Genoomika harutab lahti Vaikse ookeani rahvaste ajaloo
Animafilmidest tuttav meresõitjate teekond üle Vaikse ookeani pole pelgalt ilus müüt, vaid tõeline ajalugu. Selle jäljed elavad edasi tänapäeva inimeste rakkudes. Värske teadustöö näitab, et meie DNA toimib justkui ajakapslina, mis aitab taastada aastatuhandete taguseid rändeid.
Tartu Ülikooli teadlane Kai Tätte analüüsis sadade Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna põliselanike geene ning kõrvutas neid varasemate uuringutega, et joonistada välja kaugete rahvaste kujunemislugu.
Näiteks leidis Tätte, et tuhandete kilomeetrite kaugusel Polüneesias elavad inimesed jagavad Taiwani põlisrahvastega ootamatult pikki ühiseid DNA lõike. Need sarnasused viitavad, et muistsed meresõitjad läbisid lühikese ajaga hiiglaslikke vahemaid ja asustasid uusi saari väikeste rühmadena.
Teadlased nimetavad seda pudelikaelaefektiks. Kui uue saare asustab vaid käputäis inimesi, kaob suur osa varasemast geneetilisest mitmekesisusest ja uued põlvkonnad kannavad edasi vaid esimeste saabujate geene.
Lisaks saareriikidele uuris Tätte Lõuna-Aasia munda rahvaid. Geeniandmetest selgus, et nende esivanemad rändasid Kagu-Aasiast Indiasse 3000–4000 aastat tagasi ja segunesid kohalike elanikega. Ränne erines sugude lõikes. Uusi geene tõid piirkonda peamiselt Kagu-Aasia mehed, kes said lapsi kohalike naistega.
Huvitav on seegi, et isegi kui keel ja kultuur muutuvad, ei pruugi rahvad geneetiliselt seguneda. Näiteks võtsid Kiritimati saare asukad küll omaks inglise keele ja ristiusu, kuid eurooplaste geneetilist jälge nende genoomist praegu ei leia.
Tätte kirjeldab neid tulemusi värskelt Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös.


















