Eelmisel suvel Saksamaal käies vestles Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule vanemteadur Merili Metsvahi sel teemal saksa ajaloolase Jörg Wettlauferiga.

Wettlauferi interdistsiplinaarne doktoriväitekiri "Das Herrenrecht der ersten Nacht" ehk "Esimese öö õigus" avaldati raamatuna 1999. aastal. Ta avaldas imestust, et esimese öö õiguste stereotüüp jõudis Eestisse alles 20. sajandi alguses.

Eesti ajaloolisi arenguid arvestades pole mõiste hiline omaksvõtt aga sugugi imekspandav.

Kui Prantsusmaal oli vaja teha 18. sajandil eeltööd feodaalkorra kukutamiseks, oli droit du seigneur'i (pr 'esimese öö õigus') uskumuse kasutuselevõtt aadli diskrediteerimiseks ideaalne vahend. Sama lugu oli Eestis 19. ja 20. sajandi vahetusel – esimese öö õiguse stereotüübi levitamine rahva seas oli suurepärane võimalus saksavastase viha õhutamiseks.

Prantsuse filosoof ja ajaloolane Voltaire kirjutas oma filosoofilises sõnaraamatus (1764), et esimese öö õigust tarvitati keskajal mitmel pool Euroopas. Ajalooallikatele tuginedes seda tegelikult väita ei saa.

Vaatamata esmaallikate puudusele ja teiseste allikate nappusele tegeles selle teemaga 19. sajandi vältel suur hulk ajaloolasi ja õigusajaloolasi, poliitika- ja kultuuritegelasi. Kui 19. sajandi lõpus saksa teadlane Karl Schmidt esimese öö õiguse kunagise eksisteerimise Euroopas tugevalt kahtluse alla seadis, hakkas selleteemaline teaduslik diskussioon aegamisi vaibuma.

Nii ei köitnud see teema 20. sajandi vältel enam Lääne-Euroopa ajaloolasi ega õigusajaloolasi (välja arvatud mõned erandid, nt Bruno Schmidt-Bleibtreu) ning 20. sajandi tõsiseltvõetavates entsüklopeediates esimese öö õiguse märksõna ei esine.

Kui esimese öö õiguse teema oli 20. sajandi lõpulkümnenditeks mujal Euroopas muutunud kirjandusteadlase ja folkloristide pärusmaaks, peeti Eesti Nõukogude Entsüklopeedias jus primae noctis't ikka veel ajalooliseks faktiks: "feodalismi ajal (ka Baltimail) mõisahärra õigus veeta oma vast abiellunud pärisorja noorikuga pulmaöö" (ENE, 1989, lk 135).

Mõiste esmatutvustaja Eestis oli rahvusliku ärkamisaja mõjukas, ent senises historiograafias alaesindatud Adam Peterson.

Oma mälestustes kirjutab Peterson, et ta kasutas seda mõistet (kujul 'esimene mõrsjaöö') juba 1860. aastate esimesel poolel talurahva "äratamiseks" mõeldud salajastel koosolekutel pärisorjuse ajast kõneldes. Ent see mõisnike julmuste ja türanliku käitumise illustreerimiseks kasutatud paslik metafoor siis veel käibele ei läinud.

Adam Peterson kasutas "esimese mõrsjaöö" mõistet ka oma luules, ent vähemalt pooled tema luuletustest ei jõudnud iialgi trükki ning ka trükis ilmunutest eemaldas tsensor üldjuhul seda mõistet sisaldavad read. Küll aga õnnestus Petersonil paigutada see mõiste ja selle selgitus 1901. aastal ilmunud Johann Christoph Petri "Ehstland und die Ehsten" esimese osa tõlke joonealusesse märkusesse. Tekstikoht, kuhu ta selle paigutas, oli meelevaldselt valitud. Lisaks ei puudutata raamatus endas esimese öö õigust üldse.

Pärast seda kui Peterson oli avaldanud tõlke Petri teosest, hakkas esimese öö uskumus Eestis lailt levima. Sellest kirjutavad toona eesti perekonna ajalugu käsitlenud autorid Aleksander Kruusberg ja Märt Raud.

Villem Reimani 1911. aasta "Eesti kirjanduses" ilmunud üleskutses saata talle ajaloolisi mälestusi, leiduvad järgmised punktid: "mõisate esimese öö tarvitamine: tuli seda laialt ette? Kus nimelt? Kuidas reageerisid noorikud? Kuidas vaatas rahvas selle peale?".

Matthias Johann Eisen pani oma regivärsivormi poeemi "Kuldja. Lugulaul Eesti pärisorjuse ajast rahvamälestuste järele" (1923) ühe osa pealkirjaks "Jus primae noctis".

Kuid kirjandusest ja Reimani küsitluskavast suurem mõju oli filmi- ja teatrikunstil.

Kui 1911. aastal esietendus esimene eesti algupärane operett "Jaaniöö", sünnitas see palju poleemikat. Libreto autor Paul Pinna kutsuti koguni "Valvaja" seltsimajja publiku ette aru andma, miks sisaldab lõbus teatritükk esimese öö õiguse teemat, mille käsitlemine haavab paratamatult iga eestlase tundeid.

Meediakära ja väitlused suurendasid tüki populaarsust rahva seas ja operetti mängiti eri teatrites palju ja sageli täissaalile.

1925. aastal esilinastus nii Tartu kui Tallinna kinodes mängufilm "Esimese öö õigus (Jus primae noctis)". See tummfilm oli publiku seas menukas ja soodustas uskumuse levikut. Kuulujutte ning tõestisündinud lugusid mõisnike ja talutüdrukute sohilastest oli rahva seas liikvel varemgi, ent nüüd elavnesid need tänu esimese öö õiguse mõiste käibeletulekule veelgi. Esimese öö õigus oli saanud eesti rahvusliku narratiivi osaks.

Artikkel ilmus inglise keeles Tartu Ülikooli ajaveebis blog.ut.ee.