Elektrihinna tõus ei pane enam kedagi imestama või üldisemas mõttes, energia kallinemine. Energiaga tehakse tööd. Mida rohkem inimesed tarbivad võõrast tööd, seda lihtsam on seda maksustada. Energia ise on aga rumal. Omapäi jäetuna külvaks see vaid kaost. Tööd organiseerib intellekt ja vajab selleks andmeid. Selleks, et teostada vajalikku, vajatakse energiat ja tööprotsessi ning andmeid ja intellekti. Kahte esimest juba maksustatakse. Maksustamisele kuulub ka intellekti loodud tulu, kuigi otseselt intellektile pole makse seatud. Tõsi, tehisintellekt võib tuua siia muudatusi.

Inimese tarbimist on lihtne maksustada, aga tema intellekti on keerulisem maksustada. Mitmenäolist, voolavat, peituvat, oma tahtega ja kohanevat nähtust on keeruline kinni püüda, et seda mõõta ja maksustada, ammugi siis hinnastada. Ainus geniaalne mõte võib olla mõne organisatsiooni aastatepikkusest vaimutööst miljoneid kordi väärtuslikum.

Andmed on seevastu mõõdetavad. Maksu seadja jaoks pole vahet, kui väärtuslikud on need kasutajatele. Mõni lühisõnum võib olla suure väärtusega, kuid ekraanile kuvatud reklaami ei soovi keegi vaadata. Maksustaja jaoks on viimane väärtuslikum, sest seda on andmetena rohkem. Vastandlikke näiteid leidub palju. Olgu kaalukausil e-kooli õppematerjal või arvutimäng, ravialane radioloogiapilt või kassivideo jne.

Ent põhjus andmeid maksustada peitub mujal. Esile tuleb tööde automatiseerimise tulemusel majandusest vähenev maksustatav osa. Võib ka öelda, et intelligentsemalt tegutsedes hoitakse kokku maksustatavat tööd. Automatiseerimine võimaldab toota rohkem väiksema inimtöö panusega. Kui selle tulemusel väheneb palkade osa loodud lisandväärtusest ja kasvab kapitalitulu osakaal, muutub ka maksustamise senine tasakaal.

Üha keerulisema ja kallima ühiskonna ülalpidamise kulude katteks peab leidma täiendavaid allikaid. Mõte internetti maksustada pole sugugi uus. Sellest hakati rääkima juba üheksakümnendatel, kui interneti andmeteenus hakkas alles majandusega põimuma.

Sajandivahetuse paiku pakkus ÜRO arenguprogramm välja, et arenenud riigid võiksid e-kirjade saatmist maksustada näiteks ühe sendiga saja kirja kohta, et aidata nii vähemarenenud riike. Liikus ka bitimaksu idee jne. Algusaegade internetikasutuse puhul polnuks kulu indiviidi kohta kuigi suur. Küll oli kallis selle kohta andmeid koguda ja ega toona keegi seda tõsisemalt kaalunudki.

Praeguseks ületab arenenud riigi mõne tuhande leibkonna kasutatav andmesidemaht 30 aasta tagust globaalset andmeside mahtu. See toob vaid esile sellesse ruumi siirdunud väärtusahelaid. Kui üheksakümnendatel seatud e-kirjade andmemahule vastav maks praegu kehtiks, tähendaks see tüüpilisele leibkonnale aastas tuhandete eurode suurust maksukulu. Selle asemel maksutavad riigid andmeliiklust kaudselt sideettevõtete teenustele ja kasumile seatud lõivudena.

Võlakoormaga kallist elu ülalhoidvatele riikidele sellest ei piisa. On vaid aja küsimus, millal küsimus interneti maksustamisest taas päevakorrale tõuseb. Prantsusmaa parlamendis leidis aset märgiline sündmus. Hoolimata valitsuse ja eelarve esitaja vastuseisule täiendati 11 poolthäälega 10 vastu järgmise aasta eelarve eelnõu muudatusettepanekut ideega maksustada prantslaste tarbitud gigabait 5,5 eurosendiga.

Kohustus maksu suurust mõõta seatakse internetiteenuse pakkujatele, kes peavad maksuametile edastama sisuteenuse ettevõtete kulutatud andmemahud. Maksunõue olekski sisupakkujatele, mitte lõppkasutajatele. Kuigi, senise kogemuse põhjal jõuavad maksud lõppkasutajateni. Välistamaks suure mahuga teenusepakkujaid tabada võivat ebaproportsionaalset koormamist näeb kava ette, et tasumäär ei tohi ületada 15 protsenti ettevõtte Prantsusmaa käibest ega kaheprotsendilist ülemaailmsest käibest. Visiooniesitajate arvutuste põhjal saaks riigikassasse koguda umbes 10 miljardit eurot.

Prantsusmaa rahvusassamblees on 577 saadikut. Paarikümne rahvasaadiku arutelust napilt sündinud ettepanekuga peavad hakkama nüüd tegelema komisjonid. Selleks, et eelarve vastu võtta, on vaja parlamendi enamuse hääli. Ilmselt ei lähe see idee lõpuks läbi. Oluline on aga pretsedent. Parlamendi tasemel arutelud normaliseerivad teema käsitlust, madaldavad järgmiste ideede lävendit ja nakatavad ka teiste riikide poliitikuid.

Kõige selle valguses pakub õpetliku näite eelmise nädala lõpuks Google'i omaniku Alphabeti väärtusest kadunud 500 miljardit dollarit. Investorite ärevuse päästis valla sõnum, et tehisintellekti abiga pakutavad vastused vähendavad traditsioonilise otsingumootori ärimudeli tulusust. TI annab kasutajale lühikese ja täpse vastuse. Varem oleks sama kasutaja külastanud kümmet reklaamimasinat toitvat veebilehte ja laadinud alla sadu megabaite andmemahtu, sh reklaame. Nüüd edastab tehisintellektisüsteem asjakohase vastuse vaid mõne kilobaidiga.

Prantslaste ettepanek võib tahtmatult premeerida andmetõhusust, vahest isegi intelligentsust ja andmetest ammutatavat tootlikkust ning kasulikkust. Nii jõuame tagasi algusesse. Energiat ja andmemahtusid saab mõõta ja maksustada. Intellekti väärtus avaldub seevastu hoopis selles, kui palju energiat, tööd ja andmeid suudetakse kokku hoida.

Kui masinad õpivad seda tegema järjest paremini, võib maksustajate järgmine küsimus olla, kuidas maksustada mitte tarbimiseks tehtud tööd, vaid seda tööd, mis vähendab töist vaeva ja kulutusi? Siis võidaksegi hakata rääkima intellekti maksustamisest.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".