Eesti talupojad said topeltnimed mõisa ja kiriku hõõrumise tõttu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Hingeloendid rahvusarhiivi hoidlas. Autor/allikas: Fred Puss

Miks on meil huvitavaid topeltnimesid, nagu näiteks Sal-Saller, Aaslav-Kaasik või Kont-Kontson? Tegu ei ole ju perekonnanimedega, mida naised abielludes võtavad, kui soovivad säilitada oma senise ja uue, mehe järgi saadud perekonnanime, kirjutab Eesti Keele Instituudi leksikograaf Fred Puss.

Ajalooõpikutest on meil ehk meeles, et pärast pärisorjusest vabastamist pandi 1820.–1830. aastail Eesti talupoegadele perekonnanimed. Seda tegid üldiselt mõisavalitsused või kirikuõpetajad, mõnel pool aga mõlemad omaette.

Enne 1930. aastaid, kui kahe nime vahele hakati lisama sidekriipsu, on selliste nimede vahel kasutatud ladinakeelset sõna alias ('teises kohas'), saksakeelset genannt ('teise nimega'), venekeelset он же ('samuti') jm. See viitabki asjaolule, et ühes kohas on inimest nimetatud ühe, teises kohas teise nimega. Kui vanad need eri nimed aga on ja miks nad tekkisid?

Juba mainitud üldise perekonnanimede paneku ajal tegutsesid nimede väljamõtleja ja kirjapanijana enamasti mõisavalitsused, harvem kirikuõpetajad. Mõisaametnikel oli enamikus Eestist esimene sõna ja nimede panekul tehti talupoegadega ka nalja. Kirikuõpetajatele oli kohati selline käitumine vastumeelt ja nad hakkasid parandama nimesid sobivamateks.

Roosna-Alliku mõis Järvamaal jagunes pooleks Järva-Madise ja Järva-Jaani kihelkonna vahel. Järva-Jaani kirikuõpetaja leppis mõisas pandud perekonnanimedega, kirjutades need ka oma kirikuraamatusse. Järva-Madise pastor Hörschelmann leidis aga, et need andsid "tunnistust kohatutest ja ennekuulmatutest naljatlemistest, mida mõne antud nime kallal tehti".

Hörschelmann muutis ära umbes kolmandiku perekonnanimedest, enamasti neid lühendades. Näiteks Kajakamäe > Kajakas, Kasetael > Tael, Allikorav > Orav. Pooltel juhtudel nimed nn mõisa- ja kirikukirjades mõnekümne aasta jooksul ühtlustati, pooltel aga mitte ning need jäid eri dokumentatsioonides eri kujule.

Nimelt koostasid mõisavalitsused hingeloendeid ehk maksu- ja sõjaväekohustuse arvestuse dokumente ning sama kohustust jätkasid hiljem vallavalitsused. Kirikuõpetaja pidas muidugi kirikuraamatuid. Viimased olid üldiselt paindlikumad ning muutused jõudsid sinna kiiremini ja kergemini.

1930. aastatel sisse seatud perekonnaseisudokumentidesse, kust meie praeguste perekonnanimede täpsed kujud valdavalt pärinevad, kirjutati tollaste reeglite järgi kirikuraamatutes esinenud nimi. Seega väljus hingeloendites ja valladokumentides esinenud nimi kasutusest. Harvematel juhtudel kirjutati mõlemad nimed ning hiljem ühendati need sidekriipsuga.

Omapärane näide rööpsete perekonnanimede kohta on Võnnu kihelkond. Sealne sugukonnanimede sajandite pikkune traditsioon mõjutas ka perekonnanimede panekut. Nii said 1820. aastate keskpaiku sama sugukonnanimest tuletatud perekonnanime paljud väga kaugelt sugulased või ka mittesugulased, kui lisanimi oli levinud mitmel sugukonnal

Ebaühtlus kestis kolmkümmend aastat ka kirikuraamatutes, sest tolleaegne pastor Körber omakorda ei kasutanud talupoegadele hingeloendite järgi antud perekonnanime, vaid ta moodustas need vanadest sugukonnanimedest otse. Köster Hollmann võttis aastal 1855 enda peale ülesande määrata sama perekonnanimi vaid lähematele sugulastele.

Võnnus on seetõttu paljude perekonnanimede tekkeaasta 1855. Näiteks varem perekonnanime Piir kandjad said kirikuraamatutes endale uueks nimeks Müür, Mertens, Kripson jne. Umbes pooltel juhtudel jäid algsed nimed aga hingeloenditesse ja valladokumentidesse püsima.

Mõnikord vaheldusid omavahel lausa neli eri nime. Näiteks üks suguvõsa kannab eri aegade dokumentides perekonnanimesid Pierson, Pier, Kersten ja Kersnason.

Selliste perekonnanimede muutumiste näol ei olnud tegu ametliku muutmisega, vaid dokumentide koostajate äranägemise järgi nime kirjutamisega. Omavahel kasutasid talupojad tollal perekonnanime asemel isa-, talu-, ameti-, sugukonna- vm nimest tuletatud lisanime. Perekonnanimed muutusid ka hiljem ja alles 1930. aastail fikseeriti igaühele enamasti üks ametlik, kirikuraamatust pärit perekonnanimi.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 5. veebruaril. Alusena kasutas Fred Puss oma ajakirjas ESUKA ilmunud uurimust "Muuga või Kersna? Eesti rööpsete perekonnanimede teke ja kadu".

Eesti Keele Instituudi leksikograaf Fred Puss. Autor/allikas: Annika Lepp

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: