Sotsiaalsete komplekssüsteemide uurija Paul Cilliersi on öelnud, et meid ümbritsev ühiskond on sotsiaalne komplekssüsteem. Komplekssüsteemide uurijad rõhutavad, et keerukuse lihtsustamisest ja üksikute tegurite analüüsist ei piisa süsteemi kui terviku mõistmiseks. Vaadates näiteks mänguväljakuid, näeme seal sahkerdamas erinevas vanuses, erinevates värvides riietega lapsi koos enda vanematega. See tundub nii loomulik ja lihtne.

Siiski, kui süveneme inimühiskonda, selle tavadesse, reeglitesse ja tegevustesse, avastame omavahel põimunud osadega keeruka terviku. Iga inimene on eriline oma tunnetega, kogemustega, arusaamistega ja käitumisega. Samal ajal on iga inimene osa mingisugusest tervikust, näiteks osa perekonnast, kogukonnast ja ühiskonnast. Ühiskond omakorda hõlmab kultuuri, inimeste tõekspidamisi, kombeid. Nii põimuvadki eri inimesed, perekonnad, kogukonnad, riigid omavahel vastastiku seotud tervikuks.

Näiteks, justkui lihtsana tunduv küsimus õigete perekondade kohta seob endas nähtamatu võrgustikuna lasteaiad, koolid, töökohad, kogukonnad, kohad, kus väga mitmekülgsete perede liikmed igapäevaselt toimetavad. Teisalt, üha sagenevad vaimse tervise häired on küll keerukad meeleolu küsimused, kuid väljenduvad ka suhetes, rahakasutamises ja isegi seksuaalsuses.

Komplekssüsteeme uurinud autorid on leidnud, et keerukuse lihtsustamisest ei ole kasu, kuna keerukatel olukordadel ei ole ainult üks põhjus ja üks lihtne lahendus. Ometigi oleme me kirglikud lihtsate lahenduste osas. On tähelepanuväärne, et just paljude muutustega segastel aegadel suureneb kirg otsida lihtsaid lahendusi.

Nii aga leiame end näiteks olukorrast, kus soovime küll sotsiaalseid suhteid tugevdada, aga lubame inimesi ebavõrdselt kohelda ja kiusata, tõrjudes neid eemale ja suurendades vaimse tervise riske. Niisiis, kuigi lihtsuses peaks peituma võlujõud, siis inimestega seotud olukordades on meil vaja süveneda tervikusse, et avastada meis peituvat väärtuslikku mitmekesisust.