Pikem ülevaade ilmus ajalehes Sirp ja Vasar,⁵³ kus avaldati lühendatult ka Ralf Parve ettekanne,⁵⁴ kuid mitte Semperi oma. Sirp ja Vasar kirjutas, et Semperi ettekanne oli küll "üsna ulatuslik", kuid kokkuvõttes siiski pealiskaudne ning sai "õigustatult range kriitika osaliseks".

16. jaanuari konverentsil osalenud Friedebert Tuglas võttis selle päeva läbi oma silmade kokku järgmiselt: "Kogu päev raskeid rünnakuid senise juhatuse vastu. Olin nii nõrk, et lõpuni ei jõudnud ollagi. Nagu osutus, Semper, Viiding ja mina juhatusest välja visatud. Ma poleks ju niikuinii suutnud enam edasi olla ja oleksin isegi keeldunud. Kuid nii poleks see tarvitsenud ka toimuda nagu nüüd. Küsimust aga tulebki nähtavasti hoopis sügavamalt võtta…"⁵⁵

 Semper ja EK(b)P KK 8. pleenum

Tuglasel oli tõepoolest õigus, sest punavõim oli küsimuse "hoopis sügavamalt" ette võtnud. Tasub meeles pidada, et mitte ainult kirjanikkonnale ei pandud pähe ideoloogilisi päitseid, vaid seda tehti ka kõikides teistes ühiskonnaelu valdkondades. Veelgi olulisem on, et tollast kodanliku natsionalismi vastast võitlust ja selle sihtmärkide väljavalimist mõjutas suurel määral üha ägenev võimuvõitlus Eesti NSV ladvikus, mille keskmes oli Käbini ja Karotamme vastasseis.

Käbini sihiks oli Moskvale näidata, et senine liiduvabariigi parteijuht Karotamm mahitab kodanlikke natsionaliste ning on nende mõju all. 1949. aasta detsembris oli Eestisse saabunud Moskva inspektorite rühm, et olukorra ja vajalike dokumentidega tutvuda ning kohtuda kompartei juhtkonnaga. Tähelepanuväärne on tõsiasi, et kõige väärtuslikumat informatsiooni said kontrollijad just Käbinilt, kes oligi nn Eesti süüasja üks peamisi initsiaatoreid ning organiseerijaid. 1950. aasta jaanuaris saatis ta pika kirja ka ÜK(b)P KK sekretärile Georgi Malenkovile.⁵⁶

1950. aasta jaanuaris arutati Eestit väisanud kontrollbrigaadi lõpparuannet ÜK(b)P KK sekretariaadis ning vastu võetud otsuses jäi kõlama seisukoht, et Karotamm liiduvabariigi juhina toetus "poliitilist usaldust mitte pälvivale kaadrile".⁵⁷ Nii saigi Karotamme-vastaste süüdistuste peamiseks punktiks vale kaadripoliitika. Asjaolude edasiseks uurimiseks moodustati ÜK(b)P KK sekretäri Panteleimon Ponomorenko juhtimisel komisjon, mis tutvus omakorda materjalidega ning kuulas ära ka osapooled.

Mõistes olukorra tõsidust, ei istunud Karotamm sel ajal samuti käed rüpes, vaid püüdis enda tegevust õigustada osaliselt "vigu" tunnistades, kuid veelgi enam raporteerida Moskvasse enda edusammudest kodanike natsionalistide paljastamisel. Seda tegi ta ÜK(b)P KK sekretär Georgi Malenkovile ja peasekretär Jossif Stalinile saadetud kirjades.⁵⁸

Karotamme ponnistused ei olnud aga enam tulemuslikud. 20. veebruaril oli Eesti NSV küsimus arutlusel ÜK(b)P KK Orgbürool, kus võeti vastu otsus "Puudustest ja vigadest Eestimaa K(b)P Keskkomitee töös".⁵⁹ 7. märtsil kinnitas ÜK(b)P KK Poliitbüroo selle otsuse.⁶⁰ Moskva käsulauad tuli läbi arutada koha peal ning selleks kutsutigi 21.–26. märtsini Tallinnas kokku EK(b)P KK 8. pleenum, mis päädis kodanliku natsionalismi vastase võitluse kattevarjus liiduvabariigi juhtkonna väljavahetamisega – Nikolai Karotamme asemel sai Eesti NSV etteotsa Ivan Käbin.⁶¹

1950. aasta märtsipleenumi kui meie lähiajaloo ühe murrangulise sündmuse telgitaguseid on senises ajalookirjanduses juba põhjalikult analüüsitud. Siinse artikli seisukohast on tähtis, et selle kurikuulsa pleenumi üks "kangelasi" oli ka Johannes Semper. Ta ise pleenumist osa ei võtnud, kuid teda nimetasid oma sõnavõttudes peaaegu kõik esinejad.

Selle põhjuseks oli tõsiasi, et Karotamme-vastaste süüdistuste konstrueerimisel käsitleti Semperit kui ühte mõjukamat "kodnatsi", keda kohalik parteijuht olevat soosinud ja toetanud. Süüdistustest koorub üsna selgelt välja, et kui liiduvabariigi kõige mõjukamad "kodnatsid" olid Nigol Andresen ja Hans Kruus, siis neile järgneski kohe Johannes Semper.

Ta oli koos Andreseni, Kruusi ja Aleksander Jõeäärega nimeliselt ära märgitud 7. märtsi 1950. aasta Poliitbüroo otsuses. See omakorda tähendas, et pleenumi sõnavõtjad pidid tahes-tahtmata ka Semperit kui Karotamme (ja veelgi enam Andreseni) usaldusalust materdama.

Semperi nimetamine otsuses tuli aga teistele üllatusena. Kui vahetult enne pleenumi algust 21. märtsi hommikul arutati EK(b)P KK Büroos etteruttavalt juba pleenumi lõpus vastu võetava otsuse projekti, siis teatas Eduard Päll teistele büroo liikmetele, et tema (ja samuti endine julgeolekuminister Boris Kumm) ei saa aru just Semperile esitatud süüdistustest ning leiab, et teda ei oleks üldse vaja nimetada.⁶² Semperi nimi jäi siiski sisse ka pleenumi otsusesse.

Semperi materdamist arvukates sõnavõttudes ei ole mõtet analüüsida, kuna see oli üheülbaline ning primitiivne. Hoopis olulisem on, et pleenumil sai temast n-ö ametlikult kodanlik natsionalist. Seni ei olnud teda selle "austava" epiteediga sildistatud. Ühtlasi tähendas kodanlikuks natsionalistiks tembeldamine seda, et teda võis nüüd valimatult rünnata kui Nõukogude võimu õõnestajat. Enam ei olnud päevakorral lihtsalt vigade ja puuduste kritiseerimine, vaid kodanliku natsionalisti sihiteadliku tegevuse paljastamine laiema avalikkuse ees.

Nii kõik toimuski.

Pärast EK(b)P KK 8. pleenumit tuuakse Semperi "patud" avalikkuse ette. See oli talle endale ootamatu:

"Ühel aprillikuu päeval – vist 11-ndal – leian "Rahva Häälest" oma nime ees kod. nats. Lugesin seda juhtkirjast puiesteel kõndides ja jäin nagu kinnitinutatult seisma. Ei uskunud oma silmi. Mina ja kod nats! Lihtsalt ei uskunud. See on ju päris absurdsus ise. Aga ei, lehes seisab nõnda."⁶³

Tõepoolest, 11. aprilli Rahva Hääles kirjutatigi eelseisva Moskva kirjandusdekaadi ettevalmistustega seoses, et "saime tõsise hoiatuse, et seal, kus meie ei tegutse, tõstab pead vaenlane". Silmas peeti kirjanike liitu ja selle juhtimist. Rahva Hääl kui kompartei ruupor nimetas Andreseni kõrval nüüd ka Semperit kodanlikuks natsionalistiks.⁶⁴

Semper ilmselt lootis selle ajani, et asjalood piirduvad organisatsiooniliste meetmetega – kirjanike liidu esimehe ametikohast ilmajäämisega – ning kodnatside "auväärsesse" seltskonda teda ei arvata. Ta oli juba 1940. aasta juunipöördest peale olnud režiimitruu võimur ega saanud ennast kuidagi pidada kodanlikuks natsionalistiks.

"Aga ei, lehes seisab nõnda," tuli tal siiski hirmunult 1950. aasta aprillis tõdeda. Rahva Hääle veergudel "kodnatsiks" tembeldamine ei olnud tühipaljas ajakirjanduslik näpuviibutus, vaid hoopis tõsisem hinnang. See tähendas üsna ühemõttelist poliitilist põlustamist ning edasiste meetmete rakendamist.

 Komparteist väljaviskamine

EK(b)P KK 8. pleenumi toimumise kohta anti avalikkusele teada alles paar nädalat hiljem. Loomulikult olid kuuldused hakanud levima varem, segunedes hirmu, teadmatuse ja eripalgeliste kuulujuttudega. Ametliku info edastamiseks oli aga vaja ära oodata, et Moskvas pleenumi otsused heaks kiidetakse. Seda tehtigi ÜK(b)P KK Poliitbüroos aprilli alguses.⁶⁵ Alles seejärel hakati ette valmistama ametlikku teadaannet, mis ilmus vabariiklikes ajalehtedes 9. aprillil 1950. aastal.⁶⁶

Sellest hetkest sai tuule tiibadesse uus kodanlike natsionalistide paljastamiste laine, mille kaudu toodi laiema avalikkuse ette märtsipleenumil põlustatud tegelased ja nende "patud". Ja loomulikult said hoogu juurde ka paljastuskampaaniad erinevate eluvaldkondade ettevõtetes ja asutustes.

Semperit aga ootas ees parteiline kadalipp.

17. aprillil oli Semperi küsimus arutlusel EK(b)P KK Bürool, kus ta arvati partei liikmeskonnast välja põhjusel, et ta olevat 1940. aastal vastu võetud partei põhikirja rikkudes.⁶⁷ See oli lihtsalt ettekääne, kuna 1940. aasta juunipöörde järel laiendati kompartei liikmeskonda Moskva heakskiidul kõigis kolmes Balti liiduvabariigis lihtsustatud korra alusel.

Büroo otsus süüdistas Semperit, et Loomingu pikaaegse peatoimetajana võttis ta avaldamiseks vastu nõukogudevastase sisuga artikleid ning oli ise üks peamisi kodanliku natsionalismi ideolooge kirjanduselus. Mõistagi ei mindud mööda Semperi seotusest sotsiaal-revolutsionääride parteiga, tema majaomaniku staatusest ning sellestki, et ta oli abielus suurkaupmehe tütrega.

Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja ametipostil olles võtnud ta tööle kodanlikke natsionaliste, venitanud nende lahtilaskmisega ega ei pidanud tegusat võitlust vaenuliku ideoloogia vastu kunstnike, kirjanike ja heliloojate seas. Semperit süüdistati selleski, et ta olevat kunstnikelt kokku ostnud üle 1,6 miljoni rubla eest väärtusetut kunsti.

Asjaosaline tunnistas bürool, et tegi kaadrivalikul suuri vigu ning ei kontrollinud korralikult inimeste poliitilist tausta.⁶⁸ Semper kinnitas büroolastele, et tal endal kirjanike seas sõpru ei ole.

Tähelepanuväärne on, et selle parteilise ülekuulamise käigus tunnistas Semper, et oli juba 1949. aasta märtsis EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonnas kõnelenud kahest leerist kirjanike seas. Tema sõnul olid ühe leeri eesotsas August Jakobson ja Oskar Urgart ning teise juhtfiguurideks olevat olnud Nigol Andresen ja Mart Raud. Semper kinnitas, et ta ei kuuluvat kumbagi gruppi, mistõttu teda rünnatakse mõlemalt poolt.⁶⁹

Iseloomulikud on teisedki Semperile esitatud süüdistused. Käbini silmis oli Semperi loodud Eesti NSV hümni esimese variandi lõpuosa "kodanlik-natsionalistlik". Lisaks oli vastne liiduvabariigi parteijuht veendunud, et Semper pole toonud parteile mingisugust kasu, vaid on "teeninud kodanlikke natsionaliste", olles ka ise üks nendest.

Käbin küll möönis, et Semper on vahel kirjanikuna kirjutanud "häid asju", kuid kompartei liikmelisuse osas oli ta resoluutne – tuleb välja heita. Samas lisas Käbin, et väljavisatu võib parandada oma "poliitilist nägu, kui edaspidi kirjutab kui kirjanik". Ja kui Semper seepeale paluski alandlikult võimalust töötada edasi kirjanikuna, siis vastas Käbin talle armulikult, et keegi ei võta seda õigust temalt ära. Allpool näeme, kuidas parteijuht oma sõna pidas.

Ühtlasi leidis koos olnud parteiladvik, et Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumil tuleb Semperilt ära võtta teenelise kirjaniku aunimetus,⁷⁰ mida Ülemnõukogu Presiidium kuulekalt mõned päevad hiljem tegi.⁷¹

Kirjanike liidust väljaheitmine

Sama rada mööda sammuti ka kirjanike liidus. Teenäitajaks oli liidu parteialgorganisatsioon, mille 15. aprilli koosolekul edastati kohalolijatele teave kuu aega tagasi lõppenud pleenumi kohta. Mõne päeva pärast tuldi uuesti kokku, et nüüd juba tegudega näidata, kuidas uusi suuniseid ellu viiakse.

Parteialgorganisatsiooni laiendatud koosolek toimus 19.–20. aprillil, mil arutati Paul Viidingu, Mart Raua, Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi personaalküsimusi. Need arutelud kujunesid isegi tollases vaenust tiines ajas pretsedenditult inetuks musta pesu pesemiseks, mille detailid ei ole siinse artikli huviorbiidis.

Loomulikult tuli pleenumi käsulaudu hakata ellu rakendama ja kirjanike liidul oma liikmeskonnas puhastus läbi viia. Seda silmas pidades teatas Oskar Urgart 19. aprillil kokkutulnutele sissejuhatavalt:

"Pleenumi otsuses on paljastatud EN Kirj. Liidu ja juhatuse endist esimees Joh. Semperit kui kodanlikku natsionalisti ja näidatud tema tegevuse tihedaile sidemeile teiste natsionalistidega ja nende tegevusega. Kirjanike Liidu tegevuse osas on Semper tihedalt seotud Andreseni, Viidingu j.t. kodanlike natsionalistide kahjuliku tegevusega. Semperi ja Andreseni sügavalt kahjulikus tegevuses Kirj. Liidu raamides oli neile lähemaks kaastööliseks ja abimeheks Paul Viiding."⁷²

Urgarti loetletud nimedega ei piirdutud. Liikmeskonna puhastamise üle pikemat arupidamist ei olnud ning koosolek oli selles osas napisõnaline, kuid resoluutne: "Teha ettepanek EN Kirjanike Liidu juhatusele heita välja Kirjanike Liidu koosseisust kodanlik natsionalist Semper, dekadendid B. Alver, K. Merilaas, A. Sang; nõukogude korra ja kirjanduse laimajad, fašistide käsilased M. Hubel-Metsanurk ja H. Raudsepp; pikemat aega vaikinud kirjanikud Anvelt, Kajara-Taar, P. Vallak ja A. Tassa."⁷³ Ei ole kahtlust, et see info jõudis üsna pea ka Semperini.

Parteipiletist ilmajäänuna adus Semper ettenägelikult, et sellega tema karistamine ei piirdu ning päevakorrale tõuseb ka väljaheitmine kirjanike liidust. Parteist väljaviskamise ettepanekust teada saades pöördus ta kohe võimuladvikusse tõusnud ametivenna August Jakobsoni poole. EN Kirjanike Liidu esimehe ametikohale lisaks oli Jakobsonist 8. pleenumi järel saanud Eesti NSV seadusandliku võimu pea, Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ning sugugi mitte vähetähtsana – EK(b)P KK Büroo liige.

Semperi 24. aprillil Jakobsonile saadetud kiri väärib pikemat tsiteerimist:

"Nagu Sa arvatavasti tead, heideti mind 17. apr. s. a. EK(b)P KK büroo otsusega Parteist välja.

Oma lõppsõnas sm. Käbin märkis ära, et ma olin kirjutanud mõndagi head, ja toonitas, et ma võin ja mul tuleb edasi töötada parteitu kirjanikuna. Näidaku ma oma töödega oma otsustavat eraldumist kodanlikest natsionalistidest, võitlust nende vastu, võitlust nõukogude korra kindlustamise eest. Kui mul võimalus jäetakse kirjutada, vastasin ma, siis tahan ma neile ülesandeile pühenduda kogu oma loomingu. Seepeale kinnitas Sm. Käbin, et keegi mu töötamist kirjanduse alal ei takista.

Nüüd aga kuulen, et mind on arvatud kirjanike hulka, keda kavatsetakse ENKL-st välja heita. Need on, peale minu, kirjanikud, kes Suure Isamaasõja ajal viibisid okupeeritud ENSV territooriumil.

ENKL-u liikmete nimestikust kustutamine tähendaks mulle täielikku eraldamist kirjanike kollektiivist, igasugusest moraalsest ja ideoloogilisest toest minu edaspidises loomingulises töös, igasugusest abistamisest, kõnelemata muidugi niisugustest asjadest nagu lisapind ja elektrilimiit, ilma milleta siiski veel kuidagi saaks töötada. Kirjutamisvõimalused muutuksid tegelikult igas suhtes niivõrd piiratuks, et ma vaevalt suudaksin nendes kirjanikuna palju edasi töötada.

Sellepärast pöördungi Sinu poole palvega – seista selle eest, et mind siiski ENKL liikmete hulgast ei kustutataks."⁷⁴

Jakobson oma abikätt Semperile ei ulatanud.⁷⁵

Tal ei olnud ilmselt mõtteski ametivenda aidata. Vastupidi, Jakobson oli ise telgitaguse niiditõmbajana kirjanikkonnas 1950. aastal läbiviidud puhastuse üks peamisi arhitekte ning koos Max Laossoniga Käbini lähemaid nõuandjaid. 1945. aasta lõpus kõrvaldati ta EN Kirjanike Liidu eesotsast ning asendati Semperiga.

Jakobson selliseid asju ei unustanud ega andestanud, kuigi 1950. aasta jaanuaris sai temast taas Semperi mahavõtmise järel kirjanike liidu esimees. Ja mis kõige olulisem, tema käsi oli mängus ka kirjanike "musta nimekirja" – nende, kel tuli liidu liikmelisusega hüvasti jätta – kokkupanekul 1950. aasta alguses.

Jakobsoni roll 1950. aasta kirjanikkonna puhastamise ühe võtmetegelasena on seni teenimatult varju jäänud. Sageli on selle aktsiooni ettevalmistamise võtmefiguuriks peetud liidu sekretäri Magnus Mälku. Tema ei olnud siiski otsustaja, vaid Käbini poolt 1949. aasta sügisel liitu saadetud truu käsutäitja, võimuladvikult saadud korralduste ja suuniste edastaja ning ellu rakendaja.

Ühiskonna vaimuelu ohjamise praktiliste küsimustega tegeles EK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakond ja selle asetäitja Endel Jaanimägi. Kui Käbinist sai 1950. aasta märtsi lõpus liiduvabariigi parteijuht, siis jätkas tema tegevust "kirjandusrindel" uus ideoloogiasekretär Aleksandr Kelberg.

Magnus Mälk on meenutanud, et esialgse kirjanike nimekirjaga tuli keskkomiteesse Jaanimägi juurde Oskar Urgart. Nimekirja oli ta Mälgu sõnul koostanud koos August Jakobsoniga. 1950. aasta aprilli alguses toimus Jaanimäe juures nõupidamine koos liidu juhatuse liikmetega, arutamaks küsimust – kes tuleb kirjanike liidust välja visata. Mälk kinnitab, et kokkusaamisel oli liidu juhatus Jaanimäe ees oma liikmeid kaitsnud ning kokkusaamine lõppenudki tulemusteta.

Nii see ei jäänud, kuna pisut hiljem samal päeval olevat Jaanimägi enda juurde tagasi kutsunud kirjanike liidu aseesimehe Eduard Männiku ja sekretäri Mälgu ning teinud "väljaheitmisele kuuluvate kirjanike nimed kategoorilises toonis teatavaks".⁷⁶ Mälgu arvates oli Jaanimäe korralduse taga Kelbergi sekkumine.

Lisainfot tollaste sündmuste kohta saame Semperi päevikust. Vanda Kruusi sünnipäeval 1967. aasta detsembris rääkis Feliks Kauba "pikalt-laialt 1950. a. sündmustest ja tegelastest". Kirjastuse peatoimetajana oli Kauba informeeritud inimene ning tema sõnul oli hoopis Max Laosson kirjanike "musta nimekirja" algne koostaja. Oskar Urgart tõi selle keskkomiteesse Jaanimäe kätte, kes omakorda olevat öelnud, et see "tuleb viia A. Jakobsoni kätte kooskõlastamiseks".⁷⁷

Mõistagi tuleb mälestustesse allikakriitiliselt suhtuda, kuid kahtlemata ei nimetata August Jakobsoni nime siin juhuslikult. Ta oli tollaste sündmustega seotud. Samuti ei ole juhuslik, et Jakobson oli ainuke kirjanik, kes EK(b)P KK 8. pleenumil sõna sai ja andis oma panuse "kodnatside" paljastamisele. Ta kõneles "kurjast käest" ehk "kodanlike natsionalistide rühmast", kes on takistanud nõukoguliku kultuuri edendamist Eestis. Sõnavõtust selgub, et sellesse rühma kuulusid esijoones Andresen, Kruus ja Semper.⁷⁸

Nii ei olnud Semperil mingit lootustki Jakobsonilt abi või toetust saada.

Kirjanike liidu parteialgorganisatsiooni suunised olid kohustuslikud juhatusele, mis koguneski 4. mail 1950. aastal. Koosolekut juhatas Eduard Männik ja kohal olid juhatuse liikmed Mälk, Urgart, Raud, Smuul ja Sikemäe. Esmalt arutati kirjanike dekaadiga seotud küsimusi, kuid seejärel olid päevakorras n-ö kaadriküsimused. Semper arvati koos Eduard Pälliga välja ajakirja Looming toimetuskolleegiumist.

Seejärel kuulati "Mälgu ettepanekut seoses Kirjanike Liidu parteialgorganisatsiooni otsusega liikmete kustutamise kohta EN Kirjanike Liidu nimekirjast".79 Juhatus täitis seda suunist kuulekalt, sealjuures 7 liidu liikme (Johannes Semper, Paul Viiding, August Sang, Kersti Merilaas, Betti Alver, Hugo Raudsepp, Mait Metsanurk) väljaviskamisel oli formaalne alus liidu põhikirja II osa, lõik 5 ja punkt B ("liikme tegevus on vastuolus sotsialistliku ülesehitustööga"). Kolme kirjaniku (Leo Anvelt, Agnes Kajar-Taal, Aleksander Tassa) puhul aga tugineti põhikirja II osa, lõik 5 ja punkt D-le. ("kirjanduskunstilise ja kirjandusarvustusliku tegevuse lõpetamise puhul rea aastate jooksul").⁸⁰

1950. aasta algupoole "pereheitmisega" kirjanike liidus – Semperi ja teiste väljaviskamisega – saavutas puhastuslaine oma haripunkti.⁸¹

Ajakirjanduslik turmtuli

Semperile oli tema parteist ja kirjanike liidust väljaviskamine ning sellele järgnev suureks šokiks. See kumab läbi isegi aastaid hiljem kirja pandud päevikukatkest, milles ta kirjeldab oma tundeid parteist väljaheitmise järel:

"Tulen trepist alla nagu läbipekstu. Nüüd on kõige raskem möödas, mõtlen. Aga ei. Iga päev sõimatakse, mõnitatakse, teotatakse ajalehtedes, koosolekuil. Kuna mu nägu tuntakse, siis on raskem tänavatel liikuda: inimesed vahivad, pöörduvad ümber, müksavad üksteisele külge, sosistavad. Päris võimatu on trammis sõita. Kaks purjus meest istuvad kuskil trepil, kes mind nähes mu nime hüüavad. Nii kestab see kevade ja suve läbi. Tunnen enese olevat hüljatu, põlualuse, jälitatu".⁸²

Semperi avalikkuse silmis "kodnatsiks" vormistamisel oli keskne roll ajakirjanduslikul sõnarahel, mis vallandus laiapõhjaliselt alates 1950. aasta aprilli keskpaigast. Sealjuures olid turmtulel ajakirjanduses erinevad kihistused ja eesmärgid.

Semperi häbimärgistamine ei piirdunud Eesti ajakirjandusega, vaid temast kui põlualusest kirjutati ka üleliidulistes väljaannetes. Seegi oli kindlasti koordineeritud tegevus. Semper on päevaraamatusse olulisemad "paljastajad" kirja pannud: "Kuusberg ja Kelberg kirjutasid laimavaid ridu minu kohta."⁸³

Tegelikult oli kirjutajaid rohkem ning nende kirjatööde fookuses ei olnud üksnes Semper ja tema looming, vaid Nõukogude Eesti kirjanduse "edusammud" tervikuna. Eesti kirjanduse teema sai üleliidulisel tasemel tähelepanu osaliseks seoses ettevalmistamisega Moskvas 1950. aasta mais toimuvaks Eesti NSV kirjanduse dekaadiks.

Avalöögi selles vallas tegi Paul Kuusbergi artikkel 26. aprillil NSV Liidu ühes olulisemas kirjandusväljaandes Literaturnaja Gazetas, kus autor Semperit materdas. See oli asjaosalisele kindlasti valus löök. Ta kirjutas ajalehe peatoimetajale Konstantin Simonovile pikema protesti- ja õigustuskirja, kus vastustas Kuusbergi süüdistusi.⁸⁴

Loomulikult ei olnud protestimisel tulemust. Semperile siiski vastati lühidalt ning teatati, et toimetus peab artiklis esitatud seisukohti õigeks.⁸⁵ See olevat Semperi enda sõnul ka ainus kord, mil ta püüdis ajakirjanduses ilmunud süüdistuste ees tõtt jalule seada.

Kuusbergi kirjatükile järgnesid "raskekahurväe" kirjutised keskajakirjanduses 1950. aasta mais: Käbini sulest ilmus artikkel Pravdas (13. mail),86 Laossonilt Izvestijas (23. mail)87 ning Kelbergilt Literaturnaja Gazetas (24. mail).88 Kõigis neis kirjutistes nimetati negatiivses võtmes ka Semperit, kuid siiski tunduvalt leebemas vormis kui Nigol Andresenit.

Tooni andis Käbini seisukoht, et Semperi näidend "Murrang" on küll teatud edusammuks nõukoguliku kirjanduse edendamisel, kuid autor ei ole suutnud ümber hinnata oma varasemaid töid. Laossoni ja Kelbergi hinnangud Semperile langesid üldjoontes parteijuhi omaga kokku.

Ajakirjanduslikele tavarünnakutele lisandusid programmilised tekstid, kompartei esindusväljaandes Eesti Bolševik aprillis avaldatud juhtkiri ning Magnus Mälgu üleni ideoloogilisse vahtu rüütatud artikkel maikuu Loomingus. Nendest tekstidest ammutasid teised väljaanded eeskuju, millise retoorikaga kodanlikke natsionaliste paljastada.

Eesti Bolševiku juhtkiri oli avalikkusele adresseeritud lühikokkuvõte EK(b)P KK 8. pleenumil toimunust, mis ühtlasi loetles üles pleenumil paljastatud kodanlike natsionalistide "koorekihi" eesotsas Nigol Andreseni, Hans Kruusiga ning otsapidi ka Johannes Semperiga.⁸⁹

Mälgu paskvill oli aga suunatud personaalselt Johannes Semperi tegevuse "paljastamisele" kirjandus- ja kultuurivaldkonnas laiemalt. Mälk kirjutas: "Kauemat aega püsis meie kultuurielu võtmepositsioonil kodanlik natsionalist Johannes Semper, kes Kunstidevalitsuse juhatajana ja hiljem Kirjanike Liidu esimehena tegi tõkestamatult oma kahjuritööd meie kultuurielu laostamiseks."⁹⁰ Mälgu sõnul oli Semperi peamine abimees "antipatrioot" Paul Viiding ja vähemal määral ka Mart Raud.

Eelkõige selle kolmiku toetusel said kirjanikkonnas tegutseda erineva suunitlusega "kahjurid": isehakanud "kriitikud" Rasmus Kango-Pool ja Karin Kask, "kodanluse ideoloog ja ustav teener" Friedebert Tuglas, "okupantide abistajad" Mait Metsanurk-Hubel ja Hugo Raudsepp, dekadendid ehk "kõdunemise ja reaktsiooniliste ideede kuulutajad" Betti Alver, Kersti Merilaas ja August Sang, nõukogude korra vaenlane Leida Kibuvits ning "kosmopoliidikesed" Lembe Ongo, Ellen Hiiob ja Ain Kaalep.

Nii raamistati Mälgu artiklis nende inimeste ring kirjanikkonnas, keda võis nüüd valimatult kritiseerida ja materdada.

Magnus Mälgu, Max Laossoni ja mõne teisegi nn kolleegi rünnakud ei tulnud üllatusena. Mõneti ootamatu võis aga Semperile olla see, et ka Juhan Smuul, kellele ta oli sõja ajal abikäe ulatanud, teda ründas. 1950. aasta mai lõpus ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud värss-pamfletis "Norra brigg" naeruvääristas Smuul juba põrmustatud Andresenit, Kruusi, Viidingut, Adamson-Ericut ning ka Semperit.

See ei olnud tavapärane "kodnatside" hurjutamine, vaid Smuuli omapoolne panus nende häbimärgistamiseks. Selliseks rünnakuks ei olnud 1950. aasta mais enam mingit vajadust, sest kõik nimetatud olid selleks ajaks juba täielikult tasalülitatud. Küllap sel moel maaslamajaid lüües soovis Smuul kinnitada oma ustavust poliitilisele võimule.

Smuuli silmis olid ametlikult põlu alla sattunud Andresen, Semper jt "meile vaenulikud ja võõrad inimesed". Nii kõneles Smuul veel 1953. aastal EKP Keskkomitee VIII pleenumil, kus ta oma sõnavõtus sõjajärgsete aastate kirjanduselu iseloomustas.⁹¹ Smuuli jaoks oli seega aastatel 1949–1950 ette võetud puhastus kirjanikkonnas õigustatud ning vajalik.

Tuleb siiski tunnistada, et Semper ei leidnud "Norra briggis" samaväärset tähelepanu kui Andresen, Kruus, Viiding ja Adamson-Eric. Suure tõenäosusega on selle põhjuseks Smuuli kohtumine Semperiga Nõukogude tagalas 1943. aastal.

Smuul oli 1941. aastal mobiliseeritud Punaarmeesse, kuid nõrga tervise tõttu teda rindele ei saadetud. Ta sattus 1942. aastal Tutajevo puhkekodusse ravile, kus töötasid Aadu Hint ja Minni Nurme. Nad julgustasid kirjutamishuvilist noormeest loominguga edasi tegelema.⁹² Smuul on märkinud, et just tänu nende heatahtlikule suhtumisele kirjutas ta esimese trükki pääsenud luuletuse "Noorimale õele".⁹³ Aadu Hint läkitas noore "ande" Jaroslavli Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite juhi Johannes Semperi jutule.⁹⁴

1943. aasta alguses ilmuski Smuul Semperi palge ette koos Aadu Hindi kaaskirjaga, millest võis lugeda:

"Selle kirjaga tuleb Teie juurde noor, 20-ne aastane sms Juhan Schmuul, pärit Muhu saarelt. Ta näitab Teile oma laule, mis minu arust on nii noore inimese kohta küllalt head, mõned isegi väga omapärased.--- Sms Schmuuli huvi kirjanduse vastu on pidev – mitte juhuslik ja oleks kahju, kui sms Schmuuli noor, küll veel välja kujunemata kirjanduslik püüdlikkus – et mitte öelda anne – ei leiaks soodsaid arenguvõimalusi."⁹⁵

Semper võttis Smuuli sõbralikult vastu. Smuul andis talle Hindi kirja ja oma luuletuse "Noorimale õele". Järgmisel päeval kohtuti uuesti juba Semperi toas "Bristoli" võõrastemajas. Smuul on seda kokkusaamist meenutanud aastaid hiljem järgmiselt:

"Järg tuli minu kätte. "Noorimale õele" oli tekkinud terve parv punase pliiatsi jälgi – kirjavahemärkide, riimide, mõningate õigekirjutusest möödalaskmiste kohal. Semper rääkis minuga kaua ja sõbralikult. Mulle tundus, et ta otsis lihtsamaid sõnu. Talle meeldivad minu luuletused. --- Ma olen siiani tänulik Semperile. Tema lihtsuse, tema inimlikkuse ja selle eest, et ta rääkis minuga kui mees mehega."⁹⁶

Kuigi need meenutused on kirja pandud 1964. aastal seoses Semperile Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetuse andmisega, ei ole ilmselt kahtlust, et Semperi heatahtlik suhtumine ja toetus 1943. aastal oli Smuulile oluline ja ei ununenud. Ka poliitiliste olude teisenemise järel on Smuul see, kes innukalt toetab Semperi hea nime taastamist. Nii kirjutas Smuul omapoolse ülistava iseloomustuse, et Semper võetaks tagasi kompartei liikmeks. Sealjuures nentis Smuul, et 1950. aastal koges Semper palju ülekohut, kuid sellele vaatamata "käitus ta mehiselt".⁹⁷

Abi Moskvast: Aleksandr Fadejevi kiri Käbinile

Kirjanike liidust väljaviskamise järel 1950. aasta mai alguses oli Semper täielikult põrmu paisatud. Tal ei olnud enam ühtegi ametit ega sissetulekuallikat. Tema kui põlualusega suhtlesid vaid üksikud ehk nagu ta tsiteeritud luuletuses kirjutas:

Ka sõbral vaikiv pilk ja keel on kinni.
Ei telefoni ega kirja.
Mu ümber nõiutud tumm sõõr.

Seda niigi keerulist olukorda raamistas süvenev hirmuõhkkond ning tuleviku ebamäärasus. Semper seisis silmitsi hirmuga, et ka teda võidakse arreteerida, nii nagu märtsikuus oli juhtunud Nigol Andreseniga. Pikaajaline sõber Hans Kruus, kellega nad lähestikku elasid, käis samuti põlualusena ringi vahistamise ootuses.

Semperi enda sõnul ei olnud ta millegi sarnasega oma elus kokku puutunud. 1955. aasta mais päevikusse kirja pandud read tunnistavad:

"Viis aastat möödub mu kõige raskemast maipühast. Mis ma siis olin? Kümne sõrmega laviini vastu – oleks absurdsus olnud. Iga päev sadas mu peale süüdistusi, valet, laimu. Kõik tuli vaikides alla neelata."⁹⁸

Mida teha olukorras, kus abi ja toetust ei olnud kelleltki loota?

Üheks õllekõrreks oli Käbini ütlus, et ta võiks hästi kirjutama hakates parandada oma "poliitilist nägu". Semper haaras sellest kinni, lootis "parteitu kirjanikuna edasi töötada"⁹⁹ ning võimutruu loominguga enda olukorda kergendada.

Esmalt hakkas ta usinasti kokku panema luulekogu. 1950. aasta juulis pöördus Semper otse Käbini poole, et viimane annaks oma hinnangu tema uuele luulekogule. Semper kirjutas Käbinile:

"Toetudes Teie seletusele, et võin edasi töötada kirjanikuna, olen ma kirjutanud luuletusi ja viimistlenud vanu. Selle tulemuseks on luulekogu "Meie päevad", mille käsikirja Teile saadan. Enamik luuletusi selle teises osas on sihitud sõjaõhutajate vastu, on kirjutatud viimasel ajal. Kas tohib loota, et teie oma pilgu nendele heidaksite? Ühe eksemplari käsikirjast saatsin sm. A. Kelbergi nimele."¹⁰⁰

Kirjale lisatud märkusest selgub, et see saadeti rohkem kui kuu aega hiljem hindamiseks kirjanike liidu sekretärile Magnus Mälgule: "Seltsimees Käbini ülesandel saadan kirjanike Liidule Semperi luuletuskogu "Meie päevad", millist palun tagastada seltsimees Käbinile koos retsensiooniga võimalikult kiiresti." Ilmselgelt oli retsensioon eitav.

Detsembris saatiski Käbini abi E. Int luulekogu käsikirja Semperile tagasi ning teatas, et kirjanike liit ei soovita seda välja anda.¹⁰¹ Vahemärkusena võib mainida, et Käbin on hiljem oma mälestustes püüdnud näidata ennast kui suurt Semperi kaitsjat, mis kirjeldatu valguses ei vasta kuidagi tegelikkusele.¹⁰²

Ralf Parve on meenutanud, et 1950. aasta sügisel andis Magnus Mälk talle retsenseerimiseks Semperi luulekogu, kus oli "suur hulk kõige ehtsamaid nõukogulikke luuletusi". Parve sõnul kirjutas ta kogu kohta toetava retsensiooni: "Kiitsin nii kõvasti, kui jõudsin – teades, et Semperi situatsioon on selline, et kui nüüd tõesti see käsikiri läbi läheks, siis see võib-olla veel päästaks teda."

Mõistagi ei läinud see läbi. Mälk andis Semperi käsikirja teistkordseks retsenseerimiseks Arnold Tulikule, kes oli tollal EN Kirjanike Liidu luulekonsultant ja kes kirjutas ootustele vastava teksti.¹⁰³ Selle retsensiooniga saadetud käsikiri EK(b)P Keskkomiteesse. Autorile anti teada, et kirjanike liit ei pea vajalikuks nimetatud käsikirja väljaandmist.¹⁰⁴

Semper ei piirdunud vaid luulekoguga. 1950. aasta suvel alustas ta oma nõukogudeaegse suurteose kirjutamist.

Mõte kirjutada romaan intelligentsist pöördeaastatel oli tekkinud juba 1941. aastal. Konkreetsem kava sai paberile 1947. aastal, kuid kirjutamise võttis Semper ette alles pärast seda, kui oli põlu alla sattunud.¹⁰⁵ Semper on ise öelnud:

"Romaan "Punased nelgid", mille kirjutamisega ma algust tegin juunis 1950, oma elu raskeimal perioodil, kus üks hoop teise järel selga langes ja ma nende eest oma fantaasia-maailma lendasin, tundes, et see hoopidesaaja polegi mina, vaid keegi võõras ---."¹⁰⁶

"Punased nelgid" pidi tõestama, et "parteitu kirjanik" suudab ja tahab kirjutada nõukogulikku loomingut. Romaani kirjutamine oligi tema mitme järgneva aasta põhiline loominguline tegevuseks. Teos valmis 1954. aasta lõpus, Semperi enda sõnul pani ta sellele lõpp-punkti 14. detsembril.

Poliitiline võim Semperi pühendumust ei hinnanud. Ta oli jäänud igasuguse sissetulekuta. Tsensuuriamet keelustas tema teosed ja tal ei võimaldatud ka tõlketöid teha. Eesti NSV hümni sõnade autori nimi kadus avalikust ruumist. Viimases hädas pöördus Semper abi saamiseks NSV Liidu Kirjanike Liidu esimehe Aleksandr Fadejevi poole. 1951. aasta veebruaris sõitis ta Moskvasse, kus kohtus juba sõjaajast tuttava Fadejeviga ning kirjeldas sellele oma närust olukorda. Fadejev lubaski teda aidata.

Sellelgi kohtumisel oli oma eellugu. Nimelt oli Semper esimest korda Fadejevi poole abi saamiseks pöördunud 1950. aasta aprillis komparteist väljaviskamise järel. Ta kirjutas Fadejevile kirja, paludes "teha kõik, et ma võin – kirjanikuks jääda".¹⁰⁸

Kirja viis Moskvasse Semperi abikaasa Aurora, kes aga Fadejeviga isiklikult kokku ei saanud, kuna sovetiriigi esikirjanik ei viibinud sel ajal Moskvas. Aurora Semper sai kirja ometi üle anda kirjanike liidu teisele ametimehele Aleksei Surkovile, kes olevat selle läbi lugenud ning lubanud "kõik teha". Kuid lubadusele tegusid ei järgnenud. Hiljem sai Semper teada, et 1950. aastal tema osas Moskvas midagi ette ei võetud. Surkov ütles seda ise Semperile 1956. aasta lõpus Moskvas toimunud NSV Liidu kirjanike sekretariaadi laiendatud koosolekul, avalikult kõigi ees tunnistades: "Oleme argpüksid!"¹⁰⁹

1951. aasta veebruaris pidas Fadejev aga oma lubadust. Ta saatis Käbinile kirja, kus palus parteijuhti kaasa aidata, et ilma sissetulekuta Semper võiks tegeleda vähemalt ilukirjanduse tõlkimisega. Kiri oli oskuslikult koostatud, selles tunnistati Semperi vigu, kuid samas tõdeti, et teda ei saa "päris kadunud inimeseks pidada".

Fadejev kirjutab Käbinile, et kui "nii eakas inimene nagu Ahmatova" osutus võimeliseks kirjutama kaasaegseid värsse, siis "võiks ja oleks põhjust oletada, et ka Semper võib välja jõuda õigele teele ja luua väärtuslikke teoseid nii ideelises kui kunstilises mõttes". Samuti viitas ta sellele, et Semper kirjutab Eesti lähiajaloost romaani ning jätkab värsside loomist.

Oma kirja lõpetas Fadejev järgmiselt: "Palun Teid väga tema asja eraviisiliselt nii korraldada, et Eesti Kirjanike Liit ja ilukirjanduse kirjastus võtaksid tarvitusele abinõud, et aidata J. Semperil välja jõuda õigele teele."¹¹⁰

Sellest Moskvas-käigust oli kasu – Käbin ei jätnud kirja tähelepanuta. Fadejevi kiri sai Semperile päästerõngaks, kuna seejärel tema enda sõnul "olukord kiiresti paranes".¹¹¹ See oli murdepunkt, mis hakkas teed sillutama Semperi põlu alt vabanemisele. Seegi protsess, mis samm-sammult kiirenes pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal, ei kulgenud sirgjooneliselt ning vääriks eraldi käsitlemist.

 Kokkuvõtteks

Semperi kui ühe keskse 1940. aasta riigikaotuse ja ustava punavõimu toetaja põlustamise lugu oli mitmes mõttes õpetlik ja ajastut iseloomustav.

Üldises plaanis oli tema lugu paljuski sarnane Nigol Andreseni, Hans Kruusi ja mitme teise sel ajal poliitilise võimuga tihedalt seotud inimese saatusega sõjajärgsetel aastatel. Seda üldisemat võimu toimimise loogikat olen varem riivamisi käsitlenud.¹¹²

Samas on kõik need lood oma individuaalsete eripärade ja tagajärgedega ning lisavad olulisi detaile konkreetse ajastu ja tollaste inimeste tehtud valikute mõistmiseks. Semperi jaoks oli tema põlu alla panemine ja nende karmide aastate üleelamine katsumuseks, mida ta enda arvates kuidagi ära ei olnud teeninud.

Paradoksaalsel kombel võis Semper aga 1950. aastal toimunule tänulik olla, kuna see tegi temast teatud mõttes lõplikult nõukogude kirjaniku. Ei ole sugugi kindel, et ilma põlu alla sattumata oleks Semper suutnud end mobiliseerida ning kirjutada romaani "Punased nelgid", mille üle ta ise uhkust ja rahulolu tundis. Ta pidas oma romaani esimeseks tõeliseks nõukogude romaaniks.

Vaevalt oleks ta rahulikes oludes vaevunud end sel moel pingutama. Ehk just sel põhjusel – põlustamise järel taas mugavalt ühiskondlikku lugupidamist nautima asudes – kuhtus ka loominguline ind ning kavandatud järg "Punastele nelkidele" jäigi lõpetamata. Küllap heastas Semper end nõukogulikele kaanonitele vastava romaani kirjutamisega ka parteijuht Käbini silmis. On üsna selge, et ilma Käbini heakskiiduta ei oleks Semperist saanud üks Nõukogude Eesti kirjanduselu esindusnägusid 1960. aastatel.

Inimese kogu elukaart silmas pidades läks Semperil, hoolimata 1950. aasta hirmust ja üleelamistest, mis kajastusid artikli alguses tsiteeritud luuletuses, siiski hästi. Ükski teine 1940. aasta riigikaotajate seltskonnast ei saanud oma elu lõpuaastatel nautida sellist austust, lugupidamist ning ka poliitilise võimu toetust nagu Semper.

Erinevalt Hans Kruusist ja Nigol Andresenist ei pidanud ta aastaid vangikongis veetma. Tema põlu all olemine, avaliku alanduse ja materdamise talumine mitme aasta jooksul ei ole mingil moel võrreldav Kruusi ja Andreseni läbielamistega stalinlikes kinnipidamisasutustes.

Ralf Parve on tabavalt öelnud, et Semper suhtus Nõukogude võimu "ei kuidagi". See on ehk pisut liialdatud ütlemine, kuid võib-olla umbes samamoodi suhtus ta ka Eesti Vabariiki. Tundub, et Semperi jaoks oli esiplaanil tema enda mina ning olenemata ümbritsevast poliitilisest reaalsusest püüdis ta end kohandada oludega selliselt, et võimalikult hästi toime tulla. Ta suutis väljapeetult oma eetilisi ja poliitilisi tõekspidamisi painutada erinevate poliitiliste võimude jaoks sobivaks.

Nii väljapeetult ei teinud seda vist keegi teine. 1940. aasta juunipöördega kaasaminek ei olnud sundkäik, vaid teadlik valik. Nii nagu ka kohanemine sõjajärgsete oludega. Seda on Semper ka hiljem ise tunnistanud. 1960. aastate lõpus ütles ta Aksel Tammele sõjajärgsete aastate artikleid ja tegemisi silmas pidades: "Keegi mind ei sundinud. Ma olin veendunud stalinist."¹¹³ Semperi elukäik ongi ehk omamoodi kohanemise musternäide.

Artikkel ilmus ajakirjas Looming.

Viited:

1 – Paul Rummo, Johannes Semperi pärandist. Looming 1971, nr 1, lk 39–40. Vt ka Johannes Semper, Lehekülgi nagu lehti puult. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 40. Luuletuse teises trükis puudub stroofivahe, kolmandasse ritta on lisandunud hüüumärk ("Ei, mitte päikesest!") ja kümnendas reas on Saatus kirjutatud suure algustähega.
2 – Varasema Semperi kohta vt lähemalt Jaak Valge monograafiat "Punased" (2014).
3 – Sirje Olesk, Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. Rmt: Sirje Olesk, Tõdede vankuval müüril: artikleid ajast ja luulest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002, lk 89–101.
4 – Ralf Parve, Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused. Küsinud ja üles kirjutanud Jaak Urmet. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 173.
5 – Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo 162 etteastumist 1944–1956 vahemängude ja sissejuhatusega. Tallinn: Varrak, lk 164.
6 – Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d, lk 164.
7 – Mari Möldre, Eesriie avaneb. Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010, lk 412.
8 – Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d, lk 163.
9 – Sealsamas, lk 194.
10 – Johannes Semper kinnitati ametisse 21. detsembril 1940. RA, ERAF.1.6.3314, l 15.

11 – Nigol Andreseni soovitus Semperi kohta 29. XII 1940. RA, ERAF.1.6.3314, l 10–11.
12 – Nigol Andreseni iseloomustus Semperi kohta 14. XII 1944. RA, ERAF.1.6.3314, l 17.
13 – Dmitri Kuzmini iseloomustus Semperi kohta XII 1946. RA, ERAF.1.6.3314, l 32–34.
14 – Dmitri Kuzmini iseloomustus Semperi kohta 27. I 1947. RA, ERAF.1.6.3314, l 43–44.
15 – Dmitri Kuzmini iseloomustus Semperi kohta 20. VIII 1947. RA, ERAF.1.6.3314, l 47–49.
16 – Dmitri Kuzmini iseloomustus Semperi kohta 27. I 1948. RA, ERAF.1.6.3314, l 50–52.
17 – ENSV MN määrus Semperi Kunstide Valitsuse juhataja ametikohalt vabastamise kohta 6. II 1948. RA, ERAF.1.6.3314, l 55.
18 – Dmitri Kuzmini teatis Semperi kohta 6. II 1948. RA, ERAF.1.6.3314, l 54.
19 – Vt Nikolai Sutokski isikutoimik. RA, ERAF.1.6.9081.
20 – Jaan Roos, Läbi punase öö. III. 1948. aasta ja 1949. aasta päevik. Lisa: 1944. aasta lõpp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2001, lk 43.

21 – Tiit Hennoste, Ilo ja elu. Valitud artikleid 2005–2021. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 218.
22 – Kaljo-Olev Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn, 1996, lk 190.
23 – EN Kirjanike Liidus. Looming 1949, nr 1, lk 126–127.
24 – Pealekaebus Karotammele Semperi kohta 6. X 1948. RA, ERAF.1.7.315a, l 1–2.
25 – Sealsamas, l 2.
26 – Vt lähemalt: Tõnu Tannberg, "Nigol Andreseni langus paistab olevat nüüd täielik". Looming 2024, nr 10, lk 1400.
27 – Pealekaebus Karotammele Semperi kohta 6. X 1948, l 3.
28 – Vt lähemalt: Tõnu Tannberg, "Nigol Andreseni langus paistab olevat nüüd täielik", lk 1397−1415.
29 – J. Semperi sõnavõtt ENKL-i ülevabariigilisel nõupidamisel 23. IV 1949. RA, ERAF.1.14a.25.
30 – E. Roht, Kirjanike küllasõit kolhoosidesse. Talurahvaleht 30. IV 1949.

31 – Magnus Mälk, Kirjanike ideelis-poliitilisest õppetööst. Sirp ja Vasar 22. X 1949.
32 – J. Semperi avaldus ENSV MN Asjadevalitsusele 26. IX 1949. RA, ERA-1765.1.45, l 15.
33 – M. Mälk I. Käbinile 2. XI 1949. RA, ERA-1765.1.41, l 19.
34 – Kommunismi võidu poole. Sirp ja Vasar 31. XII 1949.
35 – Uueks aastaks. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Ed. Pälli raadiokõne aastavahetusel 1949–1950. Noorte Hääl  1. I 1950.
36 – EK(b)P KK Büroo protokoll 31. XII 1949. RA, ERAF.1.4.851, l 231.
37 – Johannes Semper, Päevaraamatud. Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 340.
38 – Silmas on peetud Käbinit.
39 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 340.
40 – ENKL-i registreerimisleht. RA, ERA.R-1765.1.54, l 1.

41 – M. Mälk ENKL-i konverentsil 16. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.54, l 27.
42 – Sealsamas.
43 – E. Päll ENKL-i konverentsil 16. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.54, l 30.
44 – J. Semper ENKL-i konverentsil 16. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.54, l 28.
45 – Sealsamas, l 34–35.
46 – L. Lentsmani teatis J. Semperi kohta koopia 17. I 1950. RA, ERAF.2.135.302, l 29–34.
47 – EN Kirjanike Liidu kriitikarohke konverents. Sirp ja Vasar 21. I 1950.
48 – J. Semper A. Safronovile 7. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.65, l 3.
49 – M. Mälk NSV Liidu Kirjanike Liidule 20. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.65, l 4; M. Mälk ENSV MN Asjade Valitsusele 21. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.66, l 27.
50 – A. Safronov A. Jakobsonile 21. I 1950. RA, ERA.R-1765.1.65, l 5.

51 – Kirjanike vabariiklik konverents. Õhtuleht 17. I 1950.
52 – Andkem Eesti NSV 10. aastapäevaks uusi, kõrgeväärtuslikke kirjandusteoseid! EN Kirjanike Liidu konverents. Noorte Hääl 18. I 1950.
53 – EN Kirjanike Liidu kriitikarohke konverents.
54 – Ralf Parve, Meie algupärase noorsookirjanduse saavutusi ja puudujääke. Sirp ja Vasar 21. I 1950.
55 – Friedebert Tuglas, Eluloolisi märkmeid II. 1944–1959. Tartu: Virgela, 1997, lk 47.
56 – Jelena Zubkova, Baltimaad ja Kreml. 1940–1953. Tallinn: Varrak, 2009, lk 222–223.
57 – Sealsamas.
58 – N. Karotamm J. Stalinile 17. II 1950. Тыну Таннберг, Политика Москвы в республиках Балтии в послевоенные годы (1944–1945). Исследования и документы. (История сталинизма). Moskva: РОССПЭН, 2010, lk 255–273.
59 – Vt Tõnu Tannberg, 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. Eesti süüasi (1949–1952) Moskvast vaadatuna. Tuna 2001, nr 3, lk 120–123.
60 – Постановление ЦК ВКП(б) "О недостатках и ошибках в работе ЦК КП(б) Эстонии" 7. III 1950. Rmt: ЦК ВКП(б) и региональные партийные комитеты. 1945–1953. Мoskva: РОССПЭН, 2004, lk 249–251.

61 – Vt pleenumi kohta: Jelena Zubkova, Baltimaad ja Kreml, lk 222–223; Olev Liivik, Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu "juunikommunistide" ja "korpusemeeste" üle? Tuna 2010, nr 1, lk 55–69.
62 – Kaljo-Olev Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d, lk 254.
63 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 340.
64 – Eesti kirjanduse dekaad Moskvas. Rahva Hääl 11. IV 1950.
65 – Постановление ЦК ВКП(б) "Вопросы ЦК КП(б) Эстонии" 5. IV1950. Rmt: ЦК ВКП(б) и региональные партийные комитеты, lk 251–252.
66 – Vt näiteks: Eestimaa K(b)P Keskkomitee pleenum. Informatsiooniline teadaanne. Noorte Hääl 9. IV 1950.
67 – EK(b)P KK Büroo otsus J. Semperi kohta 17. IV 1950. RA, ERAF.1.4.955, l 13–14. Kaljo-Olav Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed, lk 182.
68 – EK(b)P KK Büroo istungi stenogramm 17. IV 1950. RA, ERAF.1.4.1089, l 124.
69 – Sealsamas, l 125.
70 – EK(b)P KK Büroo 17. IV 1950 istungi stenogramm. RA, ERAF.1.4.1089, l 128; Kaljo-Olav Veskimägi, Kuidas valitseti Eesti NSV-d, lk 256–257.

71 – ENSV Ülemnõukogu otsus (koopia) 22. IV 1950. RA, ERA.R-1765.1.67, l 6.
72 – ENKLi parteialgorganisatsiooni koosoleku protokoll 19. IV 1950. RA, ERAF.2477.1.25, l 10.
73 – ENKLi parteialgorganisatsiooni koosoleku resolutsioon 20. IV1950. RA, ERAF.2477.1.25, l 49.
74 – J. Semper A. Jakobsonile 24. IV 1950. EKM EKLA, f 188, m 37:2.
75 – Semper ei unustanud oma ametivenna vaikimist. See tuli kõnekalt esile Jakobsoni ärasaatmisel 1963. aasta kevadel Estonia kontserdisaalis. Ralf Parvega vesteldes oli Semper maininud, et ajaleht Sirp ja Vasar soovis temalt Jakobsoni nekroloogi. Semper viitas 1950. aastale ja ütles: "Käsi ei tõuse!" (Ralf Parve, Minu aeg, lk 88–89.)
76 – Magnus Mälk, Tolerantsusevaesed aastad. Keel ja Kirjandus 1987, nr 12, lk 745.
77 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 395.
78 – A. Jakobsoni sõnavõtt EK(b)P KK 8. pleenumil. Akadeemia 1999, nr 6, lk 1337–1340.
79 – ENKL-i juhatuse protokoll 4. V 1950. RA, ERA.R-1765.1.54b, l 15.
80 – Sealsamas.

81 – 1950. aasta detsembris heideti kirjanike liidust välja ka Friedebert Tuglas.
82 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 341.
83 – Sealsamas.
84 – J. Semper K. Simonovile (kirja mustand) 30. IV 1950. EKM EKLA 188, M 37:2, l. 4–6.
85 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 341.
86 – Vt Ivan Käbin, Eesti Nõukogude kirjanduse ülesanded. Viru Sõna 20. V 1950.
87 – Vt Max Laosson, Eesti Nõukogude kirjandus. Noorte Hääl 30. V 1950.
88 – Vt Aleksander Kelberg, Eesti rahva kirjandus. Noorte Hääl 28. V 1950.
89 – Lõpuni paljastada kodanlikud natsionalistid, eesti rahva kõige kurjemad vaenlased. Eesti Bolševik 1950, nr 8, lk 2–14.
90 – Magnus Mälk, Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus. Looming 1950, nr 5, lk 531.

91 – Juhan Schmuul, Eesti nõukogude kirjanduse olukorrast. Looming 1953, nr 12, lk 1429.
92 – Ülo Tonts, Juhan Smuul. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 60.
93 – Juhan Smuul, "Keele ja Kirjanduse" ringküsitlus kirjanikele. Keel ja Kirjandus 1961, nr 5, lk 309.
94 – Juhan Smuul, Paar kildu sõjapäevilt. Sirp ja Vasar 3. IV 1964.
95 – A. Hint J. Semperile 8. I 1943. EKM EKLA, f. 188, m 36:4.
96 – Juhan Smuul, Paar kildu sõjapäevilt.
97 – J. Smuuli iseloomustus J. Semperi kohta 7. IX 1958. RA, ERAF.2.135.302, l 77.
98 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 339.
99 – Sealsamas.
100 – J. Semper I. Käbinile 12. VII 1950. EKM EKLA, f 188, m 37:2, l 21.

101 – E. Int J. Semperile 20. XII 1950. EKM EKLA, f 188, m 37:2.
102 – Johannes Käbin, Aastate ja kauguste tagant. Tallinn: Varrak, 2020, lk 298–299.
103 – Ralf Parve, Minu aeg, lk 60–61.
104 – Hiljem pani Semper enamiku nendest luuletustest kogusse "Kuidas elaksid?" (1958).
105 – Erna Siirak, Johannes Semper. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk 220.
106 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 333.
107 – Kaljo-Olev Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu, lk 208.
108 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 340.
109 – Johannes Semper, Päevaraamatud, lk 347.
110 – A. Fadejev I. Käbinile 10. II 1951. RA, ERAF.1.72.22, l. 1. Vt kirja tõlget: Erna Siirak, Johannes Semper, lk 218–219.

111 – Erna Siirak, Johannes Semper, lk 219.
112 – Vt. lähemalt: Tõnu Tannberg, "Nigol Andreseni langus paistab olevat nüüd täielik", lk 1397−1415; Tõnu Tannberg, Ajalugu ei ole kunagi liiga palju. Tartu: Ilmamaa, 2024, lk 107–312.
113 – Ralf Parve, Minu aeg, lk 259.