Ühiskonna normid panevad meid neile reageerima emotsioonide ja keha tasandil. Prantsuse filosoof Gilles Deleuze'i mõistes tähendab afekt võimet mõjutada ja olla mõjutatud. Näiteks võivad afektiivsed käitumised olla punastamine või tunne, et vihast läheb silme eest mustaks.

Tartu Ülikooli anglitsistika professori Raili Marlingu sõnul peetakse afekte küll mõistuse kontrollile mittealluvateks, ent need ei ole ometi ühiskonnast eraldatavad. "Afektid ei tule ainult kehast, vaid neid loob ka meid ümbritsev väärtuste keskkond. See määratleb, mida peame meeldivaks ja mida vastuvõetamatuks," sõnab ta.

Koostöös etnoloogia nooremteaduri Rebeka Põldsamiga valmis tal artikkel afektidest, mis tekivad tugevate normidega ühiskonnas elades. Täpsemalt on tegu juhtumi-uuringuga, mis põhineb intervjuudel viie heteronormatiivse ühiskonna suhtes kriitilise hoiakuga naisega. Autorite sõnul kannab töö laiemat sõnumit, et Eestis on konkurentsitihedat tööelu ja lastesaamisele survestavat ühiskonnakorraldust võetud väga iseenesestmõistetavana ning jäetud rääkimata, kuidas see inimesi painab.

Hirm, ärevus ja naeratavad eeskujud

"Kui inimene elab kultuuris, kus teatud toitude, näiteks tõukude või toore liha söömist peetakse ebanormaalseks, siis ta võib neid kogemata süües tahtmatult oksendama hakata," toob Raili Marling piltliku näite, kuidas ühiskondlik norm ja inimkeha võivad olla omavahel seotud. Samamoodi võivad meile naha vahele pugeda muud ühiskondlikud normid.

Eesti on tema sõnul ühiskonnana tugevalt neoliberalistlik. See tähendab, et poliitikas on idealiseeritud puhas turumajandus, vaba konkurents, õhuke riik ja rahas mõõdetavad saavutused. "Tänapäeva ühiskonnateoreetikud, nagu Wendy Brown, ütlevad, et neoliberalism pole enam ammu üksnes majandusteooria, vaid see on imbunud nüüdseks kõikvõimalikesse muudesse eluvaldkondadesse, sealhulgas haridussfääri või isegi eraellu," märgib Marling.

Nii huvitabki tema sõnul paljusid ühiskonnauurijaid küsimus, mis juhtub siis, kui neoliberalism jõuab inimese enda sisse. Sel juhul hakkab inimene mõtlema iseendast kui inimkapitalist, mille väärtust tuleb pidevalt tõsta või vähemalt hoida. "Näiteks mõtleb inimene sellest, et investeerib endasse, minnes trenni või koolitusele. Ta räägib, et tal on kvaliteetaeg," osutab professor.

Neoliberalistliku mõtteviisi kõrvad paistavad tema sõnul nii eneseabi, kehakaalu hoidmise, mediteerimise kui ka paljude muude enesearenguga seotud kaubastatud teemade tagant. "Probleem pole neis praktikates, vaid selles, et inimestesse istutatakse kohustus muuta ennast ja mitte küsida, kas peaks ehk hoopis muutma ühiskonda enda ümber," selgitab ta.

Professori sõnul on selline ühiskondlik surve pidev stressiallikas. "Nii-öelda normaalne neoliberaase normi järgi elav inimene muretseb, et "kas ma ikka olen investeerinud endasse õigesti ja piisavalt palju, et teha turul endast hea toode tööandjale, oma abikaasale või potentsiaalsele Tinderi deidile, ja nii edasi"," küsib ta retooriliselt.

Sel moel arutlev inimene on Marlingu sõnul võtnud omaks neoliberaalse ratsionaalsuse ehk tunnetab pidevalt, et ta pole kunagi olnud piisavalt tubli. Samuti ei küsi ta, et kas ehk probleem on teda tagant utsitavas normis, mitte temas endas.

"Meid uurijatena huvitab neoliberaalse ühiskonna surve meile kõigile," lisab Marling. Surve on suuresti majanduslik ja tekitab inimestes hirmu haavatavuse ees: hirmu, et mulje temast kui normaalsest edukast inimesest kukub kokku. "Me teame, et see võitlus enese alalhoiu nimel ei saa kunagi lõppeda ning see tekitab meis paratamatult ärevust. Selle ühiskonna kesksed emotsioonid ongi hirm ja ärevus," tõdeb Marling. 

Neoliberaalse ühiskonna teiselt küljelt vaatavad aga vastu teiste inimeste edulood. "Me näeme neid meedias kogu aeg naeratamas ja rääkimas sellest, kuidas nad iga päev mediteerivad, neil on juuretis alati köögis valmis ja maalähedane elu on neid õnnelikuks teinud," loetleb Marling. 

Edukad ja majanduslikult stabiilsed inimesed ise on tema sõnul privileegituimad. Enamik meist professori sõnul endale sellist ajainvesteeringut lubada ei saa, kuid norm olla ühtaegu majanduslikult edukas ja emotsionaalselt tasakaalus laieneb ka meile.

"Me tunneme, et peame olema samasugused õnnelikud, aga samas kogu aeg on hirm, kust saada järgmine projekt või kuidas maksta järgmine elektriarve. Jooga ega juuretis seda hirmu alla ei suru. Nii et meid kummitavad vastuolulised afektid: sund olla optimistlikult õnnelik, millega käib käsikäes painav ärevus," võtab Marling oma arutluskäigu kokku.

Raha = stabiilsus = õnn?

Rebeka Põldsam alustas oma juhtumi-uuringut ühe doktorantuuri alguses tehtud kursusetööga, kus uuris paarisuhteid. "Neis intervjuudes mind väga üllatas see, et uuritavad ise hakkasid seostama oma suhtevalikuid majandusküsimusega," meenutab ta.  

Täpsemalt tuli ilmsiks seaduspära, et stabiilsema sissetulekuga inimeste paarisuhted on püsivamad. "Nad ei pea pidevalt mõtlema sellele, kas neil on võimalus ennast loominguliselt väljendada ja teostada," täpsustab Põldsam. 

Raili Marling lisab, et sarnast seost näitab ka Ameerika Ühendriikide viimaste aastakümnete statistika: mida jõukam inimene, seda püsivamad peresuhted. Kõrgharitud ja suurema sissetulekuga inimene on tema sõnul tõenäolisemalt abielus ning jääb lapsi saades tõenäolisemalt partneriga kokku neid kasvatama.

"Jällegi neil, kellel tööelu oli ebastabiilsem, sissetulekud väiksemad või pereringis mingisugune pingeid tekitav rahaküsimus, mõjutas sissetulek eriti palju seda, kas üldse tahetakse koos elada," meenutab Põldsam. 

Tema uuritavaid vaevas neoliberaalse keskkonna mõjul tekkinud teatav apaatia või pidetuse tunne. Põldsami sõnul on inimesele oluline olla iseendaga kontaktis, tunda end oma kehas hästi ja tajuda tegutsemisvabadust. "Nendel inimestel oli aga see hea tunne kadunud ja see mõjutas nende suhteid ja suhtevalikuid," märgib ta. Nii võiski pidetuse tunne viia kas suhte purunemise, kõrvalsuhete, platooniliste tähelepanuvõitude, pereringi pingeteni ning soovimatuseni üldse mingeid püsivaid paarisuhteid luua.

Marling viitab siinkohal ameerika kultuuriteoreetikule Lauren Berlantile, kes nimetab Põldsami täheldatud apaatiat tupikus olemiseks. Sel juhul tunneb inimene end olevat jõudnud auku, kust enam välja ei saa. "Igapäevase rabelemise peale läheb nii palju energiat, et illusioon enda teostamiseks kaob ära. See võtab ära olulise dimensiooni, mis meid elus õnnelikuks teeb," selgitab ta.

Põldsam täpsustab siiski, et selles uuringus olid kõik tema uuritavad kultuuri- ja humanitaarvaldkonnaga seotud inimesed. Sestap peegeldas see töö mingis mõttes ka humanitaaride muresid neoliberaalses ühiskonnas. "Neil naistel oli mure, et enda loominguliselt väljendamiseks ja erialaseks tegevuseks pidid nad tegema tasustatud palgatööd, näiteks teeninduses," osutab Põldsam. See töö väsitas inimesed aga sedavõrd ära, et enda identiteedi, rääkimata loominguga tegelemiseks ei jätkunud enam jaksu.

Eestis on selline sissetulekutega seotud probleemipundar teatud valdkondades Marlingu sõnul eriti terav. "Kui inimene on edukas, siis tal on sedasorti probleeme vähem. Ta saab rahaga ennast nii-öelda vabaks osta. Kui aga raha pole, on ka loomingulise või intiimsfääri eneseteostuse võimalusi tunduvalt vähem: sa lihtsalt oled kogu aeg tööl, et ära elada," selgitab ta.

Uue sõnavara otsinguil

Nii Rebeka Põldsam kui ka Raili Marling nõustuvad, et Eesti ühiskond on rangelt normeeritud. See tähendab, et iga normist hälbija on nonkonformist – olgu siis vaene, vana, muu nahavärvi, emakeele või soolise identiteediga inimene –, millega satub ümberkaudsete tähelepanu ja normisunni alla.

Samas ei pruugi inimene ise soovida üldse kuidagi eristuda. "Eestis on nonkonformsuse hind jätkuvalt kõrge. Mitte sellepärast, et meie ühiskond oleks määratult sallimatu, aga just seepärast, et see on väike. Keegi teab sind alati," märgib Marling.

Eesti ühiskonna tunnusjoon on autorite sõnul seegi, et inimestele pannakse kergekäeliselt külge silte, millega sildistatud ise üldse nõustuda ei pruugi. "Ühelt poolt pannakse sulle silt peale. Teiselt poolt see silt muutubki sinu identiteedi tähtsaimaks jooneks," märgib Marling. Piltlikult öeldes võib inimene olla kas venelane, vaene või gei, aga kandes neid identiteete korraga, on inimene kolmekordse ühiskondliku kõrvalejäetuse ehk marginaliseerimise sihtmärk. 

Inimese lähikonnas – peres või sõprade seas – saab lihtsalt marginaliseerivast sildist peamine kõneaine. "Sildistatud inimene peab pidevalt oma erinevust õigustama läbi ühiskondlikult kehtestatud normi, mitte oma tegeliku kogemuse," märgib Marling. Seepärast ei kipu paljud normist hälbivad inimesed uurijate sõnul Eestis oma erinevust avalikult reklaamima: pideva õigustamise jaoks pole lihtsalt jaksu. Samas on Eestis mistahes identiteediga kergem elada, kui sissetulek on stabiilne ja maksud makstud. 

Põldsami jaoks on uus artikkel osa tema doktoritööst, kus ta soovibki osutada kõikvõimalike identiteedi-siltide kastistavale normipainele. Tema sõnul ei piisa inimeste kirjeldamiseks üksnes võõrkeeltest üle võetud kategooriatest nagu hetero- või LGBT-inimene, sest need on väga piiritlevad. "Minu soov on seksuaalvähemustega seotud siltide nii-öelda kasti lõhkuda ja tuua nähtavale, et see on peale surutud ja vägivaldne inimeste suhtes," ütleb ta. 

Ta tahab pikas vaates leida sõnavara, mis oleks nii vaba, et ei määratleks ühegi inimese identiteeti lõpuni ega paigutaks teda kasti. "Meie artikkel lähtubki vajadusest olla teadlik, et ühemõttelised sildid ei sobi inimestele ja panevad neid tõrkuma," nõustub Marling.

Mõlemad autorid tahavad oma tööga osutada, et Eestis jääb vajaka neoliberalismi kriitikat. "Ühe probleemina näeme, et pole sõnavara, mis toetaks erinev olemise mõtestamist. Samas inimesed otsivad seda," märgib Põldsam. Laiemalt napib Eestis tema sõnul aga vasakpoolset diskursust, mille kaudu neoliberaalset normi kritiseerida.

Marling lisab, et identiteedist võiks üleüldse rahulikumalt rääkida. "Meil ei ole omaks võetud mõtet, et oleme korraga paljusid asju. Me ei ole ainult esmaspäeval eestlased, teisipäeval naised, kolmapäeval keskklassi inimesed, neljapäeval doktorikraadiga inimesed, vaid oleme seda kõike korraga," näitlikustab ta. Teisisõnu võiks Eesti inimene tema sõnul aktsepteerida ka iseenda vastuolulisi soove.

Marlingu sõnul on Eesti ühiskond ühest küljest viimase 30 aastaga muutunud hirmutavalt vähe. "Näeme Nõukogude aja näpujälgi kaasaegses Eestis, oma hirmudes ja oma vaikimistes," ütleb ta. Teisest küljest on Eesti tema sõnul muutunud väga palju, sest peale on kasvanud hoopis teistsuguse väärtusmaailmaga põlvkonnad, kes ei karda normi trotsida ja kodanikujulgust ja -aktiivsust üles näidata.

Raili Marling ja Rebeka Põldsam avaldasid oma uuringu ajakirjas Sexualities.