"Ajaloolased on kirjutanud seadustest ja regulatsioonidest, päriselu on jäänud kõrvale. Talurahva kommete kirjelduste ja rahvaluule kaudu saab seda uurida," selgitas Metsvahi. Ta lisas, et 18. sajandil pidas talurahvas pulmi ja kosjasid tähtsamaks kui kiriklikku laulatust. Kooselu ja muid eluvaldkondi reguleeriv Rootsi kirikuseadus keskendus aga just kihlusele ja laulatusele.

Kosjad ja ehalkäimine

18. sajandil olid tavaks kolmekordsed kosjad. Esimeses etapis läks külla kosjasobitaja, kes kuulas maad, kas peretütar on kosilasest huvitatud. Teises etapis läks külla kosilane ise, võttes kaasa kosjaviinad. "Noormees jäi siis tüdruku juurde ööseks, mis ei tähendanud aga intiimkontakte. Lihtsalt magati koos ühes voodis," kommenteeris Metsvahi.

Kosjakombestik tekitas kohalikes kirikuõpetajates üksjagu kummastust. Näiteks väljendas oma mõistmatust nimetatud ööbimisrituaali suhtes Põltsamaa kirikus pastorina töötanud ja 18. sajandi talurahva kombestiku kõige olulisem kirjeldaja August Wilhelm Hupel.

Kolmandat korda tuli külla jälle kosilane ise, mille järel mindi mõnikord otse kihlusele, mõnikord toimusid kihlused natuke hiljem. Metsvahi toob välja, et kosja tulles kasutati mõistukõnet. Näiteks uurisid kosjatulijad, kas neiu tallu ei vii mõne kaduma läinud looma või linnu jäljed.

Kosjadele eelnes ehalkäimine, mida küll 18. sajandil veel nii ei nimetatud. Sisuliselt tähendas see, et küla noormehed said laupäeval kokku ja liikusid küla peal ringi. "Iga aida juurde jäi üks poiss maha, kus ootas teda tüdruk, kes teadis, et just sellel õhtul on noormehed liikvel. Neiu pidi otsustama, kas ta laseb poisi sisse või mitte. Esmane tutvus oli verbaalne, kuigi sisaldas ka voodis pikutamist. Hommikupoole ööd kogunesid poisid taas kokku ja mindi tagasi koju," kirjeldas Metsvahi.

Teises etapis mindi ehale üksinda ja salaja. "Siis mindi juba konkreetse tüdruku juurde ja noormees andis seal abiellumislubaduse, veedeti ühine öö," täiendas uurija. Ta lisas, et mõnikord tulid ehale ka naaberküla poisid, keda kohalikud poisid välja tõrjusid. Enne ehalkäimist ja kosjasid pidid noored käima leeris.

Lõhe kirikuseaduse ja reaalsuse vahel

Kuigi kirikuseadus seadis üldised raamid, oli palju asju, mida see ei reguleerinud. "Eesti- ja Liivimaa talupoja kombestikku iseloomustas pulmade ja pulmarituaalide tähtsus ja pikk kestus," selgitas kaasprofessor. Ta lisas, et enamik pulmapidustusi toimus novembris ja detsembris, mil oli veel piisavalt suvel ja sügisel kogutud toiduvarusid.

Kirikukantslist loeti ette kõikide rahvakihtideni ulatuvaid korraldusi ja regulatsioone. Ühtlasi loeti ette, kuidas tuleb pulmi pidada, näiteks, kui palju tohib alkoholi tarvitada ja kui palju ande võib pruut välja jagada. "Regulatsioonide ette lugemisel hakkas talurahvas mõnikord naerma, mis näitab, kui suur oli distants ametlike juhiste ja tegeliku reaalsuse vahel," kirjeldas Metsvahi.

Kosjade ja pulmade vahele mahtus kiriklik laulatus, mis omakorda eeldas, et pruutpaar pidi näitama katekismuse tundmist. "Sellega oli talurahval raskusi ja pruutpaar ei saanud kõigest, mida pastor rääkis, hästi aru," sõnas Metsvahi.

Talurahva pulmad olid värvikad ning nende vastu tunti huvi ka väljastpoolt. "On teada, et Rootsi kuningas olla käinud talurahva pulmi vaatamas just nimelt kui vaatemängulist sündmust. Kõikidel elementidel oli seejuures oma sümboolne tähendus. Näiteks olid väga tähtsad pulmalaulud," selgitas uurija. Ta lisas, et pulmarituaalid keskendusid rohkem naisele, kelle jaoks see oli elu tähtsaim sündmus, milleks naine oli valmistunud alates lapsepõlvest.

Talupoegade elu mõjutas oluliselt ka kohalik baltisaksa mõisnik, kes kehtestas oma reeglid ja määras talupoegade elu isegi rohkem kui kirikuseadus. Mõisniku aktiivsus mõjutas oluliselt abiellumiste arvu ja laadi.

Reeglite rikkumist võidi karistada surmanuhtlusega

Talurahva seas oli levinud praktika, et naise surma puhul kosis lesestunud mees naise õe. "See kirikule üldse ei meeldinud. Seksuaalsuhe naise õega enne temaga abiellumist võis lõppeda surmanuhtlusega. Samuti võidi surmanuhtlust rakendada, kui kasuvanemal tekkis seksuaalsuhe kasulapsega. Hukkamiseks kasutati pea maha raiumist ja keha põletamist tuleriidal. Selline karistus kehtis kuni 18. sajandi lõpuni," kommenteeris Metsvahi.

Lesestunud mees pidi kirikuseaduse järgi uuesti abiellumiseks ootama pool aastat, lesestunud naine ühe aasta. Metsvahi sõnul rikuti seda reeglit üksjagu tihti. Uue elukaaslase leidmisega kiirustati eriti siis, kui mehel või naisel olid alaealised lapsed.

Abielahutused olid keerulised protsessid, mida talupojad ei tahtnud läbi teha. Seega jäid lahutused enamasti ametlikult vormistamata. Abielurikkumiste eest oli 18. sajandil karistus üpris leebe: "Karistus pühapäeval töötamise eest võis 18. sajandi teisel poolel olla suurem kui abielurikkumise eest," sõnas kaasprofessor.

Uurimus ilmus ajakirjas Nordost-Archiv: Zeitschrift für Regionalgeschichte.