Suve lõpul jõustunud Euroopa Liidu tehisintellektimääruses nähakse ette, et vestlusrobotitega suheldes peab inimest selgelt teavitama, et nad suhtlevad tehisintellektiga. Välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt niigi ilmselge. Taoline hoolitsus kodanike eest meenutab lisaks püksirihmale ka trakside kandmist. Euroopa Liit nõuab, et vestlusrobotiga suhtlev inimene teaks, kellega ta tegemist teeb. Justkui sellest teadmisest piisaks, et me ei omistaks seepeale masinale inimlikke omadusi.

Briti väljaanne The Guardian kirjeldas tärkavat fenomeni, milles elust lahkuma sättivad inimesed hoolitsevad testamendi vormistamise kõrval ka oma suhtlusroboti tuleviku pärast. USA-st ja Ühendkuningriigist kogutud andmetel kasutab 27–31 protsenti täiskasvanutest vestlusroboteid isiklikku laadi emotsionaalse vestluskaaslasena. Paljude jaoks on ekraanitaguse masina näol tegu usaldusväärse sõbra või terapeudiga.

Brittide näitel suhtlevad nad vestlusrobotitega regulaarselt, nende juurest otsitakse emotsionaalset tuge, inimesed räägivad nendega oma murede lahendustest ja paluvad abi otsuseid tehes. Kui hing valutab, ei suuda ka diagonaalis üle ekraani jooksev punane hoiatuskiri takistada inimest masinat elavaks pidamast ja usaldamast sellele oma kõige intiimsemaid muresid. Näiteks kaks kolmandikku vastanutest usaldas roboti tervisealast nõu.

Seda teevad ka arstid. Kui uskuda TI-l põhineva tervishoiuteavet pakkuva platvormi OpenEvidence väiteid, kasutab nende ravialast nõu pakkuvat vestlusrobotit kaks kolmandikku ehk ca 650 000 USA arsti ja 1,2 miljonit arsti väljaspool USA-d. Arenguhüpe toimus viimase paari aasta sees. See on TI-teenuste arengutega arvestades arusaadav. OpenEvidence teenust peetakse võrdväärseks kolleegilt eksperdiarvamuse küsimisega. Kuigi teenus suudab enamat, koostab see näiteks haiglast väljakirjutamise kokkuvõtteid ja pakub meditsiinieksamiteks õppekeskkonda.

Patsient ei tea enamikul juhtudel, kas teda puudutav otsus tekib personaalsest arutelust arstiga, arsti vestlusest tehisintellektiga või puhtalt viimase antud nõuandest. Sünnib huvitav olukord. Arst peab nõuandega nõustuma ja vastutama selle edastamise eest. Samas domineerib ootus, et protsess tugineb arsti kui inimese tarkusele, ent nii jääbki tuvastamata, kas arst oleks ka ise selle otsuseni jõudnud.

Mängides mõttega, milles arst esindab olulises ulatuses TI antud nõuandeid, sünnib keerulisem küsimus: kui palju peab arst ise suutma otsust põhjendada, et selle eest vastutada. Seejuures valideerivad nad võib-olla tahtmatult TI ravialase pädevuse. USA OpenEvidence näitel oli 60 protsenti kõigist teabe otsingutest seotud kliiniliste otsuste langetamisega.

Euroopa Liidu tehisintellektimääruses liigitatakse tervishoiuteenuse osutajate kasutatavad kliinilised ja diagnostilised TI-tööriistad kõrge riskiga vahenditeks. Tervishoiuasutustele ja nende tööriistade kasutajatele kehtivad ranged läbipaistvuse, tehnilise dokumentatsiooni ja järelevalve kohustused. Pelk eeldus, et seda kasutab arst, ei liigita aga tööriista suure riski kategooriasse. Sealhulgas jääb arsti vaba vestlus teabeassistendiga halli tsooni.

Seadus ei pane arstile ka ühemõttelist kohustust deklareerida, et tegemist on TI loodud otsusega. Isegi kui Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse järgi on patsientidel õigus saada teavet, kas ja kuidas nende isikuandmeid töödeldakse, ei sea määrus universaalset nõuet avalikustada iga TI kasutust kliinilises arutluskäigus.

Patsiendile TI abist rääkida on sama keeruline, kui vastata ülikoolis diplomitööd kaitstes, kas töö valmis masina toel. Ilmselt ei tea vastaja isegi, millise teenuse sees või taustal võis tegutseda TI. Hariduses on keskne küsimus, kas diplomand mõtles ise, st oluline on protsessi puhtus. Meditsiinis on kesksel kohal patsiendi tervis, st parim hinne. Siit ka huvitav pinge, kui patsient võib saada TI toest kasu, aga peab usaldama inimest.

Ameeriklaste seas läbiviidud uuringust ilmneb, et pea kolmveerand peavad arstiabi saamisel TI kasutamise teavitamist oluliseks. Siin avaldub huvitav vastuolu varasema näitega, milles enamik inimestest usaldas vestlusrobotit terapeudi ja nõustajana. Ehk kodus üksinda olles võetakse masina lohutusi vastu võrdlemisi kriitikavabalt, kuid professionaalse arstiabi puhul nõutakse traditsioonilist inimese täidetud rolli pühadust ja vastutust.

Ameeriklaste hoiakute uuring tõi paljude TI kasutusviiside seast esile kolm peamist soovi. Patsiendid tahtsid teada, kas tehisintellekt aitas andmeid analüüsida, otsuseid langetada ja tulemusi selgitada. Enamik uuringus osalenutest ei teadnud, kas nende ravis on kasutatud TI abi. Samas soovis ligemale kaks kolmandikku, et neil oleks TI kasutamise üle rohkem sõnaõigust.

Siit tõstatub küsimus: mida saaks patsient otsustada arsti eest, kes soovib kasutada tehisintellekti? Kas ta saaks nõuda, et arst mõtleks ise ja ta vaataks radioloogilisi pilte vaid ise? Kas patsiendil on üldse ratsionaalne nõuda, et arst mõtleks üksi, kui see suurendab võimalust diagnoosiveaks? Ta muudaks raviprotsessi arsti eksamineerimiseks.

Selles eksamis oleks aga läbikukkujaid kaks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".