Objektiivne ja subjektiivne aeg

Inimühiskonna struktuurid tuginevad ajale kui faktile. Oleme kokku leppinud, et üks minut kestab 60 sekundit, nädalas on seitse päeva ja veebruar on kõige lühem kuu. Teame, et miili saab joosta vähem kui nelja minutiga ja kolme minuti sisse peavad mahtuma Eurovisiooni võistluslood. Aega kui fakti on vaja.

Ometi ei ole kõik minutid võrdsed 60 sekundit. Esimesed minutid pärast esmaspäevahommikust äratuskella kaovad palju kiiremini kui minut hambaarstitoolis puuriheli saatel. Mõni pime jaanuarinädal kestab kauem kui kuu aega puhkust juulis.

Aeg laval
Aja subjektiivsuse ja objektiivsuse suhe on etenduskunstide valdkonnas oluline küsimus. Traditsioonilised tingimused teatris – pime ruum, selgelt eraldatud lava ja publiku ala, vaatleja ning vaadeldatava rollide olemasolu – koondavad tähelepanu ja tekitavad aja suhtes kõrgendatud tundlikkust. Oma nurga alt lähenevad lavaruumi ajalise telje korrastamisele kõik, kes lavastuse loomises ja etenduse ettekandmises osalevad. Näitleja tunnetab, kui pikk paus kannab, valguskunstnik langetab otsuseid prožektorite nivoo kehtestumise tempo osas, publikuteenindaja laseb õigel hetkel hilinejad saali.

Küsimus "Kuidas mõtestab ja kasutab aega liikumisjuht?" on osa minu loomeuurimusest, mis kaardistab liikumisjuhi töömeetodeid ja lähenemisi abstraktsete ideede tõlkimisele inimkeha poolt kommunikeeritavaks materjaliks (liikumine ja/või tants) kaasaegsete etenduskunstide kontekstis.

Aeg ja liikumine
Liikumisjuht on kehalisusega tegelev ja liikumisele spetsialiseerunud teatripraktik. Ta vastutab lavastuse füüsilise maailma kujundamise eest, tegeledes liikumisnumbrite paika seadmise ja terviku kehalise dramaturgia toetamisega. Liikumisjuht aitab tagada, et kehaline tegevus laval oleks järjepidevalt jutustatava loo, teema või probleemipüstituse teenistuses.

Liikumisjuhi jaoks on aeg psühhosomaatiline¹ fenomen. See tähendab, et aeg on tegur, mis on seotud võrdselt nii inimese mõttemaailma ja kujutlusvõime kui ka füsioloogilise, kehalise reaalsusega. Aja võib võtta liikumisrežii loomise lähtepunktiks. Selleks tuleb uurida välja, millised subjektiivsed ajalised kogemused on peidus lavastatavas materjalis: milline on materjali rütm, tempo ja millised seal peituvad sündmused nihestaksid päris elus kogedes meie ajataju?

Sõnastatud järeldused hakkavad prooviprotsessis suhestuma nende individuaalsete kehadega, millega töötatakse. Kehadega, milles toimuvad pidevalt ajalised protsessid, nagu omas rütmis tuksuv pulss, rakkude uuenemine, sisse ja välja hingamise vaheldumine. Ühel ajal, samas ruumis koos liikuvate etendajate kehade vahel tekib ühine ansamblirütm. Füüsilised kehad kui faktid kohtuvad reaalses ajas ning astuvad dialoogi aja subjektiivsuse ja poeetiliste võimalustega.

Prooviprotsessis on kasulik arvestada faktiga, et loomingulisse ja produktiivsesse voo seisundisse² sisenemiseks on tarvis luua õiged tingimused. Ülesanne ja selle sooritaja oskused peavad olema õiges vahekorras ning ülesande sooritamiseks on vaja võtta aega.

Nii näitlejad kui ka liikumisjuhid peaksid teadma, et kehadel on uue materjali omastamiseks vaja ka piisavalt uneaega. Eilses proovis liiga keerulisena tundunud ülesanne võib täna tulla kergusega, kui öise puhkuse ajal on õiged neuroloogilised ühendused kinnistunud – öeldakse, et materjal on kehas "settinud".

Liikumisjuhi üks oluline töömeetod probleemide lahendamisel on küsimuste küsimine. Milline on konkreetsel hetkel ühe kehaosa liigutamise õige kiirus? Milline on kahe näitleja liikumise kiiruste õige omavaheline suhe? Milline on antud stseeni või liikumisnumbri kiiruse suhe lavastuse terviklikku ajalisse struktuuri? Millal on õige hoopis vale ja vastupidi? Kui kiire on kiire ja kui aeglane on aeglane? Miks?

Vastuste leidmisele tuleb läheneda läbi intuitiivse katsetamise, analüütiliste vaatluste ning teadmisega, et täpseid valemeid siin kontekstis ei ole. Ka leitud vastused võivad olla kehtivad vaid praeguses ajahetkes.

1 - Eesliide 'psühho-' tuleneb kreekakeelsest sõnast psukhē (ψυχή), mis tõlkes tähendab hing, hingus, meel. 'Soma' on samuti kreekakeelset päritolu (σώμα) ning tähendab keha. Ehk omadussõna psühhosomaatiline saab kasutada millegi sellise kirjeldamiseks, mis käsitleb inimest holistiliselt, arvestades võrdselt inimese mõttemaailma, kujutlusvõime ja hingeelu ning füsioloogilise, kehalise reaalsusega. 

2 -  Psühholoog Csikszentmihalyi Mihaly poolt defineeritud psühholoogiline konstrukt, mille üheks tunnuseks on muuhulgas ajataju kadumine

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille pidulik finaal toimub 5. veebruaril.