Sajanditaguste kvääride elukäiku ümbritseb saladuseloor ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teemat oli mõneti keeruline uurida, sest sõnavara ja koodid, mille kaudu nt homoseksuaalsuset või transsoolisusest räägiti on kohati tundmatuseni muutunud. (E. Wiiralt
Teemat oli mõneti keeruline uurida, sest sõnavara ja koodid, mille kaudu nt homoseksuaalsuset või transsoolisusest räägiti on kohati tundmatuseni muutunud. (E. Wiiralt "Naine kolbaga") Autor/allikas: Eesti Kunstimuuseum

Vabariigi alguskümnenditel kujundas Eestis avalikke arutelusid maailmas toona populaarne teadusvool eugeenika ehk rasside hierarhiaid kuulutav õpetus inimese tõutervishoiust. Selle valguses kujutati tänapäeva mõistes LGBTQI+ inimesi ehk kvääre haigete ja kurioossetena, mistap paljud neist inimestest eelistasid jääda avalikkusele võimalikult nähtamatuks, kirjutab Rebeka Põldsam oma artiklis.

Termin kväär on eesti keeles päris uus ja tähistab tänapäeva mõistes kas LGBTQI+ gruppi kuuluvat inimest või seksuaal- ja soovähemusi toetavat ühiskonnakriitilist positsiooni. See on tuletatud inglisekeelsest sõnast queer, mis on ühtaegu nimisõna, omadussõna ja tegusõna.

Tartu Ülikooli doktorant ja soouurija Rebeka Põldsam uurib oma doktoritöös kvääre lugusid Eesti ajaloos ehk lugusid inimestest, kes on üle astunud ühiskondlikest soolisusele seatud normidest. "Neid lugusid on kokkuvõttes päris palju, aga piisavalt vähe, et analüüsida nende erandlike lugude kaudu reegleid või norme, mida lugude kaasaeg kätkeb," ütleb ta.

Eesti sugu

Kvääre lugusid või vähemalt vihjeid nendele otsis Rebeka Põldsam 1920.–1930. aastate (Eesti trüki)ajakirjandusest. Teemat oli mõneti keeruline uurida, sest sõnavara ja koodid, mille kaudu nt homoseksuaalsuset või transsoolisusest räägiti on kohati tundmatuseni muutunud. Nagu praegugi, ei räägitud seksuaalsusest avalikult alati otsesõnu. Kaasates otsingusse ka tudengeid ja tuttavaid, leidis Põldsam kokku mõnisada allikat, mis kajastasid homoseksuaalsete või transsooliste inimeste elusündmusi või nendega seonduvat. Leitud materjal oli tema sõnul mitmekesine.

"Leidus sensatsioonilisi ja naljatlevaid lugusid abieludest, mis jäeti sõlmimata või lahutati, kui selgus, et pruutpaar koosneb samast soost inimestest. Kirjutati seksuaalkultuurist avalikus ruumis, kus vaheldumisi liikusid nii seksi müüvad naised kui ka meest otsivad mehed. Kirjutati ülevaateid meditsiinist ja seadusandlusest, mis peamiselt käisid soolise ülemineku või homoseksuaalsuse lubamise ja keelamise üle," toob ta näiteid.

Homoseksuaalsusest kirjutati kui sensatsioonist, meditsiinilisest nähtusest, perversioonist, ühesoolistes institutsioonides nagu sõjavägi või vangla levinud probleemist, geeniuseks olemise eeldusest, halvast abielumaterjalist ja eugeenilisest nähtusest, kirjutab Põldsam oma artiklis. Kvääride naiste kohta kasutati aga moesõna poisitar (garçonne), peamiselt küll Lääne kultuuritegelastest rääkides.

Tänapäevane seksuaalsust puudutav sõnavara oli sel ajal aktiivses kujunemises. Näiteks mõisted hetero- ja homoseksuaalsus mõeldi Põldsami sõnul välja 1869. aastal. Esimene neist tähistas kõrvalekallet, kui naine või mees naudib vastassoost inimesega seksimist ka väljaspool penetreerivat vahekorda; teine aga kõrvalekallet tahta seksida samast soost inimesega. 1920ndate-1930ndate vahel aga võeti kasutusel mõiste "interseksuaalsus", mille asemel on praegu kasutusel "intersoolisus", mis tähendab erinevate sugude tunnustega keha.

"Umbes samast ajast on pärit ka mõiste "rass". Minu uurimistöö käigus selgus, et Eestiski on seksuaalsus ja rassiline kuuluvus omavahel seotud, mis muudab vanamoelisena kõlava sõnapaari "eesti sugu" äkitselt üsna tähenduslikuks," lisab ta.

"Lilla õudus"

Kõige rohkem kvääre lugusid ilmus Põldsami uuritud perioodil vahemikus 1928 –1933. Ta toob välja, et lugejad elasid innukalt kaasa rahvusvaheliselt palju kõneainet pakkunud, kus kunstnik Gertrud Wegeneri abikaasast Einarist sai soo tunnustamiseks mõeldud meditsiiniliste toimingute sh operatsioonide järel Lily Elbe, kellest on tehtud film "Taani tüdruk". Samas vahemikus kajastati ka eestlase A. Oinatski tegemisi (vt allpool).

Lisaks ilmus 1933. aasta Rahvalehes 13-osaline artiklisari "Lilla õudus". Sarja anonüümne minategelane kirjeldas pikemalt Tallinna homoseksuaalsete meeste subkultuuri läbi kümne aasta. Tegelane vaatas sellele ajale ja endale kui millelegi pahelisele ja patusele tagasi hukkamõistvalt, millest ta oli end naistega lävides edutult ravida püüdnud.

"See artiklisari aitas leida konkreetseid homoseksuaalseid isikuid, keda edasi uurida," seletab Põldsam. "Näiteks pälvis palju tähelepanu Richard Valdak, kelle kodus peeti pidusid, kus mehed kandsid bravuurseid kleite ja pidasid pulmi. Asja edasi uurides leidsin, et pärast "Lilla õuduse" artiklite ilmumist visati Richardi akendesse kive, murti sisse ja laastati tema vara, mis tõenäoliselt olid vaenukuriteod homoseksuaalse mehe vastu. Eesti politsei ei registreeri aga tänaseni vaenukuritegusid eraldi, nii et sellist statistikat paraku analüüsida ei saa."

Eugeenika võidukäik

Doktorandi sõnul valitsesid vabariigi alguskümnenditel avalikkuses seksuaalvähemuste küsimuses teaduspõhised hoiakud. Suurim arvamusliider oli toona Berliinis töötav seksuoloog Magnus Hirschfeld, kes seisis homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise eest. "Ka juristid leidsid, et homoseksuaalseid mehi ei tohiks seksimise eest karistada, kuna see toob kaasa rohkem väljapressimisi, kui sünnipärase isikuomaduse väljajuurimist," ütleb Põldsam.

Vastukaaluks professor Hirschfeldi ideedele levisid toona maailmas ja Eestiski eugeenika pooldajate arusaamad. Eugeenika on ühtaegu rassipuhtuse õpetus, mille eesmärk on aretada inimesi füüsiliselt tugevateks ja terveteks.

Põldsami sõnul on Eesti ajaloolased Eesti eugeenikast kirjutades osutanud, et siinmail levis pigem pronatalistlik (iibe tõstmist toetav – toim.) ehk nn positiivne eugeenika. Raamatukogudest leidis ta "Tõutervise" seltsi koosolekute protokolle, mis kutsusid üles kõikvõimalikele sünnitamist toetavatele poliitilistele meetmetele alates eri rahvustest inimestega abiellumise keelust, emapalgast ja abordikeelust kuni lastetusmaksu ja lapsevanemate eelistamiseni uue töötaja värbamisel.

Kujutlust sünnitava naise ideaalist süvendas näiteks ajakiri Eesti Naine, mille toonane peatoimetaja Helmi Mäelo oli Põldsami sõnul tuline pronatalist.

Vähem pooldati negatiivset eugeenikat ehk steriliseerimist. Viimase eestkostjad arutlesid Põldsami sõnul, kuidas kujundada Eesti rahvast terve ja tugev inimmass, kelle seas pole homoseksuaalseid inimesi, lastetuid, vaimselt haigeid ega füüsiliste puuetega inimesi. Siiski said steriliseerimismeelsed Pätsi aja lõpus 1937.–1939. aastatel võimule ning 37 naist ja neli meest sundsteriliseeriti.

"Kui lugesin eugeenikaalaseid esseesid, kostus neis minu silmis teatav aukartus Lääne riikide rahvaste ees, kellel on oma suured rahvuskultuurid ja diplomaatilised suhted" ütleb soouurija. "Eestlastel aga pole peale tugevate kehade veel mitte midagi, millega rahvusvaheliselt hiilata, mis justkui oleks Eesti kestmise ja julgeoleku ohtu seadnud." Tema sõnul oleks huvitav teada, mida mõtlesid Eesti eugeenikud pärast teist maailmasõda, kui selgus, et mõne ühiskonnagrupi marginaliseerimine ühtegi rahvust ega riiki tugevamaks ei muutnud.

A. Oinatski juhtum

Oma artiklis lahkas Rebeka Põldsam pikemalt Eesti toona kõige rohkem tähelepanu pälvinud kvääri isiku, A. Ointaski elukäiku. A. Oinatski on tinglik koondnimi, sest nime kandja esines tihti erinevate nimedega. Kõnealust inimest kutsuti leheveergudel "meie oma meesnaiseks", kes sattus ajakirjanduse tähelepanu alla pisivarguste ja -kahtlustega ning kohtuistungitega. Temast ilmus aastatel 1929–1934 umbes 25 originaalartiklit, millest osa taasavaldati teistes väljaannetes.

"Oinatski oli sündinud poisina, käinud paar aastat koolis ning pidi siis tööle asuma. Esmakordselt sattus ta sekeldustega kohtu ette juba 15-aastasena, kui ta oli talus tööl olles perekonna naiserõivad ära varastanud," seletab Põldsam.

Tema sõnul tegi Postimees 1929. aastal Oinatskiga fotoga persooniloo. Loo autor oli ise ka segaduses, kas Oinatski on pigem kleidis noormees, kes püüab sõjaväest hoiduda või ikkagi kummaline naine, kelle kõne ja kehaline väljendus on igati naiselikud. Ise kirjeldas A. Oinatski ennast selles loos naisena.

Järgmine suurem tähelepanu sai A. Oinatskile osaks 1931. aastal. Siis pidas avaliku loengu A. Oinatski ja ühe teise transsoolise inimese kohta eugeenika seltsi eestvedaja kohtuarst Hans Madisson. Madisson leidis, et Oinatski pole "hermafrodiit", vaid vaimselt haige inimene, kellesuguste sündimist takistanuks vanemate sundsteriliseerimine. Madissoni sõnul olevat juba Oinatski vanavanemad ja vanemad olnud kas sobimatult pidurdamatu vihaga või arenemisvõimetud, aga mille alusel ta seda mõõtis?

"Nii sattus A.Oinatski justkui näidiseks inimesest, kellesarnane keegi olla ei tohiks ning usun, et paljud homoseksuaalsed ja transsoolised inimesed jätsidki oma elu elamata või elasid saladuslikku topeltelu, et ainult sellist avalikku tähelepanu ja meditsiinilisi ülevaatuseid vältida, nagu on selgunud nõukogude aja lugudest," tõdeb Põldsam.

A. Oinatski kadus meediapildilt pärast 1934. aastat. Põldsami sõnul sattus Ointatski varguste pärast veel mitu korda lühikeseks ajaks vangi. Kümnendi lõpus otsustas Oinatski edasi elada mehena, abiellus naisega, sai lapsed ning kolis teise linna, kus elas veel mõnikümmend aastat.

Kväär, meesnaine, hermafrodiit ja teised

Rebeka Põldsami sõnul on inglisekeelsel sõnal queer pikk ajalugu: 20. sajandi alguses tähistas see "veidrat", sajandi keskel aga solvangut homoseksuaalsete meeste aadressil. Alates 1990. aastate algusest kasvas 1970. aastate radikaalfeminismist ja 1980. aastate aidsiaktivismist välja sooliselt ja seksuaalselt emantsipeerunud kvääriteooria. "Kvääriteooria toel saab analüüsida soolisuse ja seksuaalsuse rolli inimese elu erinevates situatsioonides, näiteks suhetes perega, töö juures, enesepildi loomisel ja nii edasi," seletab ta.

Sõna kväär sai Põldsami sõnul välja mõeldud 2011. aastal, et tõlkida tema Londonis kaitstud kunstiteadusliku magistritöö pealkiri "Ida-Euroopa kväärid kunstipraktikad" eesti keelde. Nüüd on kväär jõudnud Eesti keele sõnastikku. Äsjailmunud Mäetaguste artikkel valmis Põldsamil sügisel, kuid uudissõna tegelik kasutus muutus selle aja jooksu piisavalt, et keeletoimetajaga koos tuli teha otsustavaid valikuid.

"Lõpuks leidsime, et kõige parem on rääkida kvääriajaloost ja -teooriast ning kvääridest inimestest ja lugudest, aga sõna annab kindlasti erinevaid kasutusvõimalusi, kuna kannab endas eesti keelest lähtuvalt konnotatsioone nii sõnaga "väär" kui ka "vääris"," seletab doktorant. Ta täpsustab, et eestikeelne "kväär" on täiesti tänapäevane sõna, mis seni toimib pigem teoreetilise termini kui kõnekeelse väljendina.

Kuna Põldsami uurimisaines ise on juba ajalooks saanud, kohtab tema artiklis erineva soolise enesemääratlusega inimeste kohta ajaloolisi termineid nagu meesnaine või hermafrodiit. "Rahvusvaheliselt on uurijad kokku leppinud hea tava, et uurijate kaasaegseid aegseid sõnu minevikuperioodidele ei projitseerita, aga neid võib kasutada tõlgenduste hõlbustamiseks," ütleb Põldsam

Sõna hermafrodiit tähistab vahesoolist inimest, kellel on kahe erineva soo kehalised tunnused. Põldsami sõnul seda mõistet tänapäeval enam ei kasutata. Samuti mõjuvad tema sõnul tänapäeval solvavana meesnaine või naismees, mis 1930. aastatel tähistasid transsoolist või homoseksuaalset inimest. Meesnaine ja naismees olid toonastes sõnaraamatutes otsetõlkeks "hermafrodiidile" ja "androgüünile" ning neid soolisi väljendusi peeti nii kehalisteks kui ka vaimseteks ehk tänapäeva mõistes peeti silmas kas transsoolisi või homoseksuaalseid inimesi

"Nii et arhiivis ajalehti ja ajakirju lugedes ei võinud ma kunagi päris kindel olla, missuguseid identiteedikategooriad tänase päeva mõistes 80–100 aastat tagasi silmas peeti," võtab Põldsam teema kokku.

Kuigi tema valmiv doktoritöö on inglise keeles, on ta võtnud töös oma südameasjaks välja pakkuda eestikeelse kvääriajalooga seotud sõnavara ja tutvustada eesti keeles kasutusel olnud mõisteid, et neid lugusid tulevikus lihtsam leida oleks. "Samal ajal on mulle oluline otsida ja katsetada teoreetilisi mudeleid, mille toel soolisust ja seksuaalsust just Eesti ja Ida-Euroopa spetsiifiliselt kõige paremini avada".

Rebeka Põldsami artikkel ilmus teadusajakirjas Mäetagused.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: