Kui jätta vahele koroonapandeemiaga kaasnenud kogunemispiirangutega aeg aastatel 2020 ja 2021, on jäänud teatrikülastuste arv sarnaselt Eesti rahvaarvule 1,3 miljoni kanti.

Teatriuurija ja Tartu ülikooli teatriteaduste kaasprofessori Hedi-Liis Toome sõnul on eestlased suured teatris käijad, vastu saavad tema sõnul vaid islandlased ning soomlased. Islandi puhul mängib aga nende kasuks riigi väiksus, sest seal elab inimesi vaid ligi 400 000.

Eesti puhul tasub Toome sõnul eelkõige vaadata minevikku: "Eesti rahvuslik teater sündis aastal 1870, siis tõi Lydia Koidula välja esimese lavastuse ["Saaremaa onupoeg"], mis oli eesti keeles ja mõeldud Eesti publikule ning koheselt levis see teatripisik üle riigi."

Nii hakati kohe trükkima näidendeid ning tegema harrastusteatrit. Teatri ühiskondlikule tähtsusele aitas n-ö kaasa ka Nõukogude Liidu okupatsiooniaeg, selgitas kaasprofessor. Teatrist sai just siis Eesti kultuuri kandja. "Teatrist sai väga oluline koht, kus sai tsensuuri olukorras rääkida teemadest, millest muidu ei saanud. See võimaldas tekitada ühiseid kogemusi," rääkis Toome.

1991. aastal sai okupatsiooniaeg läbi ja järgnesid segased 1990. aastad. Toome sõnul kaotasid teatrid siis kunagisest külastajate arvust umbes poole. Ometigi otsustas Eesti riik teatrite rahastamist jätkata ning ühtegi riigi- ja munitsipaalrahastusega teatrit kinni ei pandud.

Selle kõige järellainetusena said etendusasutused näiteks eelmisel aastal riigitoetust üle 56 miljoni euro. Toome sõnul ongi koosloomeline kunst kallim kui kujutav kunst. Teatrit võrdles ta aga näiteks filmikunstiga. Ja filmikunstini jõudis eelmisel aastal riigieelarvest kümme miljonit eurot.

"Kunagi ütles Katrin Ruus [stsenarist ja kirjanik], et kui vaadata Eesti naisteajakirjade kaasi, siis kümnel juhul kaheteistkümnest on seal näitleja," näitlikustas kaasprofessor. Niisiis ei käi Toome sõnul teatris vaid lavastust vaatamas, aga huvi on ka näitleja kui avaliku elu tegelase vastu.

Kuigi Eesti teatrikülastuste arv jääb aastas 1,3 miljoni juurde, siis tegelikult jõudis statistikaameti küsitluse järgi 2023. aastal teatrisse 40 protsenti eestlastest. Silma paistab sooline lõhe, sest naistest käis toona teatris 45 protsenti, meestest aga ainult iga kolmas.

Toome sõnul ei iseloomusta selline näitaja ainult teatreid, sest samasugune pilt avaneb ka teistelt kultuurisündmustelt. Samas ei ole Eestis olukord ülejäänud maailmaga võrreldes üldse nii halb, leidis kaasprofessor. 

"Eesti teatripublik on jätkuvalt  võrreldes lääneriikidega väga heterogeenne, kus just see vanemaealine käib riiklikes teatrites," kirjeldas Toome.

Teater on turvaline keskkond uuteks kogemusteks

Sügisel Tartu ülikoolis teatripsühholoogia alast doktoritööd kaitsenud Merilin Jürjo sõnul pakub teater inimestele võimaluse elada läbi olukordi, mida päriselus ei kogetaks. Kõik see toimub turvalises keskkonnas.

See ei tähenda aga, et teatrikülastaja ennast välja lülitaks. "Inimese enda psüühika jõuab piltlikult öeldes lavale ja lava jõuab tagasi inimese pähe," rääkis Jürjo.

Kõik see ei tähenda tema sõnul, et teater peab vaatajale mugav olema. Aga ka ebamugav teater, mis räägib teemadest, millega külastaja muidu ei tegele, toimub siiski turvalises keskkonnas, sõnas psühholoog.

Eesti teatrikultuse taga võib Jürjo sõnul olla ka lihtsalt see, et teatris käib nii palju inimesi. Sestap räägitakse sellest ka tööl, naabrite ja sõpradega. Samamoodi oluline on teatri vahetu loomus, sest publik vaatab lavastust alati reaalajas. Lisaks reageerivad inimesed teistele teatrikülastajatele, selgitas ta.

"Meie keha ja aju tajub, et laval toimub kõik päris inimestega," ütles Jürjo. Sellise vahetu kontakti otsing on tema sõnul meie ajuaparaadile loomuomane. 

Lisaks pakub teatrisse minemine võimaluse korraks kõikidest segavatest faktoritest lahti öelda ning keskenduda mõne tunni jooksul täielikult ühele teemale. "See on heas mõttes töine puhkus," lausus Jürjo.