Kaksikute sünnitamine võiks Tartu Ülikooli käitumisökoloogia professor Peeter Hõraku sõnul olla evolutsiooni vaates väga kasulik. "Niimoodi saavad naised oma sigimise kiirust tõsta. Mida nooremas eas ja kiiremini organism sigib, seda suurem on võimalus, et tema geenivariandid levivad järgnevates põlvkondades," seletab ta.

Samas on teada, et kõigil suurtel imetajatel vaaladest inimahvideni ja inimesteni sünnib mitmikuid väga harva. Hõrak oletab, et looduslik valik on minevikus toiminud rohkem kaksikute sünnitamise vastu. "Kuna erimunakaksikute saamise võimalus on päritav, saab looduslik valik mõjutada, kas mitmikute sünnitamine muutub evolutsiooni käigus sagedasemaks või haruldasemaks," ütleb ta. 

Üks tegureid, mille kaudu looduslik valik toimetab, on naise vanus. Koos loomaökoloogia teaduri Richard Meiterni ning Tallinna Ülikooli demograafia keskuse professori Allan Puuri ja teaduri Mark Gortfelderiga otsis Hõrak vastust küsimusele, kas kaksikuid sünnitanud naiste eluiga erineb sünnituse järel kuidagi üksiklapsi sünnitanud naiste omast. Selleks vaatasid nad läbi aastatel 1926–1943 Eesti Vabariigis peetud pereregistri andmed. "Leidsime, et vanemas eas oli kaksikute emadel suurem võimalus elus püsida umbes peale 80. eluaastat," toob Hõrak välja.

Kaksikud kui sünnitaja vägitükk

Kaksikuid sünnitanud naiste eluea kohta käib Peeter Hõraku sõnul kaks hüpoteesi. Üks neist on seotud sigimise n-ö hinnaga. "Isegi kui naine ei sure kaksikute sünnitamisele järgnenud aastal, on tal raseduse ja imetamisega kaasnevad kehalised kulutused palju suuremad. Selle põhjal võiks eeldada, et tal on ka lühem eluiga," kirjeldab Hõrak. Seda hüpoteesi on mõnes 18. ja 19. sajandi andmetel põhinevas uuringus juba kinnitatud.

Oma uuringus kontrollisid Hõrak ja kolleegid aga teist, nn superema hüpoteesi. Viimase järgi pole kaksikute emad juhuslik osa elanikkonnast, vaid nad on teistest elujõulisemad. "Seda on seni näidatud ühe korra 19. sajandi USA Utah' osariigi andmetega. Seal elasid kaksikute emad peale 55. eluaastat kauem kui ainult üksiklastega naised," sedastab professor. 

Nüüd võttis ta koos kolleegidega ette Eesti andmestiku. Töörühm võrdles kõikide kaksikuid sünnitanud naiste eluiga kõigi üksiklapsi sünnitanud naiste omaga. "Nägime, et keskmine eluiga pärast sünnituse üleelamist oli kaksikutega naistel tõesti pikem," sõnab Hõrak. Tulemus oli aga ekslik, sest valim hõlmas muu hulgas ainult ühe lapse sünnitanud naisi. "Selliste naiste eluiga on reeglina teistest väiksem: neil on kas tervise- või muud probleemid," põhjendab professor.

Sestap tegi töörühm uue analüüsi, kus võttis arvesse erinevaid tunnuseid: sealhulgas naise laste arvu, sünniaastat ja esmasünnituse vanust. "Nüüd saime tulemuse, et kaksikute ja üksiklaste emade keskmine eluiga ei erinenud," meenutab Hõrak. Samas sai superema hüpotees kinnitust: peale 80. eluaastat oli kaksikute emadel teistest suurem tõenäosus elus püsida.

Millega aga superemade pikka eluiga seletada? Hõraku sõnul osutab tema töörühma varasem uuring, et kuigi paljulapselistel emadel on vanas eas palju võimalikke hooldajaid, ei paista see lugevat. "Kaheksa ja üheksa lapsega emadel oli ikkagi keskmine eluiga lühem kui nendel, kes said kaks või kolm last," toob ta välja. 

Pigem annab kaksikute sünnitamine tema sõnul tunnistust naise enda vitaalsusest, sest kaksikrasedused nurjuvad üksikrasedustest palju sagedamini . "Kaksikute ilmale toomine on juba iseenesest kinnitus, et naine on teistest tervem ja tugevam. Need omadused kestsid vana eani välja," osutab ta.

Rannikul oli elu parem

Uurijate sõnul annab superema hüpoteesi kinnitamine tunnistust 19. sajandi Eesti võrdlemisi headest elutingimustest. "Kõige lihtsam seletus on nii meil kui ka Utah's, et nende naiste keskmine eluiga oli suhteliselt kõrgem kui teistes asurkonades, näiteks 18.–19. sajandi saamidel ja soomlastel, kus varem neid asju oli mõõdetud," tõdeb Peeter Hõrak. Lühema keskmise elueaga asurkonnas ei saa superema omadused ilmneda. 

Uuringu kaasautor Mark Gortfelderi sõnul sõltub paljugi ka sellest, millega Eesti 19. sajandi eluolu võrrelda. "Saamide või omaaegse Soomega võrreldes olid meil kindlasti tingimused paremad. Samas tänapäeva vaatest oli kõik elutingimustega seonduv kindlasti nukker," arutleb ta.

Küll aga märkas töörühm, et 19. sajandi teisel poolel oli linnas sündinud naiste eluiga lühem, kui maal sündinud naistel. "Sõdadevahelise ajani oli linnas suremus kõrgem kui maal, sest linnades elavad inimesed tihedamalt koos. Surmapõhjusena valdavad nakkushaigused said linnas kergemini levida ja oma lõivu võtta," selgitab Gortfelder.

Niisamuti täheldasid uurijad erinevusi rannikul ja sisemaal elavate naiste elueas. Hõraku sõnul oli merega piirnevates valdades emade sünnitusejärgne suremus madalam ja eluiga pikem. "19. sajandi teisel poolel oli passiseadus juba vastu võetud ja talurahvas sai vabalt rännata. See oli kaugsõidu aeg, kus rannikuäärsetest küladest käidi rohkem turul kauplemas," sõnab Gortfelder. Toidukindluse mõttes tagas rannikul parema elu kalapüük. Kaksikuid rannikuvaldades siiski rohkem kui mujal ei sündinud.

Hõraku sõnul oli tal uurijana rõõm superema nähtusele kinnitust leida ja teha seda niivõrd põhjaliku andmestiku toel. "Pereregister oli palju mahukam kui enamik varasemaid sarnaste uuringute andmestikke. See tähendab, et andmed olid äärmiselt kvaliteetsed: saime hästi statistiliselt kontrollida kõiki tunnuseid," kirjeldab ta. 

Gortfelderi sõnul on pereregister mööndustega justkui omaaegne rahvastikuregister. Tegu on Eesti Vabariigi ajal kokku pandud tagasivaatava andmestikuga, kuhu kaasati ka tolleks hetkeks eakad inimesed. "Andmestiku kaasatuse eeldus oli, et inimene tõepoolest elas Eesti Vabariigi ajal ja kõik nende inimeste põhilised demograafilised sündmused on seal kirjas," ütleb Gortfelder.

Tänapäeval kaksikute või üldse mitmikute emasid samal moel uurida ei saaks, sest mitmikuid saavad naised ei ole enam loomulik osa elanikkonnast. "Kui kasutada tänapäevaseid viljakustehnoloogiaid, on see uus tegur, mis võib pilti väga palju muuta," märgib Gortfelder. Hõrak nõustub, et tänapäeval viljakustehnoloogia toel mitmikuid saavad naised on ilmselt teistest palju motiveeritumad lapsi saama ning võimalik, et on ka ise tervemad ja tugevamad. "See on väga suur vahe, et me saime uurida kaksikute emasid nii-öelda loomuliku viljakusega populatsioonis," ütleb ta.

Peeter Hõrak, Mark Gortfelder ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Human Reproduction.