X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Doktoritöö: Nõukogude võim normaliseeris seaduste kaudu homofoobia

Kuigi Nõukogude režiimi ajal oli infovahetus muu maailmaga piiratud ja teatud teemad tsensuuriga alla surutud, jõudis rahvusvaheline arutelu seksuaalnormide üle siiski Eestisse.
Kuigi Nõukogude režiimi ajal oli infovahetus muu maailmaga piiratud ja teatud teemad tsensuuriga alla surutud, jõudis rahvusvaheline arutelu seksuaalnormide üle siiski Eestisse. Autor/allikas: Urmet Kook/ERR

Hiljuti kaitstud doktoritööst selgub, et Eestis levinud arusaamasid homoseksuaalsusest ja transsoolisusest kujundavad rahvusvahelised suundumused ja poliitika, kuid eriliselt negatiivset suhtumist seksuaal- ja soovähemustesse põlistas Nõukogude aeg.

Tartu Ülikooli etnoloogia teadur Rebeka Põldsam kaitses doktoritööd, kus uuris, kuidas on möödunud saja aasta jooksul Eestis kujundatud avalikkuses seksuaalsuse ja soolisuse norme. Põldsam põhjendas teema olulisust sellega, et vähemuste lood ütlevad palju kogu ühiskonna kohta.

"Vähemuste lood räägivad tihti enamusest. Mina uurisin, mida on peetud normatiivsest seksuaalsusest ja soolisusest nii erinevaks, et n-ö teisiti käituvad inimesed pälvisid sõdadevahelise ajakirjanduse negatiivse ja noomiva tähelepanu, Nõukogude ajal pandi neid vangi ning ülemineku ajal arstid alavääristasid terveid selliseid inimrühmi. Aja jooksul on ühiskonnas normiks peetavad asjad päris palju muutunud," selgitas ta.

Oma töös vaatas Põldsam erinevaid perioode. Ta võttis vaatluse alla inimesed sõdadevahelises Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis, taasiseseisvumisele järgnenud ajal ja 21. sajandil. Doktoritööst selgus, et kõige tugevamat mõju avaldas seksuaal- ja soovähemuste kuvandile Nõukogude aeg, mil meeste homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud ja seostatud seksuaalvägivallaga. Samas vaikiti naiste homoseksuaalsus ja sooline mitmekesisus üldiselt maha. "Igal ajajärgul oli oma poliitiline režiim, mis kehtestas ühiskondlikud kokkulepped, põhiväärtused ja normid ning mis on lubatud ja mis mitte," ütles ta.

Üks oluline leid on Põldsami hinnangul see, et Eesti seksuaalseid ja soolisi norme kujundavad ideed on alati olnud osa kogu Euroopas käivatest aruteludest. "Diskussioonid just seksuaalsuse normidest ning kasvõi abordiõigusest ja homoseksuaalsete inimeste õigustest on Eestis olnud alati seotud rahvusvaheliste aruteludega," rääkis ta.

Näiteks mõjutas 20. sajandi alguses saksakeelne meedia oluliselt eestikeelset ajakirjandust. Muu hulgas kajastas viimane Saksamaal toimunud kõmulisi kohtuprotsesse, näiteks Eulenburgi skandaali ja 1920. aastatel aktiivselt homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise eest võidelnud seksuoloog Magnus Hirschfeldi ideid. Seda teemat on lähemalt uurinud Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Andreas Kalkun. 

Eulenburgi skandaaliks kutsutakse aastatel 1907–1909 toimunud kõmulisi kohtuprotsesse, mis raputasid Saksa keisri Wilhelm II õukonda. Skandaal sai alguse, kui üks ajakirjanik vihjas ajalehes keisri lähikondlaste Eulenburgi printsi Philippi ja Berliini kuberner kindrali Kuno von Moltke homoseksuaalsusele. Ajakirjanik kartis, et homoseksuaalne sõpruskond mõjutab liiga tugevalt Wilhelm II poliitilisi otsuseid ja on riigile kahjulik. Samamoodi nagu saksakeelset ajakirjandust sundis Eulenburgi skandaal eestikeelset ajakirjandust sõnastama homoseksuaalset iha.

Kuigi Nõukogude režiimi ajal oli infovahetus muu maailmaga piiratud ja teatud teemad tsensuuriga alla surutud, jõudis rahvusvaheline arutelu seksuaalnormide üle siiski Eestisse. Vähemalt 1980. aastatel olid mõned inimesed teadlikud lääne geivabaduste liikumistest.

"Esiteks teati kohtutes juba 1960. aastatel, et teistes idabloki maades, nagu Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas, oli homoseksuaalsus erinevalt Nõukogude Liidust dekriminaliseeritud. Teiseks, 1981. aastal andsid Eesti mehed intervjuu Rootsi geiajakirja, kus ütlesid, et on teadlikud lääne geivabaduste liikumisest, aga ei kujutatud ette, et see võiks ühel hetkel ka siia jõuda," rääkis Põldsam.

Kui rääkida Nõukogude ajal elanud inimestega, siis Põldsami sõnul mäletatakse sageli mõnda samast soost paari, kes elas naabruskonnas. Kuna seadus kirjeldas homoseksuaalseid suhteid väga kitsalt ja ainult meestevahelised suhted olid keelatud, siis ilmselt ei leitud, et koos elav paar peaks vangi minema. "See n-ö vaikiv aktsepteerimine ei tähenda, et samast soost paarid poleks saanud ülearust ebameeldivat tähelepanu, aga kasvõi Aino Perviku raamatus "Kaetud lauad" (1979) elasid naised lihtsalt koos, nagu said," sõnas doktoritöö autor.  

Kuigi eri ajajärkudel on seksuaalse ja soolise normatiivsuse mõistmine Põldsami sõnul muutunud, on läbivaks jooneks olnud Eestis iibepropaganda, mis rõhutab naise kohustust sünnitada. See suhtumine on püsinud läbi erinevate poliitiliste režiimide ja ajastute ning kajastub jätkuvalt ka tänapäeva poliitilistes diskursustes.

"On olnud suhtumine, et Eesti naine peab kindlasti sünnitama ja see on tema peamine kohustus. Mingis mõttes kestab see tänapäevani, kui poliitikud räägivad, et naine, kes ei sünnita, on julgeolekuoht. See kõlab tänapäeval naeruväärselt ja küüniliseltki – miks ei räägita sama tuliselt mehe kohustusest lapsi kasvatada? – aga on omamoodi ajastu märk, et poliitikud võivad sellist juttu ajada, kaotamata valijate toetust," ütles ta.

Põldsam tõi esile ka inimeste isiklikud lood ja kogemused, mis aitavad mõista, kuidas erinevad ühiskondlikud normid on mõjutanud üksikisikute eneseväljendust ja suhteid. Homoseksuaalsed naised on tihti leidnud end olukorrast, kus neil puudub sõnavara oma tunnete väljendamiseks. Samas on meeste homoseksuaalsus olnud järjepidevalt osa avalikust diskursusest, isegi kui vaid karistusseadustes ja seksuaalkasvatuslikes raamatutest. 

"Naiste seksuaalsust on emaks saamise rolli ootus nii tugevalt domineerinud, et see on lausa välistanud võimaluse mõelda autonoomselt oma seksuaalsetest ihadest ja enesetajust. Mitmed homoseksuaalsetes suhetes olnud naised rääkisid mulle, et tagantjärele mõeldes võisid ka enne 1990. aastaid olla neil väga lähedased suhted sõbrannadega, aga need jäid platooniliseks. Kui ikka ei ole sõnu oma tunnete väljendamiseks, siis võib juhtuda, et teatud mõttes jäävad elud elamata," kirjeldas ta.

Mehed seevastu olid 20. sajandil paremini kursis homoseksuaalsuse kui nähtusega ja teadsid ka lantimiskohti. "Mehed küll teadsid enda homoseksuaalsusest tihti juba noores eas, aga paljud eelistasid luua pere ja saada lapsi," ütles ta.

Põldsam rääkis, et doktoritööd teha oli inspireeriv, kuigi avalikud materjalid räägivad sageli hirmsaid vägivallaga seotud lugusid. "Eriti just Nõukogudeaegne režiim oli inimeste suhtes vägivaldne. Teisalt oli tiivustav leida lugusid sellest, kui julged on inimesed olnud ja kui suurt elevust on armumine tekitanud. Armastuslood on toredad, õpetlikud ja annavad palju mõtteainet," lausus Rebeka Põldsam. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: